PUHAST LÄÄNT TAGA IGATSEMAS: Tallinna Linnamuuseumis on avatud vabadusviiside näitus, mis räägib, kuidas tallinlased ja põhjaeestimaalased nõukogude ajal Soomest… eee, eks ole… mitte siis tõesti niipalju vorsti-abi kui just vabaduse-abi ja musa-abi said. Üle 30 aasta oli meil ikka üsna silme ees, kuidas läänemaailmas elatakse. Näituse kuraator Tõnu Pedaru (Röövel Ööbik) kirjutab peaaegu omaenda naha näitel vabaduse viiside otsimisest aastatel 1960–1991.
Tallinna Linnamuuseumis on avatud näitus, mis räägib, kuidas tallinlased ja põhjaeestimaalased nõukogude ajal Soomest… mitte siis tõesti niipalju vorsti-abi kui just vabaduse-abi ja musa-abi said. Üle 30 aasta oli meil ikka üsna silme ees, kuidas läänemaailmas elatakse.
Nagu teame: pärast Teist maailmasõda suutsid soomlased säilitada vabaduse ja iseseisvuse, meie jäime pooleks sajandiks nõukogude impeeriumi küüsi. Ehk – meie ei otsustanud vabalt ja iseseisvalt oma elu ja asjade üle, me elasime Moskva ajas ja ruumis. Meid hoiti kinni nagu koopas või kotis, ja Kremli vangivalvurid otsustasid, mida meile väljastpoolt keelatud maailmast teada anda ja – Iljitši lambikese kunstvalguses – näidata või mitte.
Tunnel kui kotisuu
Õnneks sigines meile siia koopasse tunnel või kotisuu, millest nägime vabaduse valgust. Sealt avanes kui laterna magica’st vaade vaba maailma paradiisiaeda.
See oli Soome televisioon, mille 1958. aastast helendavalt ekraanilt nägime, kuidas vabas ilmas elu käib. Milliste ilusate asjade sees ollakse ja mida seljas kantakse ja mida süüakse-juuakse. Ja kõik need filmid ning alati oodatud telesarjad ja nalja-sarjad ja – sai ju sisse ahmitud isegi – jah, isegi reklaame! Seda on täna raske uskuda.
Oma käega me neid asju teleekraanilt katsuda ei saanud, aga kõigest sellest osasaamine hoidis meis midagi ärksamana. Oli see vabadusiha või tarbimisiha? Tõsi, kui lindistasime telekast iga-aastast Eurovisiooni või Hittimittarit, siis saime midagi ka päriselt omale hankida.
Appi, päris asjad
1960-ndate keskpaigast hakkasid soomlased ka laevaga Tallinnas käima ja iga aastaga tõid enam ka päris asju kaasa. Need asjad omandasid maagilise võlujõu, isegi kilekott, mille andis peale prügikasti lendamist välja võtta ja ära siluda ning seejärel uhkelt linna peal käia.
Meie lugu näitusel räägib aga sellest, kuidas me Soomest omi laule ja viise, oma musa hankisime. Soome televisioonist ja Soome raadiost, sealt vaadates ja kuulates ning salvestades. Läbi soome kontaktide, Soomest saadud heliplaatide ja ajakirjade. Ning läbi soome muusikute kontsertide.
Kui seda, mis tahad, pole
Näitus ei räägi sellest, et loomulikult tehti ka meil muusikat ja mitte vähe. Ning oli ka head muusikat. Ja muusikapood oli grammofoniplaate vahel pilgeni täis. Paraku seda, mida tahtsid, seda naljalt saada ei olnud, isegi meie oma muusikat mitte. Soovitud muusika ei jõudnud enamasti üldse plaatidele või jõudis alles aastaid hiljem. Ja ka meie raadios ja teles mängiti laule, mis olid tulnud läbi käskude keeldude ja tsensuuri. Angloameerika popmuusika, see mida just noored tahtsid, aga oli üldse paha ja keelatud.
Kelle laulu laulad, kelle musa mängid, eks see ole alati ka võimuga seotud.
Kui muusika kasvas
Muusika kasvas aga nendel aastakümnetel meeletuks jõuks tänu muusikatööstusele, massimeediale ja koduelektroonika ja tehnika arengule. Ja eriti just pop- ja rokkmuusika sai ka noorsookultuuri kõige tähtsamaks ja ühendavaks jõuks. Ühelt poolt meelelahutusmuusika, mis aitas meil meeleolu luua ja hoida ning tantsida ja olla ja suhelda. Teisalt muusika, milles peitus mäss ja vastuseis vananenud normidele ja vanale režiimile – alates juba rokenrolli rebelitest. Vastukultuur, allkultuur, underground, põrandaalune värk.
See kõik andis elule mõtte ja stiili, meie minale pildi ette ning süstis enesekindlust. Sest kuigi meid, nõukogude noori, käskis ja keelas Kremli keskusest kompartei ja kantseldas komsomol, ei pakkunud kommunismi ehitamine pikema peale ju enam mingit põnevust või pinget. See oli, mida aeg edasi, tühi siht, tühi käik ning tühi mula.
Meie kleebitud iidolid
Muidugi olid meie iidolid ka spordi- ja filmitähed, mõni tahtis isegi kosmonaudiks saada. Kuid oma tuppa või toanurka voodi kohale kleepisime ühe enam pop- ja rokktähtede pilte ja plakateid.
Muusika kontsertidest ja filmiklippidest ja videotest, muusika filmidest endist ja lemmiksarjadest – see mõjutas meid meeletult. Ilmselt muutis nii meid kui ka maailma meie ümber – või kuidas seda mõõta? Kuidas mõõta hingeliigutust ja inspiratsiooni või mõtteid ja elamusi? Kas lugeda üles toaseina kleebitud popstaaride pildid ja plakatid? Lugeda üles need täissalvestatud makilindid ja kassetid?
On ka loendatav, et igal aastal oli meil rohkem televiisoreid, raadioid, ja magnetofone, mis päris suure aja olid suunatud püüdma Soomest lähetatud raadiolaineid.
Keerasime Soome TV peale
Noh, mis me ikka keerutame, keerasime Soome teevee peale ja kruttisime Soome raadiot, ja mida kõike me seal ei näinud või kuulnud. Olgem ausad – me jahtisime ikka seda kõige kuumemat ja kuulsamat ning keelatumat – angloameerika kraami! Me tahtsime biitleid ja rollinguid, Floydi ja Zeppi, Sweeti ja Kissi. Noh, saime rohkem ikka Juicet ja Kirkat, Wigwamit ja Toloneni ja Pohjolat, ning muidugi – Hurriganest.
Ja hei, see, tuli välja, oli ka täitsa äge. Tahtsime Pistolsit ja saime Pelle Miljoonat ja Eppu Normaalit. Polnud paha! Ja ometi olime õnnelikud, kui midagigi kätte saime. Väga suur rõõm oli tegelikult, et Soome TV (YLE) ostis 1970-ndate lõpust sisse Lääne-Saksa TV-kompaniide tehtud ajakohaste rokkartistide konserte.
Täna on kogu maailma muusika kõigile kättesaadav. Vaid kliki kaugusel ja peaaegu tasuta ning kohe käes ja kuulata. Tollal oli see muusikahankimine tihti kõva töö ja vaeva taga, pidid ikka peale passima, kannatlikult kui kalamees ja järjekindlalt kui jahimees. Puuduse ja defitsiidi tingimustes oli vahest rõõm piskugi kättesaamisest ja sellest osasaamisest järsku ikka palju suurem ja intensiivsem?
Aastakümned neljaks
Näitus jaotab aastakümned neljaks. 60-ndad algasid ju hoogsalt – Gagarin tegi tiiru kosmoses ja kompartei esimees Nikita Hruštšov ütles, et paarikümne aasta pärast elame kommunismis! Nikita lubas peagi näitada televiisoris ka viimast usklikku või preestrit! Noh, meie oleks tahtnud televiisorist näha Elvis Presleyt! Või biitleid. Esialgu oli rõõm näha lihtsalt televiisorit ennast, muidugi, see oli suur imeasi, mis oli veel väga vähestes kodudes.
Soome teeveest nägime, millised need väljamaa bändid välja näevad ning septembris 1968 olime tunnistajaks esimese lääne rokkbändi kontserdile Eestis Tallinnas, kui päris elusast peast astus Estonia kontserdisaalis lavale soomlaste Ernos. Nii valjult, nii kõva heliga ei olnud keegi varem lava pealt kostnud! Elasime Ernose peal oma biitlimaaniat välja, hüppasime kontserdisaalis istmetelt püsti ja karjusime „jeeeeee!“.
Esimene päris lääne rokkbänd
Tallinnasse jõudis aga järgmine päris lääne rokkbänd alles 17 aasta pärast, maikuus 1986! Taas Soomest!
1970-ndate algul ajasid soomlased püsti uue ja võimsa, üle 300 meetri kõrguse telemasti Espoos. Raadiolained tulvasid Tallinna suunas veel vägevamalt, mis soodustas veel laiema vaatajaskonna kujunemist Soome TV-le. Senise „lumesaju“ pildi asemel oli enamikul võimalik saada selgete kujutistega „vabaduse valgus“.
Soome meedia tsoonis olime otsapidi lääne popkultuuri mõjusfääris, aga see meeldis meile üha enam. Telekaid soetati üha rohkem, Soome heliplokk pisteti aparaati sisse – ja oligi lääne muinasjutumaailm sinu elutoas! Õpiti enam aru saama nii soome kui ka inglise keelest. Saime osa läänemaailma magusast ja põnevast elust, nautisime ameerika ja briti filme ja telesarju. Filmide ja telesarjade teema- ning meeleolumuusika käivitas dopamiini ja endorfiinid meie ajus ning said hea tuju harjumuseks ja sõltuvuseks.
…ja siis tuli punkrokk
1970-ndate teisel poolel, kui kriitikud vaid proget ja jazz-rokki ning fusion’it kiitsid, aga tantsuhimulistele juba diskot tehti, käis ikka veel üks väga kõva pauk – tuli punkrokk! Sellest räägiti Soome TV-s ja raadios kui millestki skandaalsest ja ohtlikust. Esialgu näidati punki Soomes TV ühiskonna- ja uudistesaadetes nagu „Ajankohtainen kakkonen“ jt. Punkkultuuri mõju oli Soomes suur ja kiire, üsna pea muutis punk Soome enda muusikamaastikku. Ja Soome pungi mõju Eesti asjakohasele allkultuurile on võimatu ülehinnata.
1980-ndate algus aga oli ühelt poolt ehk ülaltpoolt meil eriti Moskvale allaheitliku parteijuhi Karl Vaino ja tema venemeelsete seltsimeeste võimuväänamise aeg. Altpoolt… esialgu ei osanud küll oodata, et kõik see jama on pehkiva impeeriumi surmaagoonia ja et kümnendi lõpuks muutub maailm juba totaalselt. Aga vanakesed hakkasid pukist kukkuma Brežnevi järel järjest ja kümnendi teine pool tõi juba perestroika. Ka Soomes oli Kekkoneni pikk ajastu ümber saanud.
Soome telekast aga vaatasime vaba maailma nüüd värviteleritest. Ja mõned salvestasid sealt videoid videodiskode jaoks. Video oli kõva sõna ja „Video killed the Radio Star“ oli hitt.
Harjad peas, irooniline sõnum
Paraku raadio, just Soome Yleisradio sai meile musafännide jaoks tähtsamaks kui varem, sest alustas Rockradio! Kolm korda nädalas kaks tundi! „Toivelevyt“, „Kovan päivän ilta“ ja „Rokkivekkari“, „Ocsid“. Hiljem ka siinkandis ülipopiks saanud Klaus Flamingu „Metalliliitto“.
Punk polnud samuti kuhugi kadunud, vastupidi. Punks never die! Uus punk oli hardcore või hoocee, nagu soomlased ütlesid. Selle kiire müraga karastatud eesti noored hakkasid peagi Tallinna tänavamoodi ilmestama – harjad peas ja nahktagi seljas, kus irooniline sõnum.
Küll olid osa punklaines esile kerkinud artiste hakanud enam poppi tegema, oli see siis uus laine või uus romantika, kus kitarride kõrval hoopis süntesaatorid pearolli astusid. Süntpopp sai popiks. Näiteks Depeche Mode’i või Duran Durani pärast olevat isegi Tallinna venelased hakanud Soome TV-d vaatama!
Ja nagu punk, elas hoogsalt edasi disko, oli ta siis italo või eurodisko või midagi muud. Kuid mõnedele punkaritele oli see värk ametlikult punane rätik, vaat et hullem kui punalipp. „Modern Talking tuleb hävitada!” kisas kiri punkar Roti nahktagil.
Ja siis pomm Linnahallis
Justkui pommina mõjus 1986. aasta 19. ja 22 mail Linnahallis toimunud soome ansambli Sielun Veljet kontsert. Kui soomlaste Dingo-buumi elasid siinsed noored läbi n-ö kaugtöö vormis, siis siekkarid tõid oma laengud päris kohapeale. Sielun Veljet oli esimene lääne täiega no vähemalt 120% tõeline rokk või indie-alternatiivbänd üldse Eestis ja Tallinnas. Soomest oli kaasas oma valgus ja helitehnika, mis oli siin enneolematu. Meeletu energia, maaniline-maagiline kohalolek. See oli võimas vabaduse võnge!
Kui suureks aga saab minna üks telesaate vaatajaskond?
Eurovisioon kogus küll igal aastal kenasti vaatajaid, aga mida siin kõige enam vaadata taheti? 1987. aasta ühel augusti hilisõhtul näitas Soome MTV erootikafilmi „Emmanuelle“. Seda vooriti Tallinna poole vaatama nagu laulupeole, üle Eestimaa. Tõenäoliselt löödi televaatamise rekord!
1980-ndatel hakkas luksuslaeva Georg Otsaga pihta päris n-ö massiturism. Esialgu ikka soomlaste näol, aga imede ime – 80-ndate teisel poolel hakkasid perestroika ja glasnosti laines üha enam nõukogude eestlasedki Soome saama.
Glasnost Rock
- aastal toimus Tallinna Lauluväljakul esimene Rock Summer, ametliku nimetusega Glasnost Rock. See oli tähtis sündmus, mis tõi kokku pea 100 000 inimest. Sealt Laululavalt hüüdis Sakari Kuosmanen – „Eesti vabaks!“.
Heavy metal tundus paljudele olevat kõige kõvem asi üldse. Aina kõvemaks ja kiiremaks läks, kui tulid thrash’i tegijad, meile kättesaamatud Slayer ja Metallica.
Kuid!
Soomlastel oli Stone! Stone andis 1988. aasta suvel Tallinnas kontserdid Linnahallis, Harjumäel ja Öölaulupeol. See oli esimene lääne heavy-bändi või üldse esimene PÄRIS metal-kontsert. See laviin meie noori thrash’i ja veidi hiljem death-metal-bände saab oma sünnis tänada suures osas just neid.
Ja voilà, meie muusikud asusid uutes oludes Soomet vallutama! Kui Georg Ots välja arvata, siis seni olime Soomest saaja-pooled, aga nüüd hakkasime ise muusikat Soome viima.
- aastal asutasid soomlased plaadifirma Stupido Twins esialgu selleks, et anda välja eesti punki ja indie’t. Nii ilmusidki plaadid üksustelt Ba-Bach, Röövel Ööbik ja J.M.K.E. Viimaste „Tere perestroika“ järele oli nõudlus eriti suur, aastalõpus oli see ametlikult Soome aasta müüduim singel number kolm. Villu Tammest sai Soomes julkkis ja J.M.K.E. oli edaspidi oodatud igale ülemere keikka’le.
Veel paar aastat kannatusi
1990-ndad ning enne vabaduse ja iseseisva riigi väljakuulutamist oli veel paar aastat kannatusi! Tühjad letid, talongisüsteem ja toidunappus. Kuid 1991. aasta augustis, pärast üht hirmuäratavat, aga lühikeseks ehmatuseks jäänud riigipöördestseeni sai Eesti taas iseseisvaks, Nõukogude Liit varises kokku. Ega soomlastelegi polnud see kerge – Soomes algas 90-ndatel majanduskriis.
Mart Sander jätkas ysäri-kümnendil Soomes Georg Otsa jalajälgedes – 1991 mängis Mart soome 60-ndate nostalgilises muusikafilmis „Iskelmäprinssi“ üht peaosa!
J.M.K.E., Röövel Ööbik ja Vennaskond ning paljud teisedki eesti bändid käisid Soomes mitmel-setmel korral esinemas ja plaate välja andmas.
Eesti muusikutest mõnedki ajasid kokku maist mammonat ja fimme nii, et ostsid siin korteri ja auto. Isegi ühest Soome kontserdist saadud tasu eest sai Eestis elada pikemalt. Või noh, kuni Eesti krooni tulekuni 1992. aasta juunis. See oli reality check!
Poed said pungil kaupa täis ja tekkis võimalus ka kauplusest päris heliplaate osta, aga esialgu olid mujalt soetatud piraatkassetid need, millele hammas peale hakkas.
Tänu sellele oli jätkuvalt hea allikas soome Radio Mafia, kust sai salvestada uut muusikat hommikust hilisõhtuni.
Soome meedia võimu ots Eestis
1990-ndatel läks Soome televisioon veel rikkalikumaks: oma kanaliga alustas MTV3. 1995 sündis noorteprogramm „Jyrki“, millest sai ka vast viimane MTV3 muusikaküllane saade, mida enam-vähem massiliselt siinpool vaadati. Ja siis tuli veel telekanal Nelonen!
Kõigele vaatamata aga hakkas 90-ndate lõpul suurem osa siinsest telepublikust ja veidi hiljem ka raadiokuulajaist eelistama Soome raadiolainete vastuvõtu asemel kodumaiseid kanaleid. Nii riigikanalid kui ka erakanalid said enam head sisu. Vaataja valikusse olid saabunud ka satelliit- ja kaabeltelevisioon. Muusikaprogrammid Music TV ja VIVA võtsid suure osa muusikahuvilistest enda hoolde.
Üle 30 aasta Soome meedia võimu Põhja-Eestis oli läbi saamas. See oli unikaalne aeg, mil lääne- ja vabaduseihas eesti inimeste tähelepanu köitis lähemalt just ka soome kultuur. Täna on sellestki ajast möödunud veel 30 aastat.
Kes meist vaatab veel Soome televisiooni ja kuulab Soome raadiot?