SUURTE SILMADE TAGA: Näituse „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked“ koordinaator Ragne Nukk tutvustab fanaatiliselt viimistletud maailmu, mille Stefan Riekeles Jaapani arhiividest välja kaevas.

 Tunnistan ausalt üles: veel poolteist aastat tagasi polnud mul pooltki neid teadmisi jaapani animatsioonist ehk animest, mis mul praegu on. Kohtusin näituse kuraatori Stefan Riekelesiga üle-eelmisel sügisel Tallinnas. Enne seda olin kunagi ammu näinud filmi „Ghost in the Shell“ (1995) ja olin mõneti kursis kümnend tagasi hommikuti eetris olnud laste animesarjadega.

Esteetika liigse kunstitsemiseta

Seminaril tutvustas Stefan Riekeles projekti kontseptsiooni ning suutis mulle, animest ja teadusulmest kaugel seisvale inimesele, asja huvitavaks teha. Näitus oli selleks ajaks üleval olnud Saksamaal ja oli reisimas Hispaaniasse. Juba siis valmis olnud kataloogi sirvides oli selge, et tegemist ei ole kunsti eesmärgil tehtud töödega, kuid see materjali intrigeerivaks muudabki. Fotod, joonistused, kavandid, akvarellid, mis näitusel üleval on, teenivad vaid üht eesmärki: kujundada võimalikult kvaliteetne ja efektne ulme-animefilm.

Kõnealune näitus keskendub teadusulme anime legendaarsematele filmidele: „The Wings of Honneamise“ (1987), „Patlabor – The Movie“ (1989), „Hing anumas“ („Ghost in the Shell“, 1995), „Evangelion“ (1995–2009) ja „Hing anumas 2: Süütus“ (2004). Nende kõrval on esindatud ka ühe kõige silmapaistvama animerežissööri Koji Morimoto lühifilm „Dimension Bomb“ (2009) ja tema animeeritud Ken Ishii muusikavideo „Extra“ (1996).

Nende filmide autorid, režissöörid, kujundajad, filmikunstnikud ja fotograafid ei pea ennast tingimata kunstnikeks per se. Mitte ükski neist animatsioonifirmade arhiividest leitud leht ei ole mõeldud näitusel eksponeerimiseks. Kuid nende loojate töö, fantaasia publikule edasiandmine, on siiski loominguline.

Anime arheoloogia

Lääs on Jaapani piiride avanemisest peale 19. sajandil olnud selle kultuuri andunud huviline. Tänaseks ei ole midagi muutunud. Ikka kuulen sõpradelt-tuttavatelt, kes korra Tokyos ära käinud on, tunnistust, et jah, on küll ikka „teine maailm“. Väljastpoolt vaatlejale on alati lihtsam näha ja sõnastada teise maailma erilisust. Riekeles ongi selles võtmes arheoloogi rollis: ta kaevas arhiividest välja midagi, millest kohalikud nii palju lugu pidada ei oska.

Tegu oli teatud mõttes päästeoperatsiooniga: eeltööna tehtud joonistusi ja kavandeid ei hoita filmistuudiotes igavesti. 1990. aastatel, kui animefilmid valmisid veel käsitsi, tekkis sarnaseid joonistusi lademete viisi. Ülehelikiirusel täituvate arhiivide seinad ei ole kummist ja teatud aeg pärast filmi enda valmimist hävitatakse selle jaoks tehtud joonistused.

Vanemate filmide materjalide osas on režissöörid ja animaatorid juba ise eelvaliku ära teinud. „Wings of Honneamise“ ja „Patlabori“ arhiivid on ammu kadunud ning säilinud on joonistused ja akvarellid, mille asjaosalised on ise tööpäeva lõpus kohvrisse pannud ja koju viinud. Teise osa näitusest on kuraatorid ise arhiivides töötades kokku pannud. Ning kummalisel kombel on nad nüüd kogu selle materjali omanikud. Ei filmistuudiod ega kunstnikud taha neid nüüdseks hoolikalt raamitud originaaljoonistusi tagasi. Nende jaoks ei seisne väärtus kavandites, vaid filmis. Samas säilitavad produktsioonifirmad õigused kavanditele ja isegi kui filmikunstnik on mõned neist endale koju viinud, ei või ta neid ilma stuudio loata avalikult näidata.

Peategelane: linn

Näitus on üles ehitatud filmidele, taust on oluline – olgu see siis maastik, linnaplaan või keskkond. See tähendab, et lisaks tegelastele on loo kandvaks osaks taust, millele vaataja unustab tihtilugu piisavalt tähelepanu pöörata. Käesolev näitus on selles mõttes hommage Tokyole: joonistustes ja akvarellides on vana Tokyo segunenud nägemustega futuristliku megapolise arengutest.

Teine põhjus, miks see näitus on võtnud fookusesse just fooni ja linna, on nende radikaalne erinevus tegelaste loomisest. Jaapani animatsiooni stereotüüpsemaid tunnuseid on tegelaste rõhutatult suured silmad. Lisaks sellele on tegelased alati väga lihtsalt joonistatud, ilma üleliigsete detailideta. Samuti ei ole nende koloreerimisega suurt vaeva nähtud. Kuid linn on teostatud tihti äärmiselt detailselt, hooned on varjutatud, koloriit on hoolikalt valitud ja käsitsi maalitud.

Fanaatiline detailsus

Koji Morimoto on üks omapärasema käekirjaga režissööre ja animaatoreid, kes teostab tavaliselt kõik oma ideed ise. Ta on tuntud eelkõige oma lühifilmide ja muusikavideote poolest, kuulsaimad neist on „Dimension Bomb“ (2009) ja Ken Ishii videole „Extra“ (1996) tehtud animatsioon, mis võitis 1996. aastal MTV videomuusika auhindade jagamisel parima tantsumuusika video auhinna. Muusikal on Morimoto loomingus oluline osa. 1980. aastatel, kui ta alustas oma produktsioonifirmaga Studio 4°C oli ta mõjutatud sellistest bändidest nagu The Art of Noise ja Kraftwerk. Muusikal on Morimoto lühifilmides visuaali kõrval kandev roll ja dialoogi seal tihti polegi. Lugude keskel on tummad tegelased ja nende ümber olev fantaasiamaailm.

Filmikunstnik Takashi Watabe on kaastööd teinud peagu kõikidele näitusel olevatele animefilmidele. Tema ülesandeks on välja arendada mehaanilised elemendid nagu sõidukid, robotid, hooned. Filmi „The Wings of Honneamise“ jaoks mõtles Watabe välja terve planeedi.

Watabe ideekavandeid iseloomustab viimse piirini viidud detailitäpsus, mis ilmselt tuleneb tema kunagistest õpingutest kirjeldava geomeetria alal. Watabe fanatismi kalduv tähelepanu kõige väiksematele detailidele on see, mis on teinud temast ühe hinnatuma animefilmikunstniku. Tegevus toimub väljamõeldud maailmades, kuid töö, mida kunstnikud ja režissöörid teevad selle maailma loomiseks, on meeletu. Teadusulme anime kombineerib peaaegu alati kaasaega fantaasiaga ning nende kooskõla saavutamiseks on parim vahend põhjalikult läbitöötatud detailid.

 Tegu oli ka omamoodi päästeoperatsiooniga: eeltööna tehtud joonistusi ja kavandeid ei hoita filmistuudiotes igavesti.

Paber ja pintsel endiselt hinnas

 Hiromasa Ogura on filmikunstnik, kuid erinevalt Watabest tegeleb ta peamiselt filmi taustaplaanidega. Sarnaselt Morimoto ja Watabega käib ka Ogura töö endiselt käsikäes pliiatsi ja paberiga. Väidetavalt pöörduvad produktsioonifirmad Ogura poole just siis, kui film nõuab ambitsioonikat fooni, mille puhul digitaalne visualiseerimine liiga üheplaaniliseks jääb. Ogura kavandite võlu on nende maalilisuses. Ta joonistab valmis detailsed taustaplaanid ning maalib need seejärel üle akvarellidega. Hämmastav on siinkohal tema värvitundlikkus, oskus nappide vahenditega tekitada valgusmänge ja sujuvaid üleminekuid, mis muudavad tema loodud linnad elavaks ja hingavaks organismiks.

„Ulmelised ruumid ja linnavisioonid“ ei pretendeeri kohale kunstimaastikul, vaid pakub eelkõige kulissidetagust vaadet kultuurifenomeni, mis on seni jäänud vaid andunud fännide pärusmaaks. See näitus võiks aga huvi pakkuda palju laiemale publikule kui animefilmid ise: eelteadmised ei ole tingimata vajalikud ja ehk leiavad siit oma ka need inimesed, kes teadusulmest eriti lugu ei pea.

Näituse kuraatorid on Stefan Riekeles ja David d’Heilly, näitus on Kumu kunstimuuseumis avatud 18. maini 2013.