Klapp
Sepp
Klapp
Setomaa trio rokib jälle! Oma suhteliselt tavapärasele debüüdile on Klapp teinud palju mitmekihilisema järje. Ja ka plaadi, mille sihid on vist mõnevõrra kaugemal – lugude tutvustused on nii eesti, inglise kui ka vene keeles.
Klapiga on mul selline isiklik suhe, et ma käisin kunagi nendega Saksamaal festivalil. Ja neil sabas jõlkudes avastasin ma Klapi ühe huvitava omaduse, mis peegeldab nende helikeele ja esinemisviisi mitmekülgsust. Vahet pole, kas nad mängivad laval läbi võimenduse või akustiliselt, tänaval või saalipõrandal keset rahvamassi – Klapp kõlab igal juhul hästi ja tõmbab rahva kaasa. See on nii!
See mitmekülgsus lööb välja ka Klapi uuel plaadil. Möödunud sajandi alguse arhiivilood kõlavad „Sepal” väga ajakohaselt ja moodsalt – ma mõtlen sellist värsket lähenemist, mis on aktuaalne veel aastate pärast. Ma ei usu, et see plaat ajaga viletsamaks muutub. Samal ajal on see album vaba tüüpilistest eesti folgi äraleierdatud stereotüüpidest. Pigem meenutab see juba mõnda aega „suures maailmamuusikas” praktiseeritavaid Aafrika-Kuuba akustilisi projekte, kus kitarr on toodud esiplaanile ja hoiab nii lugu kui ka plaati koos. Sellega haakub harmooniliselt puubena (on sihuke trumm, ei tea, kas Kristjan Priksi enda leiutis või ongi autentne vanavara) ja karmoška. Ja kes ei tea, see võtku teadmiseks, et Klapi kitarrist on meie koduvabariigi kõige seksikam folklaulja Jalmar Vabarna.
Nii palju hea kraami juures ei sega isegi Klapi instrumentaalmuusika. Et laulu pole, tähendab see maakeeli. Või on vähe. Klapi muusika voolab niimoodi, et sellised asjad ei häiri sugugi ja seda ei pane isegi tähele. Ma olen kindel, et seda ansamblit hakatakse süüdistama Püha Traditsiooni ja Veel Pühama Pärimuse ärasolkimises. Nad on liiga teistmoodi. Aga ma loodan, et see nii ka jääb.
Killing Joke
The singles collection 1979–2012
Spin-Farm OY
Kolm CD-d. Ühel KJ singlid 1979–1988, teisel 1990–2012, kolmandal rariteedid. Kerkinud esile esimese punklainega, oli KJ omaette nähtus, isikupära võrdkuju. Tol ajal ei teatud, et see muusika saab hiljem olema gooti rokk või midagi sellist. KJ oli lihtsalt üks paljudest uutest bändidest, kes lõi oma saundi. Esimeste lugude minimalism ja lõdvad lõgisevad bassikeeled said KJ firmamärgiks. Hiljem tulid Joy Division ja muu kraam. Siis tuli post-punk. KJ aga jäi ja elas kõik need pinnavirvendused üle. 1990-ndail oli ta üks huvitavamaid industriaalroki bände, hiljem muutus pigem vanade ja väljateenitud muusikute eneseväljendueks, kus enam mingeid ambitsioone ei omata. Ja ikkagi, kes ei tea Killing Joke’i, aga tunneb huvi selle vastu, kust sai alguse teatud suundumus muusikas, peab selle kogumiku soetama.
6
Pat Metheny/Tap
John Zorn’s Book of Angels, Vol. 20
Nonesuch
Kes kord on Pat Metheny fänn, see võib tema albumeid kinnisilmi osta. Metheny on nagu eksperimentaal-jazz’i Ramones: enam-vähem sarnane plaat, kergete võnkumistega, häädus ka stabiilne. Kes Metheny fänn ei ole, võiks selle plaadi ikka osta. Metheny on lihtsalt mees, kes oskab teha häid lugusid ja neid ka hästi lindistada. Kui kõige taga on veel Nonesuchi plaadifirma, siis kokku tulebki muusikaline kvaliteet. Minule näiteks meeldib traditsioonilise jazzi ja muu muusika vahel kuulata sihukest asja, nagu Metheny teeb. See on nagu silguvõileiva söömine magusaõgimise vahele. Teeb pausi protsessi ja tõstab isu uue kringlitüki järele. Vahe Methenyga on aga selles, et Metheny kuulamine ei lisa tingimata kilogramme.
5
Von Hertzen Brothers
Nine Lives
Universal
Mul on selline kapp, kuhu ma panen need CD-d, mida ma vahel ikka kuulan, aga päris silma all nad ka olema ei pea. Sinna lendavad ka Hertzeni vennad. Hertzen oli teatavasti suur vene narodnik ja vabaduseideede propageerija. Tema vennad pärisorjuse ja tsaari omavoli vastu ei võitle, vaid teevad trenditeadlikku ning ajakohast muusikat, muutes iga plaadiga saundi, et tingimata hipp olla. Selle pärast teevad Hertzeni vennad alati häid plaate ja neid armastab Eesti publik. Ning kuna Eesti publik revolutsionääride sugulasi armastab, siis kutsutakse nad ikka ja jälle Eestisse esinema. Eestis on ilus esineda: kased õitsevad ja tulbid lõhnavad, blondid tibid on ennast pressinud kummiteksadesse ja õlu on hää külm. Võiks isegi arvata, et Hertzeni vennad teevadki sellepärast häid plaate, et neid ikka ja jälle Eestisse kutsutaks.
4
Joshua Redman
Walking Shadows
Nonesuch
Mees saksofoniga mängib sopran- ja tenorsaksofoni. Nii seisab vähemalt plaadi siseküljel. Mitte et ma neil kõveratel riistapuudel vahet teeks. Aga plaati ma soovitan soojalt. See sobib suurepäraselt ka õhtusesse aega pingsa töö taustaks. Võib ka kallimaga küünlavalgel veini võtta. (See jutt kõlab nagu soovitus veinipudeli sildilt, kas pole? Võta kala, juustu ja smooritud veiseliha kõrvale.) Aga mees saksofoniga teeb klassikalist baari-jazz’i, sihukest melanhoolset ja natuke ängi sisaldavat. Väga usutavalt teeb. On ju siin tegu tippmängijate ja tipp-plaadifirmaga, aga plaat kõlab nii, nagu oleksid sattunud täissuitsetatud keldribaari. Ehkki, kus tänapäeval neid täissuitsetatud keldribaare ikka leida annab, igal pool on suitsetamine ju keelatud. Aga Juku-Kalle teadis rääkida, et Armeenias veel on selliseid. Okei, selle mehe peaks siis Armeeniasse viima.
4
Weekend Guitar Trio, Toyah Willcox, Jan Bang
Live at Kings Place
WGT
Album, mille iga sekund meenutab midagi. Peamiselt teatud kohti „Natural Born Killersi“ soundtrack’ilt ja Cowboy Junkiesi mõningaid lugusid. Ehk siin plaadil on hulgaliselt eksperimentaalset, elektroonilist ja kergelt jazzilikku akustikat läbisegi. Plaat on hüva ja kõlbab kuulata, eriti õhtustel hetkedel. Nagu ma saan, on siin tegemist kontsertlindistusega, mis on täis improvisatsioone. Sellepärast on muusikaline keel ka tihe ja intensiivne. Teisalt, midagi superüllatuslikku seal ka pole. Nagu juba öeldud, seda muusikat tehti juba 15–20 aastat tagasi ja innovatsioon jääb sellesse perioodi. WGT läheb siin lihtsalt sama teed, mille teised sisse käisid. Aga see kipubki olema vanade inimestega. Nagu näiteks mina. Ei viitsi tõmmelda ja puhkus tähendab juba tuntut ja turvalist. Kontserdil on nad kindlasti vägagi kuulatavad nende lugudega.
4
Airbourne
Black Dog Barking
Roadrunner
Plaadi kaane järgi võiks tegemist olla s*ta metal’i-plaadiga. Tegelikult on see aga suhteliselt viisakas pub hard rock. Sihuke, kus nahkpükstes tegelased üritavad võtta kõiki rihve ja poose, mida kasutab keskmine rokkbänd. Selline stereotüüpne rokkbänd. See album kõlbab ideaalselt taustamuusikaks või autosse – see on piisavalt hoogne ja lihtne, kuulama ei sunni, aga eeter on mõnusalt hoogsat muusikat täis. Samas on see plaat, mis ka pärast kahekordset kuulamist üldse enam ei meenu, ei tule meelde ühtegi lugu, mis seal oli või ei olnud. Kolmas kord ma seda üle kuulata ei viitsi, viskan parem autosse, äkki kunagi läheb vaja.
3
Justice
Access All Arenas
Ed Banger Rec
Ka selle plaadi kaane järgi pakuks, et tegu on s*ta metal’i-plaadiga. Kuulates tuleb aga välja, et tegemist on s*ta poolelektroonilise staadioni-indie’ga, kusjuures indie ei ole siin „sõltumatu”, vaid lihtsalt stiilselt habetunud ruudulistes pluusides pässide muusika stiili nimi. Kindlasti on sel bändil massiliselt fänne, kui nad juba staadionil mängivad. Mina aga nende hulka ei kuule ja ei saa selleks ka kunagi.
WHITE LABEL
3Pead „10Tõmmet“
Kõigi eelduste järgi on praeguseks album ka ametlikult väljas, ent 10. juunil, kirjutamise päeval, oli see vaid netis. Ja vaat see on ikka üks hea album. Viited hipipsühhedeeliale on korralikud, aga läbikuulamise järel jääb tunne, et see on pigem kergelt irooniline. Produktsioon on hea, kõik instrumendid on selgelt kuulda ja bass lõgiseb nagu vaja. Ma arvan, et kui 3Pead oleks elanud Nõukogude Eestis, siis oleks nad tolleaegses muusikas revolutsiooni teinud. Kui kuulata kogu tolleaegset intellektuaalset kitarripiinamist ja spagaadiga estraadi, siis on selge, et enamik Eesti oi-nii-underground-VIA-sid läksid ikka kõvasti kompromissidele. 3Pead ei lähe. Aga nad on ka nooremad ja teise taustaga. Hoogne album sellest hoolimata, tõmbab ja viib kaasa. Reisid sinna ja tagasi!
