LILL NAGU MANNAVAHT: Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Heli Russak selgitab, mis lill-elukad on astilbed. Taime nimetus “astilbe” tuleneb kreeka keelest, kus “a” tähendab väga ja “stilbe” sära, läiget.
Minu esimene kohtumine astilbedega toimus kohe alguses, kui noore spetsialistina botaanikaaeda tööle tulin. Ühel päeval lihtsalt mainiti, et ma võiksin ka astilbede platsi korda teha. Ei olnud mul siis erilist aimu, milliste lilledega õigupoolest tegu on. Suundusin neid kaema ja leidsin eest üsna suure ala omapäraste lehtedega taimi. Õisi tol hetkel ei olnud, seetõttu mingit lummavat mälestust ei jäänud ja kõik taimed tundusid esmapilgul ühesugused.
30 aastat hiljem olen nende kaunitaridega juba lähemalt tutvunud. Kenad õhulised õisikud, mis justkui mannavahuna eemalt paistavad, kuuluvad nüüd minu lemmikute hulka. Kui olen oma tuttavatele öelnud, et tegelen astilbedega, siis tihtipeale küsitakse, et mis taimed need veel on. Näidates pilti, teatakse kohe, millega tegu ja paljud mainivad “oo, need on ka minu lemmikud”.
Taime nimetus astilbe tuleneb kreeka keelest, kus “a” tähendab väga ja “stilbe” sära, läiget. Ka eesti keeles ei ole talle mingit muud nimetust antud, vaid kasutatakse ikka algupärast astilbet. Ju siis kõlab sõna hästi ja on tähendusrikas, et ei ole olnud vajadust midagi muud välja mõelda. Otseses mõttes säravad ja läigivad taimede lehed, kuid üldisemalt võib astilbesid pidada varjulisema aianurga säravateks tähtedeks.
Puitunud risoomiga püsik
Astilbed (Astilbe) kuuluvad kivirikuliste (Saxifragaceae) sugukonda, nad on sugulased bergeeniate, helmikpööriste, kivirike ning rodgersiatega jpt. Perekonnas on erinevate allikate põhjal 29–35 liiki, kes on levinud looduslikult põhiliselt Kesk- ja Ida-Aasias, Jaapanis ja Põhja-Ameerikas. Euroopas astilbesid looduslikult ei kasva, ilutaimena on nad tuntud alates 19. sajandi kahekümnendatest aastatest. Tänapäeval kasvatatakse aianduses enamasti sorte ja puhtaid liike palju ei kohta.
Puhmikud on madala juurestikuga ja puitunud risoomiga, varred enamjaolt püstised või kaardus, kenad läikivad lehed on kaheli- või kolmelisulgjagused. Väikesed valged, roosad, punased või lillad õied asetsevad peamiselt kobaratena tipmises pöörisõisikus. Taimede kõrgus võib olenevalt liigist või sordist olla 40–120 cm, õisikute pikkus on keskmiselt 20–30 cm.
Targad taimed
Astilbed on külmakindlad ja vähenõudlikud ning väärivad tähelepanu selle poolest, et nad õitsevad ka varjulisel kasvukohal. Kõige paremini sobib neile poolvari, kuhu ulatub veidike hommiku- või õhtupäikest. Päris varjus on õitsemine kesisem. Hakkama saavad nad ka päikesepaistel, kuid siis peab olema tagatud piisav mullaniiskus, läbikuivamine võib saada hukatuslikuks. Minu kogemus on, et astilbed on väga targad taimed – ühel põuasel suvel nad ei hakanudki õitsema, hoidsid enda varusid, et ellu jääda. Järgmisel aastal oli niiskust piisavalt ja nad rõõmustasid meid jälle rikkaliku õitsemisega. Suurte puude alune pind ei pruugi alati neile sobida, eriti kui tegemist on agressiivse juurekavaga liikidega, nagu näiteks vahtrad. Koduaias viljapuude läheduses tunnevad nad ennast hästi.
Peenar, kuhu astilbed istutatakse, peab olema korralikult läbi kaevatud, kompostiga väetatud ja hoolikalt puhastatud umbrohujuurtest. Eriti tülikad on orashein ja naat, nende juured kasvavad astilbepuhmiku sisse ja hiljem on neid sealt võimatu eemaldada. Üldiselt on nad kasvutingimuste suhtes leplikud ja saavad hakkama igasugusel hästi haritud aiamullal, mis hoiab piisavalt niiskust. Mulla pinna võib niiskuse hoidmiseks multšida. Rikkalikuks õitsemiseks peab mullas olema piisavalt toitaineid, seepärast on soovitav anda nii kevad- kui ka sügisväetist või rikastada mulda kompostiga.
Madalad ja kõrged
Erinevaid liike ja sorte on palju, igaüks peaks leidma endale meelepärase. On päris madalaid, kes sobivad isegi kiviktaimlasse ning on jõulisemaid kõrgekasvulisi astilbesid. Õitsemisajad varieeruvad juunist kuni külmade tulekuni. Ära õitsenud õisikuvarsi ei pea kohe ära lõikama, need seisavad kenasti püsti ja on omamoodi dekoratiivsed. Õievärvi valikus on esindatud kõikvõimalikud valged, roosad, lillad ja punakad toonid. Omamoodi kaunis on ka lehestik, see võib olla lihtsalt tumeroheline, tumepunane, kollakas või koguni kirju.
Esmapilgul võib tunduda, et astilbed on kõik suhteliselt sarnased, kuid siiski on levinud üsna palju erinevate liikide sorte. Teen järgnevalt väikese ülevaate.
Kõige tuntumad ja levinumad on Arendsi astilbe (Astilbe × arendsii) hübriidsed sordid, neid on tõesti palju. Enamasti on neil tumerohelised pealt läikivad lehed ja pikad külgharudega pöörisõisikud. Juba juunis hakkab õitsema kärepunaste õitega ’Fanal’, sordil ’Diamant’ on lumivalged saledad õisikud, veidi kohevamad valged õisikud on sordil ’Brautschleier’.
Jaapani astilbe (Astilbe japonica) sorte iseloomustab läikiv lehestik ja veidi laiuvad õisikud. Juulis ja augustis õitseb tumeroosade õitega sort ’Köln’. Tihedate roosade õisikutega ’Europa’ hakkab õitsema juba juunis. ’Red Sentinel’ on tume karmiinpunaste õitega efektne sort. Väga kaunis on ereroosade õitega ’Vesuvius’, lõheroosade õitega ’Siegfried’ ja valgete õitega ’Deutschland’.
Hiina astilbe (Astilbe chinensis) sordid on hilisemad õitsejad, hakkavad õitsema augustis ja võivad ehtida teie aeda kuni külmade tulekuni. Lehed ja varred on neil kaetud hõredalt pruunikate karvadega. Levinud on kõrge kasvu ja eredalt lillade õitega sort ’Purpurkerze’ ja roosade kitsaste õisikutega sort ’Finale’. Väga sümpaatne on kreemikasvalgete õitega sort ’Milk and Honey’. Veidi madalama kasvuga on roosakaslillade õitega ’Visions’, kelle õied on koondunud väga tihedasse õisikusse.
Veidi teistmoodi ilmega on Thunbergi astilbe (Astilbe thunbergii) sordid. Neil on tavaliselt kreemikasvalged veidi kaardus rippuvad õisikud, õitsevad juulis ja augustis, taimede kõrgus on 80–100 cm. Tuntumad sordid on ’Professor Van der Wielen’ ja ’ Straussenfeder’. Sordil ’Chocolate Shogun’ on silmatorkavad tumepruunid lehed.
Lihtlehise astilbe (Astilbe simplicifolia) sordid on madalama kasvu ja säbrulise lehestikuga. Sobivad hästi kiviktaimlasse, õitsevad juulis ja augustis. Sordid ’Aphrodite’ ja ’Atrorosea’ on roosade õitega, sordil ’White Sensation’ on valged õied.
Kähara astilbe (Astilbe × crispa) sordid on päris kääbuskasvulised, kõrgus vaid 15–20 cm. Nad näevad välja väga erilised oma tumeroheliste tugevalt kortsuliste lehtedega. Levinud on sordid ’Perkeo’, ’Lilliput’ ja ’Moulin Rouge’.
Uuemad astilbede sordid on mitmete liikide ja sortide omavahelised hübriidid ja tihtipeale liiki ei olegi ära märgitud. Aretatud on ka mitmeid sortide seeriaid, näiteks Music Seriesi sordid on ’Rhytm and Beat’ ja ’Rock and Roll’. On veel Younique Series ja Mighty Series jne. Tegelikult ei olegi alati oluline, millise liigi sorte kasvatada. Valida võib ainult välimuse järgi ja siin juba valikut on. Kas tahate oma aeda roosamannavahtu või kriiskavat valget laiku, purpurset tooni või eredat punast? Kõikvõimalikud vahepealsed kreemikad ja lillakad toonid on ka olemas. Kaasa saate sümpaatse kauni lehestiku.
Tükelda ja istuta
Soodsates kasvutingimustes ja hea hoolitsuse korral võivad astilbed kasvada ühel kohal kuni kümme aastat. Siiski soovitan keskmiselt 5–7 aasta tagant taimi noorendada puhmiku jagamise teel. Selleks tuleb puhmik välja kaevata ja puitunud risoom tükeldada. Juba paari aastaga võib mõnel sordil olla puhmiku keskosa nii puitunud, et ilma terariistata seda teha on võimatu. Mina kasutasin selleks täiesti tavalist käsisaagi, millegi väiksemaga, näiteks noaga, ei tulnud midagi välja. Tükeldada võib üsna väikesteks tükkideks, iga risoomitüki külge peab jääma vähemalt üks pung. Tagasi istutades võib väiksemaid risoome mitu tükki punti panna, nii saate kohe suuremad taimed. Paljundada ja istutada tuleb kas kevadel või sügisel. Kevadine istutamine on minu arvates alati kindlam, siis jõuavad taimed kenasti juurduda, tuleb vaid korralikult kasta. Taimed tuleb istutada peenrale olenevalt sordist 30–50 cm vahekaugusega, ühest sordist tasub panna vähemalt 3–5 taime, siis saate korraliku värvilaigu. Kui puhmikud on kokku kasvanud, tulebki ette võtta noorendamine. Kõik astilbed ei tekita kompaktset puhmikut, osa neist paljunevad ühtlaselt laiuvate risoomidega. Neid peab ohjes hoidma, et naabrite vahele ei poeks. Paljundamine käib samamoodi, ikka välja kaevata, tükeldada ja tagasi istutada.
Kevadel peab olema kannatlik, astilbed alustavad oma kasvu üsna hilja. Olen minagi olnud mitmel korral paanikas ja arvanud, et nüüd on kõik hävinud. Kui kevad on jahe, siis tuleb veel eriti kaua oodata. Koduses lillepeenras ärge kiirustage varakevadel peenra harimisega, nii võite vigastada hilisemaid tärkajaid.
Astilbed on väga ilusad rühmapüsikud, erinevad sordid sobivad kokku omavahel ja kenad on nad koos hostade, ülaste, sõnajalgade, priimulate, tähtputkede, kellukate, rodgersiate, tiarellide ja paljude teiste varjuaia püsikutega. Sobivad hästi ka veekogude lähedusse. Õisikud on ilusad nii enne täisõitsemist, õitsemise ajal ja ka pärast õitsemist.
Midagi lummavat on nendes kaunites lilledes. Meenub üks sulnis suvepäev, kui olin astilbed äsja enda valdusesse saanud ja suundusin oma uue kollektsiooniga tutvuma. Õhk oli suviselt soe, kerge tuuleke leevendas palavust. Astilbed olid oma õitsemise kõrghetkes. Mul oli kaasas istutusplaan, kuhu hakkasin märkmeid tegema. Sort sordi järel panin kirja kõrguse, õite värvuse jne. Ühel hetkel kuulsin kitarrimängu, meloodiat täpsemalt ei mäleta, kuid see sobis nii hästi sellesse hetke. Veidi eemal istuski üks noormees oma kitarriga, kes oli leidnud sobiva koha just seal, astilbede läheduses. Me ei suhelnud, tegime kumbki oma, tema mängis kitarri ja mina tutvusin astilbedega. Tol korral mõtlesin, et mul on tõesti vedanud.
