KIRJANDUS LÄBI NÄITLEJATE: 10. augustil esietendub draamateatris islandi nobelisti Halldór Laxnessi suurteos „Islandi kell“. Romaani ja instseneeringu tõlkija Askur Alas vestleb peaosalise Jan Uuspõllu ja osatäitja ning muusikaliste vahepalade autori Tõnu Ojaga suurteosest.
Uuspõld ja Oja: kellele lüüakse Islandi Kella?
17. sajandi lõpp. Vaene talumees Jón Hreggviðsson (Jan Uuspõld) solvab Altingil timukat, kelle käsul peab ta kõige pühama koha peal rippuva kella, n-ö Islandi Kella maha raiuma. Ta saab piitsa, kuid mehed võtavad kambakesi viina ja lähevad ratsutama. Hommikul ärkab Jón soos, kõrval surnud timukas ja nende hobused. Kogu ülejäänud elu peab ta võitlema, et tema pead maha ei raiutaks, muutudes ühtlasi islandi rahva saatuse võrdkujuks. Tema kõrvale kerkivad veel kaks märgilist tegelast: Taani kuninga soosik, arhivaar Arnas Arnæus (Indrek Sammul), kes üritab päästa naharebenditel säilinud muinaspärandit, islandi saagasid, ja tema armastatu, Islandi kõige kaunim ja uhkem naine Snæfrídur Islandi Päike (Hilje Murel). Ent ka Arnæuse abiline Grindicensis (Tõnu Oja), kes omakorda üritab päästa Arnæust ja selgrootu joodikust junkur (Mait Malmsten), kes tirib Islandi Päikest põhja jpt. Oma eksirännakutel kohtub Jón nii trollide ja ülestõusnud surnute kui ka Taani aadlike ja rahvuskaaslastest reeturitega, mida Laxness kujutab tihtipeale satiirilises võtmes. Kuidas tema ja Island sellest kõigest välja tulevad?
*
On tõesti ime, et rahvas, keda halvimal hetkel oli paarkümmend tuhat hinge – ja kelle parimad pojad olid välismaale läinud, nagu Arnæus, – sellel kõledal saarel suutis üleüldse püsima jääda.
„Suurem loom kägistab väiksemat. Tuleb kõrvale troll, kes pakub väikesele loomale abi. Aga väike loom teab, et kui ta võtab selle abi vastu, siis muutub ta igaveseks trolli orjaks. Tema ainus lootus on see, et teda kägistav loom väsib lõpuks ära.“ Umbes nii sõnastab Laxness olukorra, millesse satuvad väikerahvad.
Saagalik „Islandi kell“ tuletab meile meelde muistseid väärtusi ja püstitab küsimuse, millele ikka ja jälle vastuseid otsitakse: kas väikesel inimesel ja väikesel rahval on üldse lootust?
Askur Alas (A.A): Kas olite enne näidendit lugenud Laxnessi? Mida te ootasite?
Tõnu Oja (T.O): Ma olin mingeid lühijutte lugenud, aga ei oodanud midagi. Aga eks ta mul mõttes seostus „Gösta Berlingi saagaga“ (Rootsi kirjaniku Selma Lagerlöfi maagilise realismi sugemetega romaan 1891. aastast – A.A.). Me tegime seda aastat viis tagasi. Tundus, et tuleb ehk midagi taolist ja ega see tunne pole kadunud.
Jan Uuspõld (J.U): Mina ei olnud lugenud ega teadnud midagi. Mina ootasin mingit sellist saagadega seotud märgilist asja. Islandi värgi puhul on selline kummaline asi, et seal on küll luust ja lihast inimesed, aga nad elavad justkui mingit muinaselu ja see muudab asja kuidagi eriliselt huvitavaks.
A.A: Raamat on kirjutatud II maailmasõja ajal, kui Island vaakus hinge: kas saavad lõpuks iseseisvuse või mitte. Aga kas „Islandi kella“ maailm on teile usutav? Või on see nagu teisest maailmast, ülepingutatud?
T.O: Ei no… me võime teda muidugi saagaks nimetada, aga miks ta on ikkagi 20. sajandi romaan, on seetõttu, et seal on psühholoogia, seal on põhjendatus, ei ole ainult eepika, mis tegelikult saagades on… Tegelastel on motivatsioon. Tavaliselt on instseneeringu puhul nii, et võtad raamatu välja ja otsid oma tegelase kohta: kui pikk, kui vana, mis värvi silmad tal on… Siin – otsi raamat läbi – ei ole; tegelane tuleb sisse, hakkab rääkima, hakkab tegutsema. Inimestest ei räägita tausta, see tuleb tegevuse käigus välja. See on vist väga saagalik.
J.U: Kui tõepärane see maailm on… (Köhatab tähenduslikult.) … trollieided ja kõik muu. Kuidas sünnivad need üleloomulikud lood? Mulle tundub tagantjärele, et seal pidi olema mingi loodussündmus või mingi asi. Kui näiteks Lennart Mere „Hõbevalge“ pealt vaadata, siis tema väitel pidi Kaali meteoriit jätma inimeste psüühikasse tohutu jälje. Kui kollektiivses psüühikas, mis kandub põlvest põlve edasi, istub selline üleloomulik jõud, siis ta ongi selle võrra tõepärane ja mina ei saa küll kuidagi pidada seda näitlejana asjaks, mida ei ole tegelikult olemas. Ma ikkagi püüan selle ka enda psühholoogiasse sisse istutada, need üleloomulikud asjad, mõelda nad endale tõepäraseks ja elada nendega koos, nagu need tegelasedki…
A.A: Tõnu, sinu tegelane, Grindvicensis, Taanis elav isevärki õpetlane – mis masti mees ta selline oli?
T.O: Minu jaoks on tema nagu… (Mõtleb.) … 1944. aastal venelaste hirmus Rootsi põgenenud väliseestlane. Grindvicensis on nagu Islandilt ära läinud vastu oma tahtmist, ja see kõik elab temas ja ta ise ei saa aru, kuidas ta on… unislandistunud või uneestistunud ja tema Island elabki ainult mingites üleloomulikes lugudes.
A.A: Jan, aga mis mees on Jón Hreggviðsson, keda sina mängid?
J.U: Ma nii head paralleeli ei oska tuua nagu Tõnu, aga ka tema elab selles Taani blokaadis ja üritab seal kuidagimoodi hakkama saada. Kuigi blokaad on vist vale sõna.
A.A: Mitte päris, Taani kaubandusmonopol oli orjastav. Vaheküsimus: kas selline mees võinuks ka Eestis elada sel ajal, 17.–18. sajandi vahetusel, mõni talupoeg, kes hakkaks võitlema oma pea eest…
J.U: Jah, kindlasti…
T.O: Peterburis, Nikolai juures…
J.U: …kindlasti võis Eestis olla ka. Ta on tavaline talumees, kes häämeelega elaks rahumeeles oma paadi ja lammastega, nagu ta isegi ütleb. Tänu nendele kitsendustele, mis on loodud, satub ta jamadesse. Kui inimestelt võetakse ära kõik võimalused end rahulikult majandada, siis pole raske sekeldustesse sattuda. Aga ta satub sellistesse jamadesse, millest sõltub midagi palju suuremat, ja ta ei saa enam sellest ringist välja. Kuid tal on mingi eriline talupojatarkus või loogika, lõpuks ta oskab mingil määral ennast välja mängida ja seal hakkavad hoopis aadlike pead lendama. Kust ta võtab sellise jõu või nutikuse – mulle tundub, et ta võtab selle muinaspärandist ja järgib neid põhimõtteid. Need on tal nagu veres. Ka tema mõttelaad muutub aeg-ajalt väga poeetiliseks. Ta on nagu paras jaurakoll, aga samas väga õrnatundeline…
T.O: Aga mis on dramatiseeringust suuresti välja jäänud, kuigi raamatus on põhjalikult kirjeldatud – see on tema kodune olukord. See on ju võimas! See on…
A.A: Jube urgas, kus pidalitõbised on lavatsitel, vigased lapsed, tänitav naine…
J.U: Sealt ta tahaks väga ära minna… (Naerab.)
T.O: Ma arvan, et Jón Hreggviðssonil on väga hea meel sellest kodusest olukorrast jamade küüsi sattuda. Muidugi ta ei taipa, et need jamad tulevad sellised, nagu need tulevad… Tegelikult on see minu arvates sellele rollile aluseks. Nagu tänapäeva uusemigrantidel: kodu on kogu aeg küll meeles, aga mida kaugemal kodust, seda poeetilisemaks see muutub: pidalitõbised muutuvad ilusaks ja naine muutub nooreks, kui sa oma seiklustes mööda maailma ringi tuulad.
J.U: Mul on väga raske sellist kohta meenutada, kus Jón Hreggviðsson oleks võinud midagi teisiti teha, sest kõik need olukorrad, milles ta on – ega seal ole palju valikuvõimalusi. Tal on suhteliselt kiire sellepärast, et kui tal pea maha võetaks, siis ei oleks enam mingit valikut, siis on pea maas ja kogu lugu.
T.O: Vaat huvitav on see, kuidas islandlased hakkasid saagasid üles kirjutama. Et mis see on, kas tõesti inimestel oli juba siis tarvidus jätta jälg tulevastele põlvedele…
J.U: …või kas nad teadvustasid siis, et meie kanname seda edasi, tänu nendele pärimustele võib meie rahvas säilida. Mingi osa võib-olla teadvustas.
A.A: Üks asi on see, et Islandil on pikk ja pime talv ning lugude jutustamine pimedatel talveõhtutel oli suulise pärimuse edasikandmise taimelava. Ja eks see romaan on ka ühe loo saagalik jutustamine.
T.O: Jón Hreggviðssoni eesmärk ei ole kunagi nii-öelda saagasse saada. Aga ta saab sinna ikka täiesti õigustatult.
A.A: Mis on kõige tähtsam Jón Hreggviðssoni teguviisi juures, mis teile imponeerib? Kas see, et ta julgeb vastu astuda, on jäärapäine, see, et ta ei lepi oma surmaga…
T.O: (Valib hoolikalt sõnu.): Rasketes oludes tema olemise talumatu kergus. Aga see on tõesti imponeeriv: lihtsus, loomulikkus. Ma ei tea miks, täitsa põhjuseta, aga on. Ühetaolisi inimesi, kes sulle tänaval vastu liiguvad ja räägivad, et nad jäävad iseendaks, on nii palju, et…
J.U: Isegi reklaamides rõhutatakse sulle televiisoris kogu aeg, et jää iseendaks. Mine osta teksased, mida kannavad miljonid ja „jää iseendaks“. Aga mulle tundub, et see, mismoodi Jón Hreggviðsson räägib – ta ei räägi end puhtaks, vaid astub vastu sellele n-ö juriidikale.
A.A: Teeb oma reeglid, aga samas on ju ka see, et ta kiidab kogu aeg Taani kuningat…
J.U: Jah, see on üks kummaline paradoks…
T.O: See on meie jaoks paradoks. Temal on loomulikult austus kõikide trollide vastu, kelle hulka kuulub kahtlemata ka Taani kuningas. (Kõik naeravad.)
Aga kui meil selle juriidika peale jutt läheb, siis ongi niimoodi, et kui ta on ühe teo ära teinud – või ei ole ära teinud: keegi ei saa kunagi teada, kas tema tappis timuka või mitte –, siis tema ei hakka mingit udu ajama, vaid ütleb kohe otse välja, et mina ei mäleta, et oleksin ta ära tapnud.
A.A: See on nagu Veerpaluga: usud või ei usu…
J.U: Veerpalu paralleel on huvitav jah! Minul on nii, et ma ei tea, kas ta tappis selle timuka või ei tapnud, ja minul jääb üle ainult uskuda. Mina usun Jón Hreggviðssoni! (Naerab kõvasti.)
A.A: Kuidas teile tundub, mis sõnumit see raamat kannab?
TO: Eks ta ikka see… nii rahva kui isiksuse tasandil iseolemise võlu ja valu. Seda ei taha selgemalt sõnastada, sest siis ta läheb kitsamaks.
A.A: Sa mõtled ka paralleeli Eestiga – väikerahva…
T.O: Just-just, nii väikese rahva kui ka väikese inimese. Ja rahva püsimajäämise koha pealt: kas me, Eestimaa inimesed, pole mitte üht-teist unustama hakanud.
J.U: Jah, see kui esiisad on sul midagi kirja pannud või öelnud, siis seda, noh, parem on seda kõrvade vahel hoida ja edasi anda järgmistele põlvkondadele. Et rahvuslikuks püsimajäämiseks kusagilt mujalt mingit uut tõde ei tule.
A.A: Romaanis on erinevaid kihte: nii üksikisiku kui ka rahvuse ja riigi tasandil, ning kriitikud ütlevad ka, et siin on peidus ajalooline romaan, armastusromaan, põnevusromaan…
J.U: Raske öelda, ta ei olegi nagu ühte rohkem kui teist. Võib-olla seda ei suutnudki keegi otsustada, sellepärast antigi Nobeli preemia. (Naerab.)
T.O: Vaata, on selliseid romaane, mis võtavad elust ühe lõigu ja jutustavad selle. Ja need võivad olla väga meisterlikud ja väga huvitavad.
Me Janiga oleme mõlemad mingitel elu hetkedel sketše teinud. Ja äkki võid avastada, et teed ühe sketši ja see hõlmab kõike. Kontsentreerib. Või võtame sellesama, millest räägib Bob Dylani laul „The answer is blowing in the wind“. Seda on võetud armastuslauluna, on võetud sõjavastase lauluna, millena iganes. Millegipärast on see selline sõnum, kuhu on kõik kontsentreeritud.
J.U: Dylan laulab selles laulus: „Kui mitu miili peab mees elus läbi rändama, enne kui teda saab nimetada meheks…“ Vastust teab tõesti ainult tuul. (Naerab kõva häälega.)
A.A: Mis mees oli Taani kuninga arhivaar Arnas Arnæus? Kas Kreutzwald võiks olla meie Arnæus?
J.U: Kindlasti võiks. Ja ta oli ju ka oma rahvale võõras nagu Arnæus, kõik, mis ta tegi, oli kuidagi kohatu.
T.O: Mul on tunne, et Arnæus hakkaks kohe kõike ringi korraldama. Ta hakkaks kindlasti Islandil skolastilist ristiusku juurutama, nii nagu ta seda Taanimaal mõistis. Ta võib suhtuda küll trollidesse ja üleloomulikesse olenditesse teatava sümpaatiaga, aga enam ta neid ei lubaks. Sellega keeraks ta kohe kohaliku elu vussi.
A.A: Selles vist oleme ühel nõul, et ta tahab Islandile parimat, aga see ei tule nagu hästi välja? Kas ta on lati liiga kõrgele seadnud?
T.O: Tjah, küsi Andrus Ansipi käest. (Naerab.) Tegelikult ma siiralt usun, et Ansip tahab parimat, mitte nagu Edgar Savisaar, kes tahab tõesti halba. (Kõik naeravad.) Aga mõlema käes lähevad asjad vussi.
J.U: Mulle tundub, et Arnæus valutab südant oma rahvuse kestmise üle, oma südametunnistuse põhjal ta justkui on sunnitud neid kantseldama, sisuliselt, et nad ei sööks oma muinaslugusid ära, mis on kirjutatud nahkade peale. Neid ju üritati hädaga ka süüa. Aga populaarsust kaotas ta tänu sellele, et ta tahtis neile head, aga samas võttis viimasega söögi, ussitanud jahu ära.
A.A: Gorbatšov tahtis ka rahvale head ja piiras alkoholi müüki…
T.O: Meil on tänapäeval kujutlus eestlastest kui puhtast rahvast: aga kuidas käis kempsude juurutamine veel kodanlisel Eesti ajal – see oli ikka tohutu väe ja võimuga.
J.U: Selle jaoks olid ju omad volinikud, kes käisid kontrollimas, kas on ehitatud käimla või mitte, ja nende peale oldi ju päris tigedad – jälle tuleb, kurat, kontrollima, miks ma ei või põõsa all käia.
A.A: Kas tahate öelda, et rahva heaolu ei saagi eriti demokraatlikul moel teha, vaid pigem autokraatlikul? Ja Arnæus ei olnud piisavalt jõuline?
T.O: Keegi ei tea. Eks ikka tuleb tasakaal leida. Kui sa midagi ringi korraldama hakkad, tuleb ikka jama majja, aga kui korraldamata jätad, siis on ka jama majas. Jama majas – see on ikka aastatuhandeid olnud inimkonna põhiolek.
Jan Uuspõld: Veerpalu paralleel on huvitav jah! Minul on nii, et ma ei tea, kas ta tappis selle timuka või ei tapnud, ja minul jääb üle ainult uskuda.
„Islandi kell“ Eesti Draamateatris
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Riina Degtjarenko
Helilooja: Liisa Hirsch
Tõlkinud: Askur Alas
Osades: Jan Uuspõld, Indrek Sammul, Tõnu Oja, Hilje Murel, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Laine Mägi, Mait Malmsten, Hendrik Toompere jr jr, Tiit Sukk, Kaie Mihkelson, Piret Krumm.