MÄRKMEID MALAZANI RAAMATUSARJAST: Mikk Pärnits tahab rääkida lahtiste silmadega inimestele Steven Eriksoni ulmest. See on väljakutse, mis väärib pingutust.
Palju aastaid tagasi jõudis kätte hetk, kus ma olin ulmekirjandusest tüdinenud. Enamik eesti keeles ilmunud selle žanri esindajaid oli läbi võetud ja mind millegagi üllatada oli raske. Mida aeg edasi, seda kõrgemaks muutusid mu standardid sisu ja süžee osas. Viimane piisk karikasse oli Hubbardi „Võitlustanner Maa“. Pärast pikka pausi sattusin lugema Simmonsi Hyperioni-saagat. Minu usk heasse ulmesse oli taastatud, Simmonsi punutud maailm vastas mu standarditele. Simmons pakkus enamat, oli originaalne ja palus lugejal süveneda ning raamatusse kõvasti aega investeerida. Võib öelda, et investeering tasus ära, sest aeg-ajalt loen sarja nelja raamatut uuesti ja uuesti.
Traditsiooniline ulmekirjandus tundub kohati naiivse, romantilise ja totrana. Aga kui ulme on ehk veel seotud teoreetilise teaduse, paralleeldimensioonide ja tulevikuga, siis fantaasiakirjandusel on veelgi suurem oht kalduda totruse ja klišeede valda, muutudes muinasjutuks. Kui ulmekirjanduses on teatud piirangud, mis tihti lugu mõistuse ja usutavuse piires hoiavad, siis fantaasiakirjanduses need põhimõtteliselt puuduvad.
*
Kogu „Troonide mängu“ hulluse juures tahaksin välja tuua ühe tõeliselt hea fantaasiasarja „Malazan Book of the Fallen“. Muidugi on maitseid erinevaid, kuid selles loos räägin ma nendele, kes tahavad midagi enamat. Ma räägin neile, kellele meeldib minna süvitsi, kellele meeldib end maailmasse ära kaotada. Ma räägin sinuga, kellele „Star Trek“tegelikult ei meeldi või keda see külmaks jätab. Ma räägin sinuga, kes sa vaatasid „Battlestar Galactica“ uusversiooni ja nägid, et ulmelised teemad ei pea olema tingimata totrad. Ma tahan teile kõneleda Steven Eriksoni Malazani-seeriast.
Kolm aastat tagasi kinkis sugulane mulle jõuludeaegse pimeloosi tulemusena ühe fantaasiateose. Täiesti pimesi, kuna „no Mikule meeldivad „ulmekad““. Raamatu nimi oli „Gardens of the Moon“ ja see oli mingi sarja esimene osa. Nii see mulle aknalauale pooleks aastaks vedelema jäigi. Juhuse läbi kingitud raamatuna inimeselt, kellel endal fantaasiakirjanduse maailmas orientiir puudub. Ootused olid suhteliselt madalad.
Mööduvad kuud, ühel hetkel pole midagi muud lihtsalt lugeda. Võtan kätte. Tagakaanetekst ütleb mulle nii palju, et ühel mandril põrkuvad Malazani-nimeline impeerium ning selle küüsist pääseda üritav kontinent. Impeerium on vastamisi palgasõdurite ja Tiste Andii nimelise rassiga ning kogu selle vastasseisu taustal keevad ka pinged impeeriumis endas. Lisaks tavataseme intriigidele inimestevahelises võimuvõitluses liiguvad kulisside taga suuremad, iidsemad jõud, kes siis oma teadmata eesmärkidel skeemides surelikke ära kasutavad. Okei, kõlab üpris keerulisena. Üldiselt olen harjunud pigem sellega, et üks otu peategelane tuleb väikesest külast, saab mingi quest’i ja juhib tasapisi lugeja oma maailma. Sellise narratiivi ja tegelase kujundamise eesmärk on vaataja tasapisi uude maailma tuua ja talle väikeste ampsudena see ette nämmutada. Seejärel saab natuke madistada ja lõpuks võidab hea ikka kurja, kusjuures peategelane on lugejaga koos palju targemaks kasvanud. Väga arhetüüpne ja igavesti korduv teema. Kusjuures sellised korduvad teemad ja ettearvatavad süžeepöörded mind fantaasiakirjandusest võõrandasidki.
*
Juba üle viieteistkümne aasta vanuse sarja avaraamatu eessõnas lausub Erikson aga nõnda: „In the years and many novels since, certain facts have made themselves plain. Beginning with Gardens of the Moon, readers will either hate my stuff or love it. There’s no in-between. Naturally, I’d rather everybody loved it, but I understand why this will never be the case. These are not lazy books. You can’t float through, you just can’t. Even more problematic, the first novel begins halfway through a seeming marathon – you either hit the ground running and stay on your feet or you’re toast.“ (lk xiii)
Raamat viskas mu kohe alguses millegi keskele. Ilmnevad mingid tegelased, kes ajavad põgusalt juttu ja siis oleme juba mõned aastad edasi hüpanud. Keegi ei ütle mulle, mis toimub või kus. Kes need tegelased on? Võlurid? Oot, aga need sõdurid? Kuhu nad lähevad, miks? Kas nad on loos üldse vajalikud? Discovery kanalil jooksis mingi aeg säärane saade, kus sõdurid ja ellujäämiseksperdid viiakse kaetud silmadega neile tundmatusse riiki/keskkonda ja lastakse seal keset metsa, sood või džunglit lahti. Nad jäetakse sinna minimaalsete varudega ja saate eesmärgiks on siis jälgida nende karastunud inimeste ellujäämist ja tsivilisatsiooni naasmist.
Olles ulme- ja fantaasiakirjanduses karastunud, tundsin ka ennast samamoodi metsikusse loodusesse paisatuna. Närisin ennast esimesest sajast leheküljest läbi ja sain aru, et autor ei kavatsegi midagi selgitada. Ma ei mäleta enam, kus ma lugedes iseseisvaks sain. Aga ühel hetkel avastasin, et mulle selline iseorienteerumine meeldib. Iseõppimine, iselugemine. Autor ei proovinud mulle midagi ette sööta ja ei kohelnud mind kui kannatamatut last. Ma pidin pingutama, olema tähelepanelik ja nõustuma ekslema lootuses, et autor seob lahtised otsad või hulkuva narratiivi kuidagi loogiliselt kokku.
*
Eriksoni ja ta sõbra Esslemonti ehitatud Malazani müütos on tõeliselt kolossaalne. Sõna eepiline ei ole siinkohal teps vale: kümme tellisepaksust osa (mis kokku sisaldavad endas üle kümne tuhande lehekülje) viivad lugeja tihti maailma tekkimise algusesse, kirjeldades ajavahemikke ja tegelasi, kelle eksistents on kujutlematult iidne. Eriksoni arheoloogia- ning antropoloogiataust on tal võimaldanud eeposesse punuda maastike, kontinentide ja tsivilisatsioonide arenguid, tõuse ja langusi. Mõned osad struktuurist on traditsioonilised: enam-vähem varast keskaega meenutav keskkond, maagia olemasolu ja draakonite eksisteerimine. Need on aga nii kenasti narratiivi lülitatud, et kordagi ei teki tunnet, nagu oleks autor langenud mugavate klišeede lõksu. Kõik sarjas toimuv on pikkade epohhide tulemus ja aegamisi viiakse meid pooljumalate ja iidsete olendite mälestustesse, mis lisanduvad killukestena taustaloosse. Kuna iga uus osa tutvustab omakorda mitutkümmet uut tegelast ja sündmuskohta, siis saab Malazani-sarja hinnata hiljem, kui oled piisavalt infot kokku kogunud.
Muidugi ei jaksa tavalugeja end sellest läbi närida. Tegelaste inimlikuks väljajoonistamiseks täidab Erikson lehekülgi erinevate olendite sisemonoloogide ja mõtetega. Seda on kritiseeritud kui puist ja unist uinamuinatamist, mis pidurdab tegevust ja võtab madistamise arvelt ruumi. Mitte et madinast puudu jääks. Aga mis väärtus on lahingutel, kaklustel ja kokkupõrgetel, kui nende tegelastel puudub sügavam dimensioon? Just seetõttu loobusin ma mingil hetkel fantaasiakirjandusest. Ma ei hoolinud tegelastest, kuna tegelased olid vaid lapikud ettekäänded mingi meelelahutusliku madistamise tarvis. Eriksonil aga emotsioonidest puudust ei tule. Tõeliselt südantlõhestavad ja vapustavad sündmused toimuvad siis, kui sa seda ettegi arvata ei oska. See on risk, mille võtab endale klišeedevaba ilukirjandus: tõenäoliselt peletab tundmatusega uhkeldav narratiiv kerget doosi otsiva lugeja eemale, kuid võidab tõeliselt pühendunud raamatufänni südame.
*
Olen vaadanud mõnda osa „Troonide mängust“ ja pean ütlema, et see on väga mage. Minu jaoks. Keskaegne jant, mida olen juba kuskil näinud ja kuulnud. Keegi ütles väga hästi, et kui oled „Troonide mängus“ toimuvatest surmadest jahmunud, siis pole sa piisavalt palju raamatuid lugenud. Tänu Malazani-seeria eest, sest muidu oleks „Troonide mäng“ olnud pikaks ajaks kirstunaelaks minu lootusele lugeda normaalset ja adekvaatset fantaasiakirjandust. Jääb üle vaid loota, et Eriksoni „Gardens of the Moon“ kunagi eesti keelde tõlgitakse. Nagu Erikson on öelnud: „Ambition is not a dirty word. Piss on compromise. Go for the throat.“
Või ongi ehk parem, et massid teda alla kugistada ei suuda, et ambitsioonikad projektid jäävad väljavalitud eliidi valdusse. Mul pole häbi öelda, et olen loetava kirjanduse osas väga kriitiline ja pirtsakas. Seda kallim tundub mulle Malazani-sari, see kolossaalne tekstimassiiv. Sel kevadel hakkasin uuesti selle tegelastele mõtlema, paljudele legendaarsetele sündmustele ja mind tollal vallanud emotsioonidele. Põhimõtteliselt nagu vanale pruudile. Kui lõbus meil oli! Nutt ja naer, veri ja sperma. Loodan selleks talveks kõik kümme tuhat lehekülge taas läbi lugeda, pluss Eriksoni sõbra ja kamraadi Esslemonti samas maailmas toimuvad lisanovellid. Jääb vaid loota, et see lugu tabab nii mõndagi uut lugemisväljakutset ootavat tulevast Malazani jüngrit ning et see reaalselt fantastiline sari ka kord Eesti lugejate ette jõuab.
Olen vaadanud mõnda osa „Troonide mängust“ ja pean ütlema, et see on väga mage. Keskaegne jant, mida olen juba kuskil näinud ja kuulnud. Aga seda kallim on mulle Malazani-sari.
