MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmeli sari mõttetutest riikidest meie planeedil. Sellele tiitlile pretendeerivad kõik riigid. Uus-Meremaa lugu algas kohalike liikide arutu hävitamisega ning selle maa riikluse ning arengu alus on tavaline külmkapp ja üleüldine suitsukeeld tulevikus.
Uus-Meremaa on maa maailma äärel, jumalast eraldatud paik. Kuid nii uskumatu kui see ka ei ole, on kogu Uus-Meremaa riigi tekkes läbivaks teemaks maa küsimus. Kõigepealt võitlesid maa pärast omavahel maoorid, Uus-Meremaa inimtühjadele saartele tuhatkond aastat tagasi saabunud polüneeslaste järeltulijad. Siis võitlesid maa pärast maoorid Briti kolonistidega. Võib-olla nad oleksidki võitlema jäänud, sest niikuinii poleks keegi seal kusagil maailma servas merede taga toimuvat tähele pannud. Aga siis leiutati külmkapp ja Uus-Meremaa elanikel tekkis elule hoopis uus mõte. Nimelt sai tänu külmutuslaevadele võimalikuks arvukate loomakarjade liha realiseerimine kaugetel mandritel. Praegu on riigis lambaid 20 korda ja veiseid kolm korda rohkem kui seal inimesi elab. Külmkapi leiutamisest alguse saanud heaolu jätkub.
Vahel tundub, et Uus-Meremaa on nii kaugel, et isegi internet ei jõua sealt kohale. Aga jõuab küll ja toob enamasti ekstravagantseid ning ebatavalisi uudiseid. Tundub, et Uus-Meremaal on kõik teistmoodi kui mujal maailmas. On sellisel riigil üldse mõtet?
Sõrmuste isandate tobe mull
Alustada tuleb ilmselt sellest, et paljudel inimestel on peas täiesti segamini, kas John Ronald Reuel Tolkineni fantaasiaromaanide triloogia „Sõrmuste isand“ Keskmaa on Uus-Meremaa või siis hoopis Uus-Meremaa ongi see raamatus ja filmides kirjeldatud ja visualiseeritud fantaasiamaa. Et segiajamine oleks tänapäeva Lääne pealiskaudsele inimesele veelgi hõlpsamaks tehtud, etendab Uus-Meremaa teadlikult ja ettekavatsetult nn Tolkineni turismi.
See on muutunud täiesti omaette turismiliigiks, kus „Sõrmuste isanda“ fännid veetakse raamatust ja filmidest tuttavatesse paikadesse. Tolkieni-turiste ei huvita rahvuspargid ega ajaloolised vaatamisväärsused, vaid maastikud, kus filmiti „Sõrmuste isanda“ stseene. Et asi täiuslikult hulluks ajada, on mõned võttepaigad säilitatud koos filmimisel kasutatud rekvisiitidega ja turistid võivad end ümber riietada raamatu- ning filmitegelasteks. Pole ka midagi imestada, kui Uus-Meremaa turismiagentuur reklaamis riiki tunnuslausega: „Koge Uus-Meremaad, Keskmaa kodu!“ Sealjuures võis iga turist saada Keskmaa kaardi, kus kenasti näidatud paigad, kus toimusid filmivõtted. See kõik on ajutegevuse seisukohalt ülimalt ohtlik ja vähehariv.
Ühe vanamehe pärast riik kinni
Hoopis teistmoodi võideldakse Uus-Meremaal ka koroonaviirusega. Selge see, et nii kaugele ei jõua korralikult isegi koroonaviirus. Samal ajal on riik viinud ettevaatusabinõud ulmelistesse kõrgustesse.
- aasta augustis pani Uus-Meremaa kogu riigi lukku üheainsa koroonajuhtumi tõttu. Kuue kuu jooksul tuvastati esimene koroonapositiivne inimene, kelleks osutus keegi 58-aastane meesterahvas Aucklandist. Kohe kehtestati neljanda astme karantiin, kõik koolid, kontorid, ettevõtted suleti ja lahti jäid vaid hädavajalikud esmateenused. Auckland pandi lukku nädalaks, samuti sellest üle Firth of Thamesi lahe idas asuv linn Coromandel, mida nakatanu külastas. Kogu ülejäänud riik läks lukku kolmeks päevaks.
Aga omikron-tüve hoogne levik on jõudnud nüüd isegi Uus-Meremaale. 29. jaanuaril tõi WHO nakatunute arvuks sellise koletisliku numbri nagu 150. Riik on välismaailmale kinni vähemalt veebruari lõpuni. Uus-Meremaa peaminister Jacinda Ardern tühistas esmalt jaanuariks kavandatud pulmad oma kauaaegse elukaaslase ja lapse isaga. Nüüd tühistati ka algul suveni edasi lükatud pulmad. Peaminister põhjendas seda, et ühineb kaasmaalaste kannatustega, kes on pandeemia tõttu pidanud kogema kohutavaid raskusi.
Süüdi on sigaret
Ekstravagantsustel ei näi lõppu tulevat. Läinud aasta lõpul näiteks pakkus Uus-Meremaa valitsus välja lahenduse suitsetamise täielikuks keelustamiseks. Riik kavatseb 2027. aastaks muuta sigarettide müümise 14-aastastele ja noorematele ebaseaduslikuks. Keeld peaks kava kohaselt olema eluaegne. See tähendab, et näiteks 2073. aastaks on 60-aastasel ja nooremal isikul keelatud sigarette osta. 61-aastased ja vanemad saavad aga rahulikult edasi suitsetada. Niimoodi saabub Uus-Meremaale suitsetamisvaba tulevik.
Aitab näidetest, selline on elu ja arusaamine maailma asjadest Uus-Meremaal. Külmkapi leiutamisest alguse saanud heaolu jätkub.
Kõigepealt võtame maha metsa
Uus-Meremaa on näide sellest, kuidas inimene võib looduse ümberkujundamise õilsa eesmärgi nimel selle hoopis nässu keerata. Arvab, et teeb midagi õilsat ja head, aga kokkukeeratud käkk pöördub tema enda vastu ning tulemus on paha ja kaugel õilsast mõttest kauni tasakaalus maailma kohta.
- sajandil rändasid Uus-Meremaa saartele polüneeslased. Kuna saartel oli palju viljakat maad ja põllumajanduseks soodsad ilmastikuolud, jäidki paljud neist saartele elama. Legendi kohaselt oli esimeste saartele jõudnud polüneeslastest meremeeste juht Kupe. Ja just tema naine pani saartele nimeks Aotearoa – pika valge pilve maa. Võib ju oletada, et selle nime taga on Uus-Meremaa pidevalt pilves taevas ja sajune ilm. 19. sajandi ja 20. sajandi alguse kolonistid hävitasid veel järelejäänud metsa, et põldu rajada. Tulemuseks oli see, et vihmavesi uhtus minema pinnase koos sinna külvatud põllukultuuridega. Ainsaks väljapääsuks oli rohumaade rajamine, mis kinnitas pinnase. See omakorda tingis, et Uus-Meremaa peamisteks põllumajandusharudeks said veise- ja lambakasvatus.
Juba alepõllundusega tegelenud maoorid hävitasid põletades palju metsa. Metsade maharaiumise näiteks võib tuua kauripuu. Seda Uus-Meremaa põlispuud peetakse maakera üheks vanimaks liigiks, mille vanust hinnatakse üle 100 miljoni aasta. Kauripuu on maailmas suuruselt teine liik hiidsekvoia järel. Selle kõrgus võib ulatuda 75 meetrini ja läbimõõt 25 meetrini. Kauripuu võib elada 2000 aasta vanuseks. Kauripuu metsad katsid varem pea kogu Põhjasaare. Juba 18. sajandil saadi aru selle puuliigi väärtusest laevaehituses. Kauripuude raiumisele pandi piir alles eelmise sajandi 1940. aastatel, kui enamik metsi oli hävitatud. Praegu on kauripuu metsi alles vaid veidi üle 7000 hektari ja need on range kaitse all.
Nüüd tapame ära loomaliigid
Uus-Meremaa loomariigi eripäraks ongi imetajate vähesus. Kohalik nahkhiir on teistsugune harjumuspärasest, see kolab metsa all ringi nagu tavaline hiir. Uus-Meremaal pole üldse roomajaid. Isegi konnad on imeväikesed ja krooksumise asemel jõuavad vaid hädiselt piiksuda.
Enne inimese saabumist oli Uus-Meremaa imeks linnustik. Ligi 60 tollasest linnuliigist on nüüdseks 40% välja surnud. Lennuvõimetud linnud ja paljud teised haruldased liigid on ellu jäänud ainult tänu sellele, et puuduvad mürgised maod, sisalikud, skorpionid, kaanid, vapsikud ja enne inimest polnud ka kiskjaid.
Uus-Meremaal elas meie planeedi suurim lennuvõimetu lind moa. Inimene hävitas üle kümne liigi moasid mõnesaja aastaga. Neile oli lihtne jahti pidada ja ühest täiskasvanud linnust võis saada üle 200 kg liha. Nii nad kadusidki. Vähestest veel järelejäänud lennuvõimetutest lindudest on tuntuim kiivi, kuid nendegi arvukus on langenud kriitilise piirini.
Uued liigid põhjustavad ökokatastroofe
Siit edasi jõuame järjekordse inimese põhjustatud ökoloogilise katastroofini. Selle põhjuseks on inimese sissetoodud võõrliigid. Kiivide arvukuse kriitilises vähenemises ongi süüdi sissetoodud kassid ja kärbid, kelle jaoks kiivid on kerge saak. Kuid kõige ohtlikumaks immigrandiks on Austraalia opossumid. Need toodi Uus-Meremaale 19. sajandil karusnaha kasvatamiseks. 20. sajandil oli juba selge, et neid on siginud liiga palju ja nad hävitavad metsi. Kuid mitte ainult. Nad söövad puud paljaks lehtedest, õitest, seemnetest ja viljadest. Puud surevad ja välja surevad ka toidulauast ilma jäetud linnud ja putukad. Opossumeid on juba hinnanguliselt üle 70 miljoni, aga nende hävitamine kiratseb, sest karusnahavastased on häälekalt loomakeste küttimise vastu välja astunud.
Võõrliigid teevad sama laastavat tööd ka taimeriigis. 20. sajandi alul tuli Šotimaalt pärit Tongarino rahvuspargi valvurile idee katta Ruapehu vulkaani hõredalt taimestikuga kaetud nõlvad kanarbikuga. Ju talle tulid silme ette kodukoha mägised kanarbikunõlvad. 1917. aastal puistati Ruapehu nõlvale mitmeid tonne kanarbikuseemet. Praeguseks on kanarbik enda alla võtnud enamiku lagedatest aladest ja kohalikud liigid on sattunud väljasuremisohtu.
Lõunaristi all
Uus-Meremaa lipul on Lõunaristi tähtkuju, mida paljudel meie poolkera elanikel ei õnnestu kordagi taevas näha. Kuid seda tähtkuju kohtab veel Austraalia, Brasiilia ja Samoa lipul. Vaikse ookeani lõunaosas asuv Uus-Meremaa koosneb kaheksast suuremast saarest. Omavalitsuslikult kuuluvad Uus-Meremaale ka Vaikse ookeani saarerühmad, Cooki ja Tokelau saared ning Niue. Kuid riigi peamise territooriumi moodustavad kaks saart, Põhjasaar ja Lõunasaar, mida lahutab kitsamais kohas 20 km laiune Cooki väin. Põhjasaare lõunakaldal Cooki väina ääres asuv Wellington on maailma lõunapoolseim pealinn. Wellingtoni linnastu rahvaarv on 440 000 inimest. Riigi suurima rahvaarvuga linn on samuti Põhjasaarel, kuid põhjaosas asuv Aucklandi linnastu (1,7 miljonit elanikku). Uus-Meremaa rahvastikust (5,14 miljonit) moodustavad põliselanikud maoorid u 15%. 2013. aasta rahvaloenduse andmeil oli neid 600 000, kellest üle 85% elas Põhjasaarel. Teise maailmasõja ajal kodumaalt punaarmee eest põgenenud baltlasi sattus samuti lõpuks Uus-Meremaale. 2001. aasta rahvaloendus fikseeris 246 lätlast, 111 leedulast ja 99 eestlast.
Vulkaaniline Põhjasaar on seismiliselt aktiivne. Põhjuseks on laamtektoonika. Just Põhjasaare kohal toimub kahe suure laama kokkupõrge, Vaikse ookeani laam surutakse Austraalia laama alla. Seetõttu asuvad Põhjasaarel tegevvulkaanid, Ruapehu (2797 m), Taranaki (2518 m), Ngauruhoe (2291 m) jt, samuti geisrid, kuumaveeallikad, mudakraatrid. Viimane suurem vulkaanipurse toimus 1995. aastal. Üldse aga peetakse planeedil Maa viimase 5000 aasta võimsaimaks vulkaanipurskeks Uus-Meremaal 186. aastal toimunud Taupo vulkaani purset. Vana-Rooma kroonikute kirjapandust on säilinud kirjeldused, kuidas isegi Euroopas keskpäeval taevas kattus tolmuga ja läks pimedaks. Vulkaanide kujundatud Põhjasaarel oli metsade hävitamise järel ainus võimalus vältida erosiooni rohumaade rajamine.
Lõunasaare loodus näeb hoopis teistsugune välja. Laamad liiguvad Lõunasaare kohal Põhjasaarest erinevalt. Lõunasaare kohal liiguvad nad külg külje kõrval teineteisest mööda, seetõttu ei ole seal vulkanismi. Lõunasaare lääneosas kõrgub rannikult tõusev kõrge Lõuna-Alpide mäeahelik. Selle kõrgeim tipp ulatub 3744 meetri kõrguseni üle merepinna ja on ookeani rannikult vaid 20 km kaugusel. Ida poolt toovad sajupilved ookeanilt Lõuna-Alpide läänenõlvadele palju niiskust. Tänu nii suurele sademete hulgale kasvab seal vaatamata madalatele temperatuuridele väga omapärane parasvöötme vihmamets. Mäeaheliku kõrguse kiirest kasvust tingituna on tekkinud hulk liustikke. Mäeaheliku idanõlvadele niiskust aga ei jätku ja seal asendub vihmamets poolkõrbega. Lõunasaare lõunaosa kutsutakse erilisuse tõttu Fjordlandiks. Seal on temperatuurid madalamad ja mäed ei tõuse nii järsult kõrgusesse, laiuvad suured metsaalad. Mägine metsane Fjordland on rikas maaliliste järvede, kärestikuliste jõgede ja ojade, jugade ja astangute poolest.
Ka Uus-Meremaa kliima on väga vaheldusrikas nagu kogu loodus. Soe subtroopiline kliima Põhjasaare põhjaosas muutub jahedaks parasvöötme kliimaks Lõunasaare kesk- ja lõunaosas. Kõrged Lõuna-Alpid tõkestavad tee valdavalt läänetuultele ja jagavad Uus-Meremaa kaheks kliimavööndiks: maa kõige niiskemaks osaks Lõunasaare läänerannikul ja sellest vaid 100 km kaugusel asuvast kõige kuivemaks idaosaks.
Briti lipu all iseseisvaks riigiks, tõsi küll, täiesti mõttetuks
Uus-Meremaa koloniaalajalugu on igav, ühetaoline ja verine nagu igal pool. Esimene eurooplane, kellega saarte põliselanikud maoorid kokku puutusid, oli hollandlane Abel Tasman. Loomulikult lõppes see kohtumine 1642. aastal verevalamisega. Euroopa kolonisatsiooni alguseks tuleb pidada aastat 1769, kui saartele saabus James Cook ja kuulutas need Suurbritannia valduseks. Algul saadi kõige sellega kuidagi hakkama ja maoori kultuur õitses edasi. Halduslikult jäi Uus-Meremaa Austraalia asumaade koosseisu. Niikaua, kui seal peatusid peamiselt vaalapüüdjate meeskonnad, oli asi rahulik. Kuid 19. sajandil hakkas eurooplaste, peamiselt brittide sisseränne järsult kasvama. Peagi märgati, et maoorid ei olegi ristiinimesed ja neid hakati kibekähku ristima. Mõne aja pärast leidsid sisserännanud, et maooridel on liiga palju maad. Kõik lõppes nagu ikka. Maoorid astusid üheskoos oma maade kaitseks kolonistide vastu välja.
- aastal moodustati iseseisev maooride riik. 1840. aastal sõlmis Suurbritannia maoori pealikega Waitangi lepingu. Ühelt poolt tunnistasid maoorid Uus-Meremaal Suurbritannia lipu ülimuslikkust, teiselt poolt said maoorid õiguse omada maad. Waitangi lepe ei toonud aga põlisrahva ja kolonistide vastuoludele lahendust. Vaidlused maa üle viisid sõjani. Maoorid valisid omale kuninga Te Wherowhero ja asusid, relv käes, oma õiguste kaitsele. Britid suutsid maooride vastupanu murda alles 1872. aastaks. Sõjad ja Euroopast toodud haigused kahandasid maooride arvukust viis korda, samal ajal kolonistide arv kahekordistus.
Kui külmkapi leiutamine tõi kaasa kiire rikastumise, kasvasid ka iseseisvuse meeleolud. 1907. aastal sai Uus-Meremaa dominiooni staatuse. 1931. aastal tunnistas Suurbritannia ametlikult Uus-Meremaa riiklikku iseseisvust. Ilmselt oli see fakti niivõrd formaalne konstateering, et Uus-Meremaa märkas selle ratifitseerida alles 1947. aastal. Seega jäi ära koloniaalajaloos nii tuntud vabadussõna koloonia ja emamaa vahel. Aga britid ongi võrreldes teiste imperialistidega silma paistnud oma mõistliku meele poolest.
Uus-Meremaa heaolu juured on sügaval demokraatias. Uus-Meremaa oli esimene riik (1893), mis andis naistele valimisõiguse ja hakkas eakatele inimestele maksma vanaduspensioni. Veel paljudes tänapäeval loomulikuna tunduvates heaoluriigi instrumentide elluviimisel oli Uus-Meremaa esimene: töötu abiraha või tasuta põhihariduse ja arstiabi sisseviimises. Pärast Teist maailmasõda on riiki vaheldumisi valitsenud konservatiivne Rahvuspartei ja vasaktsentristlik Leiboristlik Partei.
Külmkapi leiutamisest alguse saanud heaolu jätkub.
Uus-Meremaa maailmasõdades
Ei tasu arvata, et see maailma serval asuv maa oleks eemale jäänud 20. sajandi suurimatest kataklüsmidest, näiteks maailmasõdadest ja ainult oma ekstravagantsete veidrustega tegelenud. Esimesse maailmasõtta astus Uus-Meremaa koos Suurbritanniaga 4. augustil 1914. Sõjas osales koguni 103 000 Uus-Meremaa sõjaväelast. Kaotusedki ei olnud väikesed. Langes 16 697 ja haavata sai 41 317 sõdurit.
Uus-Meremaa üksuste esimeseks operatsiooniks sai Saksamaa Vaikse ookeani koloonia Samoa okupeerimine. Koos Austraalia vägedega võeti koloonia ilma vastupanuta. 1915. aasta veebruaris maabusid Uus-Meremaa väed Suessi kanali juures Egiptuses ja lõid tagasi Türgi vägede rünnaku. Pärast sõja lõppu kuulusid Uus-Meremaa üksused Antanti okupatsioonivägede koosseisu Saksamaal.
Astumisest Teise maailmasõtta teatas Uus-Meremaa juba 3. septembril 1939. Nende 2. ekspeditsioonikorpus sõdis kuni sõja lõpuni Suurbritannia 8. armee koosseisus. Tuleristsed said uusmeremaalased veebruaris 1940 Egiptuses. Teises maailmasõjas kaotas Uus-Meremaa hukkunutena 11 928 hinge, seega vähem kui Esimeses maailmasõjas. Uus-Meremaa rahvaarv oli 1940. aastal veidi suurem kui Eestis – 1,6 miljonit inimest.
Ka kolmandaks maailmasõjaks nimetatud külmast sõjast ei jäänud Uus-Meremaa eemale. Uus-Meremaa õhujõudude üksused olid tegevad õhusilla loomisel Lääne-Berliini varustamiseks 1948.–1949. aastal Nõukogude vägede blokaadi ajal. Uus-Meremaa üksused osalesid Malaisias (1949–1964) Briti vägede koosseisus sõjas Malaya kommunistliku partei relvastatud mässulistega. Samuti osalesid Uus-Meremaa üksused USA poolel Korea sõjas, seejärel Vietnami sõjas.