ÜKSIKUTENA VÕTTES OLEME TARGAD, KOLLEKTIIVINA IDIKAD? Ringhäälingunõukogu esimees Agu Uudelepp soovib head isu loosungite seedimisel ja meeldivat tühja möla mälumist. Vaadake ise, mida enne valimisi laua peale läratatakse.
Maksumaksjad olid sellesügiseste valimiste ajal saanud juba kampaania keskpaigaks täie raha eest. Loomulikult oli meile korralikult ka põske pandud. Näiteks Edgari pirukaid Edgari kohvikus, nagu kuulutas pärast välireklaami keeldu suur plakat endises Pronkssõduri asukohas.
Vasaraga vastu puupead
Ultima Thulel on palju geniaalse tekstiga lugusid, aga praeguse kampaania ajal kummitab kõige rohkem üks jupike laulust „Muuseas“: „On süüdi puupead – sa anna neile vasaraga vastu pead. Nii, justkui muuseas, sa vastu puupead lööma pead.“ Kuidagi ei saa lahti mõttest, et kellegi meelest on see puupea minu õlgadel ja vasaraks on valitud absoluutselt sisutühi sõnumimüra.
Pole muidugi aus kogu plakatipattu meie poliitikute küürule nuhelda, omast peast pole nad seda trikki ju välja mõelnud. Vähemalt kahelt kõvalt mehelt, kes mõlemad enneaegu surid, on nemad seda õppinud.
Esimene suur õpetaja oli Julius Caesar. Juba varases koolieas tehti meile kõigile selgeks, et tema on see mees, kes tuli, nägi ja võitis. Ning nüüd, kultuursed kultuurilehe lugejad, silmaring letti: kuhu ta tuli, mida ta nägi ja keda ta võitis? Igaks juhuks ütlen, et gallid ja britid, kelle võitmisega ta oma mälestustes peamiselt kiitles, ei olnud asjasse segatud.
Ei saa parastamisest hoiduda – no ei tulnud vihjest hoolimata õige vastus meelde, ega? Vot just. Loosung on meeles ja uhke tunne hinges pealegi, et selline vinge väejuht meie mandril elas ning tänapäeva Türgi territooriumil mingit mittemidagiütleva nimega valitsejat peksmas käis. Mõistusele mõeldud osas ei aita see sisemine soojus aga sammugi edasi.
Mis töötab? Kus töötab?
Kas keegi teeks mulle selgeks, millist sisu pakub mõnusa rahulolutunde kõrvale hõige „Töötab!“? Kes töötab? Kus töötab? Miks töötab? Kas ikka päriselt ka töötab? Ja kui, siis kas see on hea töö või mingi praak, mis ta seal kokku vusserdab? Üldse, mis see minu asi on, et ta töötab? Äkki peaks hoopis puhkama, ületöötamine on tervisele ohtlik ja puhkuseta töötamine seadusega keelatud?!
„Uhke Pirita üle“? Kurat, kui sa Pirita üle nii uhke oled ja sellest mulle oma kõva kolme plussi väärilises emakeeles kirjutatud lendlehes teada annad, siis miks sa praegust võimu maha tahad võtta? Kõik on ju hästi, kui kõlbab uhke olla. Ja kui ei ole hästi, siis ära vassi, sa ei ole uhke. Nende kahe uue lasteaia kohta tahaks ka teada, kus te enne olite. Lendlehemehe parteikaaslane oli päris pikalt Pirital linnaosavanem.
See selleks, tuleb ruttu teine ajalooline suurmees ette võtta, enne kui leheruum täis saab. Kui toimetajad ei täi siia kõrvale panna pilti Napoleonist Alpe ületamas, siis guugeldage ise.
Vaadake seda pilti ning mõelge, kas pole vinge, kuidas Korsika väikeaadli hulgast pärit suurtükiväelane lõdva randmega taltsutab tagajalgadel hobust!
Veelgi vägevam kui see vaatepilt on vaid ta ise – võrrelge mehe ja hobuse proportsiooni. Päriselu jupatsil tuleb maalil kaks meetrit kasvu ilma kübara ja kontsadeta.
Järeldus on lausa labasuseni lihtne: pildi peale minnes ei tohi lasta end päriselust ülemäära segada.
Kui Eerik-Niiles Krossi KesKus’is avaldatud saabusin-nädalasest-tsüklist esteetikas kujundatud plakat välja arvata, siis teistel olid pildipoe mehed kohati ikka liiga pika lõa otsas olnud.
Kellelegi peavad ju reklaamid mõeldud olema?
Tallinnas taksopargi ristis vaatasin, et kaks täitsa kena neidu ripuvad kanga peal. Ühe tundsin ära, see oli sajandi algul mu oma tudeng olnud. Teise puhul pidin nime lugema ja maailma ebaõiglus lõi nagu pilditöötlusprogrammiga vastu pead. Naine, kes üheksakümnendate keskel oli minust kaks korda vanem olnud, oli nüüd siinkirjutajast kaks korda nooremaks pööratud!
See on aga pisiasi, ilu pole maailmas kunagi liiga palju ja loomulikult tuleb seda vajadusel vägisi juurde luua. Mis ilu on aga kõhukates hilises keskeas meestes, kes Pealinna-nimelises lehes üksteise võidu linte lõikavad, pisikesi päid paitavad, vanainimesi kaisutavad, ninasarvikuid vaderdavad, seda peaksid vastava valdkonna teadlased veel veidi uurima.
Kui mingi asi tõsiselt vihale ajab, siis maksumaksja raha eest välja antav linnaleht oma nagu asfalti valatud rubriikidega. Esikülg kiidab linna valitsevat erakonda, juhtkiri laidab riiki valitsevat erakonda, esimene pikk artikkel keerab Toompeale veel vinti peale, nädala negatiiv tuleb alati riigist ning rosin Vabaduse platsi veerest ja lõpetuseks ütleb mees, kelle nime ma keeldun mainimast pärast tema postitusi Haapsalu lastekodu põlengu asjus, kes on nädala suurim siga. Kuidas see kõik peaks olema linnaelanikele kasulik teave, on veel suurem saladus kui valimisloosungite sisu.
Masendus tuleb peale. Ise ei tahaks puupea olla. Tuttavate hulgas ringi vaadates paistavad nood ka täitsa ontlikud olema. Isegi esimese kursuse tudengid jätavad nutika mulje. Kellelegi peavad need reklaamid ju ikkagi mõeldud olema!?
Patroneerivad näpuviibutused
Väidetakse, et mõni inimene võib olla rumal, aga rahvas tervikuna on tark. Äkki on hoopis vastupidi – üksikuna võttes oleme kõik targad, kuid valimiste tulles läheme kollektiivselt lolliks.
Aga tegelikult. Olgu need poliitikute plakatid millised tahes, selle sügise kõige idiootsema reklaami eriauhinna saavad need originaalse intellektitasemega isikud, kes pistsid mu postkasti odavale paberile pressitud mõttevigase reklaami üleskutsega „Kui Sa pead suitsetama, siis tee seda nii, et teised inimesed Sinu ümber ei peaks passiivse suitsetamisega oma tervist rikkuma või Sinu mahaloobitud konisid taluma“.
Peab ikka olema ülbust, et kogu linnarahvas lagastavateks suitsetajateks tembeldada ja patroneerivalt näppu viibutada. Teate, võltsvagad eneseimetlejatest maailmaparandajad, kes te paberit raiskate ning seekaudu maailma kopse tapate oma toote müümise nimel – kui te tõesti peate eestlastest mittesuitsetajate postkaste poolvenekeelsete reklaamidega risustama, siis viige pärast ise kogu see vanapaber kogumiskonteinerisse. Poolteist kuud kestva valimiskampaaniaga koguneb sisutühja paberipahna rohkem kui ahelsuitsetajal aastaga konisid.
Autor on EBS-i kommunikatsiooniõppejõud ja ringhäälingunõukogu esimees. Artikkel esitab tema isiklikke seisukohti ja tõenäoliselt vihastab nii mõndagi inimest mõlemas mainitud asutuses.
Mis ilu on meestes, kes üksteise võidu linte lõikavad, pisikesi päid paitavad, vanainimesi kaisutavad, ninasarvikuid vaderdavad, seda peaksid teadlased uurima.