HIRMU EEST ÄRA: Monica Raud Artise kinost vaatas filmi „Meie unistuste talu“. See on filmiks saanud sütitav edulugu, mis toidab hinge ja annab lootust tulevikuks, näidates, et inimese ja looduse õnnelik ja jätkusuutlik suhe on võimalik.
USA loodusfilmide tegija John Chester sai kaks aastat tagasi valmis üle maailma väga palju kiitust ja tänu pälvinud dokumentaalfilmi omaenda teekonnast mahepõllundustaluni kuumas ja kuivas Californias.
Biodünaamiline eluviis
See kõik algas tegelikult koerast nimega Todd. Kuna John, tema kokast abikaasa Molly ja Todd elasid varem korteris Los Angelesega külgnevas Santa Monica linnas ning kuna koera haukumine naabreid pahandas, tuli neil kolida. Kuid pere ei valinud mitte loomasõbralikumat korterit, vaid tegi suure otsuse jätta LA elu üldse seljataha ning rajada uus elu naabermaakonnas Moorparki lähistel.
See oli 2010, kui John ja Molly lahkusid linnast, et seada end sisse 80-hektarilisel mahajäetud kinnistul, mille nad olid ostnud ja Aprikoosi tee taluks ümber ristinud. Järgmised seitse aastat veetis paar põuast ja viljatut maastikku toimivaks mahetaluks muutes. Nagu arvata võibki, tõid need aastad kaasa nii õnnehetki kui ka frustratsiooni ja seinast seina emotsioone. John on selgitanud: „Ühel hetkel koged midagi südantlõhestavat ja heidutavat, aga teisel märkad talu ökosüsteemis juhtumas midagi imetabast, mis paneb sind tundma, et sa ei vahetaks seda elu millegi vastu.“
Ohtrate auhindadega tunnustatud film vaatleb niisiis Johni ja Molly võitlust suure kuivanud maa-ala muutmisel viljakaks taluks, mis oleks jätkusuutlik, ökoloogiliselt mitmekesine ja loodusega harmoonias. Märksõnaks biodünaamiline eluviis. Kõike seda ei suuda nad korda saata muidugi päris kahekesi. Lisaks teistele abilistele on tähtis roll praeguseks meie seast lahkunud biodünaamika pioneeril Alan Yorkil, kes filmis värsketele maaomanikele bioloogilise mitmekesisuse tarkusi jagab.
Film ei kuulunud plaanidesse
Tallu kolides ei olnud Johnil plaanis enam filmitööd teha, nagu ei olnud tal esialgu mingisugust kavatsust enda ja abikaasa suurest eksperimendist linateos vändata. „Mõtlesin, et mida meil oleks öelda? Meil ei olnud talupidamises kogemusi. Mis oleks olnud see lugu? Kas see oleks lõppenud hästi? Kas taastatud ökosüsteemiga talu majandamine oleks kõlanud usutav?“
Ometi meelitasid kolm televisiooni jaoks toodetud edukat lühifilmi taluloomadest režissööri tagasi filmitegemise juurde. Üks neist, Emmy auhinna võitnud „Saving Emma“, räägib sellestsamast seast, kes on ka üks „Meie unistuste talu“ staare. Kui John mõistis, et laiem publik on neist loomalugudest huvitatud, otsustas ta laiendada need üheks suuremaks looks, millest saigi „The Biggest Little Farm“.
„Mul oli kaheksa aastat aega, et mõelda, kuidas seda lugu rääkida ning loomadele inimeste omadusi omistada, ilma et vähendaksin selle võrratu bioloogilise kogemuse väärtust,“ on filmilooja öelnud. „Oleks olnud nii lihtne teha see film meist, aga tegelikult on see ökosüsteemist ja loomade kogemusest ning lugudest.“
Aprikoosi tee talu lugu filmides sai John Chester ära kasutada oma metsiku looduse filmimise kogemused alates makrovõtetest ja droonikaadritest kuni infrapunakaamera kaasamiseni. Ekraanil näeb võrratuid kaadreid nii vastsündinud põrsastest, maanduvast kullist, urgu roomavast maost, rohus tormavast lambakarjast kui ka lummavast maastikust. Ja ehkki selles loos on nii ilu kui ka valu, on üldmulje siiski kõige paremas mõttes lustlik ning film sobib vaatamiseks nii viiestele kui sajaviiestele.
Meeliülendav meelelahutus
Praeguseks toimetab 850 loomaga talus 60 töötajat. Koos kanade, lammaste, partide, veiste ja sigadega kasvab seal tohutu hulk erinevaid viljapuid, tsitruselisi, ka näiteks avokaadod ja maasikad. Loodus pole muidugi lihtne. Rinda tuleb pista nii kahjurite kui ka koiottidega ning California puhul varitseb alati ka metsatulekahjude oht. 850 looma pole lihtsalt reaalne evakueerida. Aga kindlasti on läbielatud raskused muutnud Johni ja Molly unistuse palju elavamaks.
Kui enamik keskkonnast rääkivaid filme põhineb hirmul ning süüdlaseks on suured korporatsioonid ja ohvriks meie koduplaneet, siis režissöör Chester on soovinud oma filmiga näidata, et toimumas võib olla ka midagi teistsugust, ootamas võib olla ka hoopis imeline kogemus. Mitte hirm, vaid armastus on see, mis päästab.
Toimetaja ja filmikriitik Peter DeBruge on ajakirja Variety veergudel kirjutanud, et film on justkui värske õhk hingele. Filmiarvustustes on muu hulgas kõlanud väljendid „meeliülendav“, „hariv“, „maagiline“, „unustamatu“, „lüüriline“, „elumuutev“.
„The Biggest Little Farm“ on saanud tagasisidet ka näiteks firmajuhtidelt, kes on tunnistanud, et on pärast selle filmi vaatamist hakanud oma töökoha „ökosüsteemi“ teise pilguga vaatama. Aprikoosi tee taluga sarnaselt. Meie kõigi elus on koiotte, kes tahavad kanu nahka panna, aga isegi neil on oma roll. Igaühel meist on oma roll selles ökosüsteemis, kus me elame.
„Meie unistuste talu“ linastub piiratud arvu seanssidega alates 10. oktoobrist kinos Artis.
Biodünaamiline = bioloogiline + dünaamiline. Sõna esimene pool tähendab, et kõik, mida ühe farmi pidamiseks vaja on, saadakse samast farmist looduslikult. Sõna teine pool tähendab arusaamist, et taimede kasvu mõjutavad jõud, mis ei tulene üksnes pinnasest. Biodünaamiline põllundus on mahepõllunduse põhjalikum variant, mis arvestab viimase põhimõtetele lisaks ka looduse ja planeetide rütmidega ning kasutab mulla eest hoolitsemisel komposti ja ravimtaimedest valmistatud preparaate. (www.bioneer.ee)
Apricot Lane Farms
Facebookis:
www.facebook.com/apricotlanefarms
Instagramis:
www.instagram.com/apricotlanefarms
Foto: The Biggest Little Farm
