KADUNUD MAAILM: See oli vana anekdoot: kõige sõltumatum riik maailmas on Albaania, sest sellest ei sõltu mitte midagi. Aga endise Albaaniaga on asi ühel pool, kirjutab Õnne Pärl, kes seal mitmendat korda ringi sõitis.
Nelja päeva jooksul Albaanias juhtub neli asja, mida varem selles riigis juhtunud ei ole: meile serveeritakse jõledaid oliive, äädikat veini pähe, söödamatut soolast rooga ning kasseeritakse lõuna eest topelttasu.
Unistasin Lõuna-Albaaniast juba oma esimesel külastusel kümme aastat tagasi. Toona olid paraku teed veel nii hullus olukorras, et jõudsime vaevu lasta end keset riiki asuvasse Berati vedada. Nüüd kihutame mööda värskelt remonditud kiirteid, põigates siin-seal sisse rannikule. Teede ehitamiseks laenatud euroraha ei kavatse keegi tagasi maksta.
Aastal 2003 oli Tirana linnapildis sama palju Kalašnikoviga valvureid kui aastal 2006 Kabulis. Relvastatud valve ametiasutuste ees oli 1997. aasta mässu (mis puhkes, kui püramiidskeemide kokkuvarisemisel kaotasid inimesed oma raha) järelkaja. Mässulisus on küll varjatum, aga tajutav: pea iga albaanlane näib kaeblevat valitsuse korruptsiooni ja tegevusetuse üle. Relvad on tänavapildist küll kadunud, aga endiselt moes. Abikaasa satub sööklas lõunatades tunnistajaks relvade ostutehingule kõrvallauas.
Albaania Riviera
Teel lõunasse taipan, et olen hiljaks jäänud – männimets Durresi all on haihtunud. Selle asemel laiub betoonkõrb, kuhu merepiirita lähinaabrid Makedooniast ja Kosovost oma puhkust tulevad veetma. Paraku kurdavad albaanlased, et isegi naabrid ei taha enam tulla: kümme aastat tormilist arengut on toonud kaasa reostuse. „Ärge jumala pärast vette minge,“ soovitavad albaanlased. Silmitseme sogast haisvat vett; nõuanne on ülearune. Olukorda püütakse parandada, alustades hiiglasliku kollektori ehitusega. Albaaniale omaselt kaevatakse rand üles just enne hooaega. Ja tööd lõpevad oktoobris…
Sõidame ühe hingetõmbega läbi turismitööstuste nagu Vlore ja Saranda, põigates sisse küladesse. Et suvitushooaeg algab juulis, on vähesed hotellid avatud. Kuulus Dhermi küla, kus ennast sahvrisuurusesse tuppa litsume, mõjub äratavalt. Segiläbi on (illegaalselt ehitatud ja buldooseriga kokkulükatud) ehitiste varemed, valitsuse tarastatud suvilad, turismikompleksid, punkrid, räpased rannad ja lõpetamata hotellid, mille hoovides mäletsevad pudulojused.
Mõnes külas on häving veel ooterežiimil: oliivisaludesse uppunud Borshis saame öömaja väikese hotellis, mille kaluripere on püstitanud oma hoovi. Siin valitseb veel rahu.
Teine mõnus paik on Butrint, välja kaevatud Kreeka linn poolsaarel, mis jääb Albaaniat ja Korfut lahutava väina naabrusse.
Jõuame Butrinti pärastlõunal, kui turistibussid on lahkunud. Veedame selles oivalises metsases vabaõhumuuseumis tunde ning jääme – ainsate külalistena – ööbima otse mälestise kõrvale väikesse hotelli. Kokk lülitab lahkudes sisse meie akna kõrval asuva köögi ventilatsiooni. Müra hoiab mind ärkvel kuni varavalgeni, mil asun väljapääsu otsima. Selgub, et oleme majja lukustatud. Lõpuks leian võtme köögi tagaukse eest. Õues jooksen sülle tigedale valvurile, kes näitab kätega, et peaksin luku taha tagasi minema. Mul on aga jalutamise plaanid; vaene mees jälitab mind tubli kilomeetri. Aga võib-olla arvab ta, et mul on fotokotis midagi hotellist pihta pandut? Igatahes on tegu omapärase kogemusega.
Reeglitest on suva
Tiranasse jõudes avastame, et juhiload on Eestisse ununud. See küll mingi mure ei ole, kinnitavad albaanlased. Ja rendivad meile auto silmagi pilgutamata. Kui politsei meid peataks, oleks kommunikatsioon võimatu niikuinii: võõrkeelena räägitakse itaalia, vähem kreeka keelt. Meile öeldakse: „Naeratad ja näitad mõnda dokumenti, mille peale nad teile kui välismaalastele au annavad. Või annad lihtsalt 500-lekese (3,5 euri).“
Võrreldes kümne aasta taguse ajaga tundub vähemalt Tirana olme olevat edasi arenenud: linnas ei ole enam ulatuslikke elektrikatkestusi, Lana jõe ääres haljendavad (buldooseriga kokkulükatud majade asemel) puud. Siin-seal näeb futuristlikes toonides värvitud hooneid, nn värvilise Tirana esimesi ja viimaseid pääsukesi.
Isegi mõned pargid ja tänavad on korda tehtud. Veehoidla äärne hiiglaslik metsapark uhkustab loendamatute pinkide ning kordatehtud teedega, millesse on paigutatud hauaplaadid erinevatele riigipeadele. Sealhulgas ka Toomas Hendrik Ilvesele, kelle plaadike asub otse Mubaraki naabruses. Lisaks on end otse lõbustuspargi naabruses üles löönud telkides mustlaslaager.
Korrashoid ei ole albaanlaste tugevaid külgi: kaks aastat tagasi kõrgustesse sillerdanud võimsad purskkaevud on nüüd vaevu hoomatavad. Elektripostid kujutavad visuaalset segu mesilassülemist ja ämblikuvõrgust. Keegi ei tea, kuhu juhtmed lähevad, nii tõmmatakse vajadusel iga kord postist uus juhe. Mu kaasa märgib metalli olemasolu juhtmetes albaanlasest kolleegile, kes palub nii head äriideed jumalapärast mitte teistele mainida. Metallihullus on siiagi jõudnud. Isegi üle maa külvatud diktaator Hoxha aegsed punkrid on lõpuks kadumas – need sisaldavad muu hulgas vanarauda.
Moodsad mõõgatüdrukud
Saame kutse korteripeole, kust ei puudu itaalia DJ, USA saatkonna lesbiline töötaja ega muud popid vähemused. Kümme aastat tagasi kohatud Vasilika on teinud läbi metamorfoosi häbelikust tudengineiust enesekindla karjäärinaiseni. Kolmesaja euri eest kuus kesklinna korterit jagavad kolm modellivälimusega mikroskoopilist kasvu neidu räägivad kõik suurepärast inglise keelt ja töötavad rahvusvaheliste organisatsioonide heaks. Aastasadu oli Põhja-Albaanias naise ainus võimalus mitte abielluda pere väljavalitud mehega muutuda nn mõõganeitsiks. See tähendab riietuda ja käituda mehena elu lõpuni. Moodsad albaanlannad on võrdsed mõõka kandmatagi: nad suitsetavad, kaanivad veini ja vaidlevad valjuhäälselt. Ning kannavad liibuvaid minikleite.
Kui aastaid tagasi kirjutas Vasilika mu märkmikusse tundmatu Ismail Kadare nime, siis nüüd leidub peaväljaku raamatupoes muu hulgas virn eestikeelset raamatut „Murtud aprill“. Saan üle kiusatusest pärida, mitu teost ostja leidnud on. Kadare raamatute vaimust kantuna möödub meie Põhja-Albaania ekskursioon: veel mõned aastad tagasi oli see albaanlastelegi ligipääsmatu kant. Reisibüroo on nõus meid lahkelt mägedesse viima (100 eurot inimene/päev), kui kolleeg teeb ettepaneku liituda kohalike nädalalõpu ekskursiooniga. Programm on sama, aga hind neli korda odavam.
Mägedesse tümaka saatel
Sellest retkest kujuneb minu jaoks kogu senise Albaania kõrghetk. Kõigepealt kihutame otse põhja, et jõuda Komani järve (õigemini on tegu jõega, mis on paisutatud kaskaadidena hüdroelektrijaamade tarbeks) praamile. Isegi läbi kõrvatroppide kuulen muusikat, mis vahel paisub kõrvulukustavaks, kui bussis olevad albaanlased otsustavad kaasa möirata. Edasi kannab liinipaat meid piki järve, mis paistab olevat kohalikele – sealhulgas ka kanadele, lehmadele ja teistele pudulojustele – nagu Laadoga elutee. Aeg-ajalt rammib roostes laevuke end otse randa, kus mustades pearättides memmed kaldale kalpsavad ja mäkke hüplevad, kergejalgselt nagu kitsekesed. Majade kivikatused kõrgetel mäenõlvadel on vaevu hoomatavad. Moodsad linnaalbaanlased vahivad ammulisui, küsides üksteiselt uskumatult: kas tõesti nii veel elataksegi?
Laevatee otsas rappume sisikonnad segamini auklikul kruusateel, kuni jõuame lõpuks Valbona orgu. Kõik tormavad bussist välja nagu üks mees ja suunduvad otse mägede poole. Loodus ja arhailine külamaastik on nii erilised, et suudan huumoriga võtta isegi Albaania stiilis rahvamatka: värvitud linnapreilid võlts-Gucci kottidega, rakist purjus häguste pilkudega kriiskavad naisõpetajad ning laulda möirgavad matkalised (esiotsal on oma laulud ja tagaotsal omad).
Otsekui Kadare raamatust
Õhtu lõpuks juhib giid meid läbi mägioja kanjoni oma onu arhailisse kivimajja, kus ülakorrusest on tehtud koikudega majutusasutus. Meile kui välismaalastele loovutab pereema oma magamistoa.
Sellist kurdistavat vaikust nagu Valbona külas olen haruharva kogenud. Kella kuue paiku poen oma kookonist välja avastusretkele. Kõigi viie majapidamise kindlusi meenutavad kahekorruselised nelinurkse põhiplaaniga kivimajad on tibatillukeste akendega. Traditsiooniliselt on neil laastukatused, uuemad küll juba plekist. Majade ümber on aidad ja karjahütid, tillukesed põllulapid, mesitarud, karjamaad ja perede surnuaiad. Läbi iga pere õue voolab mägedest laskuv oja. Aeg tundub olevat siin seisma jäänud. 21. sajandile vihjavad vaid satelliiditaldrikud ja muidugi võõrustaja õue kerkiv 4-korruseline hotell, mille stiilil pole vähimatki seost ümbritsevaga…
Tagasiteel silmitsen ahnelt bussiaknast mööduvat maastikku, ignoreerides kerkivate motellide vundamente. Tajun selgelt, et seegi paik on juba kadunud maailm.