TÜRGI UBA: Diplomaat Kuido Merits analüüsib, miks Türgi on Eesti jaoks oluline. Kahe riigi head suhted ulatuvad veel sõjaeelsesse aega. Asjal on uba sees, arvab Merits.

Täpselt paarkümmend aastat tagasi, 1993. aastal, toimus Eesti esimene ametlik (sõjajärgne) visiit Türki.

Kogemused Türgi saunast

Delegatsiooni juht oli tollane Välisministeeriumi kantsler, Vancouverist pärit Alar Olljum, (nüüd EL-i välisteenistuses Põhja-Aafrika, Lähis-Ida, Araabia poolsaare ja Iraani-Iraagi peadirektoraadi nõunik), saatjaiks asjalik välismajanduspoliitika osakonnajuhataja Priit Pallum (nüüd Eesti suursaadik Ungaris, Horvaatias ja Sloveenias) ja Türgi lauaülemana siinkirjutaja.

Lisaks töisele kohtumisgraafikule jäi Ankaras-käik meelde sotsiaalse ja kultuurilise osa poolest. Meid viidi Anatoolia tsivilisatsiooni muuseumisse ja saudide ehitatud moodsasse mošeesse, kõrtsi ja klubisse, samuti – meie soovil – ehtsasse Türgi sauna, kus tellisime ehtsa Türgi massaaži. Lebotasime kuumaaururuumis, kuni saabus kongusninaline saunamees ja viipas kutsuvalt. „Mine sina, Priit!“ lausus Olljum kangelt Pallumile, kes ei ilmutanud erilist valmisolekut – niisiis läks Olljum.

Meenutasin murelikult kunagi loetud Eduard Vilde metsikuid kogemusi Türgi saunast, kui lõpuks naasis Olljum, alles kõnevõimetu. Seejärel sain minagi kogeda kehaosade väänamist, käänamist, pööramist, seljas trampimist ja üldse igasugust piinamist, nii et luud ja kondid aina ragisesid. Nautida oli seda üsna keeruline. Küürima ei pidanud ise, see tehti pesijamehe poolt ära (välja arvatud intiimsem piirkond, vabandage!); õlut ei olnud aga saunas mitte… Umbes nii algas minu sõprus Türgiga.

Lõhestatud identiteet

Iga taoline visiit algab kohustuslikult Atatürki (õieti Mustafa Kemal Paşa) mauseoleumi külastamisega. Ütled Türgi ja mõtled Atatürk („türklaste isa“), kuna just see mees oli tänapäeva Türgi rajaja, kes tegi 1920. aastal pöördelise otsuse: end islami ja tema suurriiklike taotlustega identifitseerinud sultaniriigi asemele rajas ta Türgi rahvusriigi.[i] Kemalism pani aluse Türgi arenemisele tänapäevaseks läänelikuks riigiks. Atatürk, kelle pilt ripub tänaseni Türgis igal pool, tegi autoritaarselt rea radikaalseid samme: kehtestas lääne koodeksid, asendas araabia kirja ladina omaga (kujundati uus türgi kirjakeel), keelas turbanid ja mitmenaisepidamise ja andis naistele täielikud poliitilised õigused (1934, enne paljusid Euroopa riike). Atatürki enda eraelu oli sassis, eluaegse sõjamehena lõõgastas ta end joomingutel ja avalikes majades kogu täiskasvanuea jooksul. „Euroopalik“ oli vast seegi, et ohtra alkoholi tõttu sai surma põhjuseks 57-aastaselt maksatsirroos (1938). Nii ehk naa võib arvata, et ilma Atatürkita oleks Türgi näol täna tegu killustatud islamistliku – umbes Süüria-laadse – riigiga, mis Euroopa külje all kõvasti peavalu valmistaks.

Ometigi on tänapäeva türklase identiteet olnud üsnagi lõhestatud. Oleks nagu eurooplane, aga ega ikka päris ole ka, territooriumgi enamjaolt Edela-Aasias. Esimene Türgi saadik Eestis, Vilniuses resideerinud suursaadik Erkan Gezer (1992–1998) tavatses mult igal korral üle küsida, kas Türgi kuulub ikka veel Aasia, Aafrika, Ladina-Ameerika ja Okeaania büroosse? Jaatavat vastust kuuldes ohkas ja vangutas pead (praegu on Türgi Euroopa ja Atlandi-ülese koostöö osakonna Kagu-Euroopa, Euroopa Liidu üldasjade ja laienemise büroos – autor). Talle tundus jäävat ka mõistmatuks, kuidasmoodi kolm Balti riiki jõudsalt Euroopa Liidu suunas edenesid, uhke Türgi aga seisis paigal.

Kalasupp või akvaarium?

Istanbuli kirjanik Orhan Pamuk, 2006. aasta Nobeli kirjandusauhinna võitja[1] ja sõnavabaduse eest võitleja tunnistab, et nagu paljud inimesed, kes elavad mujal kui läänes, on ta pidanud oma identiteeti mõtestama Euroopat eemalt vaadates. „Oma kodu või töökoha aknast võin näha Aasiat, mis algab kohe teisel pool Bosporust. Ilmselt seepärast olen alati, kui mõtlen Euroopa ja modernsuse peale, tundnud end natuke provintsiasukana…“(Postimees, 10.11.2012).

Türgi ja Euroopa Liidu suhete saagal pole lõppu. Türgi välisminister Ahmet Davutoğlu käis eelmise aasta mais Tallinnas ja rääkis, et Türgi on juba täitnud Kopenhaageni kriteeriumid, samuti Maastrichti omad. Mida veel? Türgi näitajad on paljuski paremad Prantsusmaast, aga takistuseks kerkisid Sarkozy ja Küprose kriteeriumid. Ärgu EL tekitagu üha uusi ja uusi tingimusi! Kui 12 aastat tagasi oli Türgi majanduslikult täiesti käpuli, siis nüüd on majanduskasv maailma võimsamaid (8, 5% – 2011) ja toimib efektiivne siseturg. Kuna Türgi on kerkinud regioonis keskseks tegijaks, siis on türklase eneseteadvus mõõtmatult kasvanud. Tsiteerides president Ilvest: „Türgi ajalooline kogemus oleks kõige asjakohasem näide, mille abil selgitada välja, kuidas araabia maailm saaks despootlikust kalasupist teha akvaariumi.“

Jõudsalt kasvav riik

Türgi eurominister Egemen Bağiş lajatab Brüsseli tegelastele tavaliselt täie rauaga: vaadake, mis teil seal endal toimub! Eestis rääkis ta intervjuudes samuti, et Euroopale on Türgit vaja rohkem kui Türgile Euroopat. Euroopa ei suutvat ilma Türgi abita lahendada ei oma energiamuresid, majandusraskusi ega ka illegaalse immigratsiooniga seotud probleeme. Davutoğlu hinnangul pole EL-i tõrksusel Türgi suhtes mingeid poliitilisi ega majanduslikke põhjusi, on vaid teatud stereotüüpidest kinnihoidmine. Varem mõeldi, et türklased ujutavad EL-i oma tööotsingutes üle. Praegu tullakse tööd otsima Türki, kus luuakse aastas 1,5 miljonit töökohta. Tõepoolest on näiteks Maailmapanga hinnangul (Eestit väisanud peaökonomist Indemrit Gill) Euroopale kasulik integreerida Türgi Euroopa tööturuga, Türgi panus Euroopa tööjõu kasvu võiks olla koguni kuni 40%.

Arvan, et retoorikale vaatamata Türgi enam täisliikmelisust ei ihaldagi. Saab ka ilma hakkama! Pealegi türklased juba teavad, et EL-i-sisene seisukohtade erinevus tähendab seda, et suured liikmed (Ühendkuningriigid ehk välja arvatud) ei lase ilma peal veel üht suurt, pealegi moslemit, võrdväärsena laua taha (Euroopa mäletab ikka, et kristlaste vastu sõdinud sultan Süleyman Hiilgav piiras Viini aastal 1526 – autor) Türklasi on varsti 80 miljonit, keskmine vanus 28 aastat ja rahvaarv muudkui kasvab. Küsitluste järgi türklased küll pooldaksid EL-iga liitumist, aga enamuses ei usuta, et see võiks teoks saada. Küll aga on Türgi praktilistel põhjustel vägagi huvitatud viisavabadusest EL-iga, kuid pole olnud niisama lihtsalt nõus allkirjastama tagasivõtulepingut EL-iga. Davutoğlu teatas oma kolleegile Urmas Paetile, et on valmis tagasivõtulepingu sõlmima samal päeval, kui EL otsustab alustada Türgiga viisadialoogi ja käib välja korraliku viisavabaduse best online casino teekaardi, mis oleks vaba poliitilistest kriteeriumidest. Probleem olevat selles, et kui EL-il on tagasivõtuleping taskus, siis unustatakse Türgile antud muud lubadused – Türgil on küllaga sellelaadseid kogemusi.

Eesti ja Türgi suur sõprus

Eesti on oma sõpra Türgit viisavabaduse küsimuses toetanud. Paet on öelnud, et tuleks lõpetada Türgi lollitamine ja avaldas (EU Observeris 2011) Türgi viisavabadust toetava artikli, mis türklastele kohutavalt meeldis (arusaadavalt ei kirjuta selliseid artikleid minister ise, vaid see sünnib mitme-mitme ametniku koostöös, minister küll loeb läbi jne). Suhted on tõesti soojad, Ahmet ütles Urmasele (välisministritel on kombeks omavahel eesnime pidi suhelda – autor), et Eestiga ei seo neid mitte isiklik sõprus, vaid veel enam: we are cousins! President Ilves ülistas Türgit oma Lennart Meri konverentsil (2011) peetud kõnes, öeldes, et Türgi on islamimaailma parim näide, olles ka edukamatest islamimaailma riikidest kaugel ees; Türgi on isegi parem kui mõni Euroopa Liidu liige, kes teeb kõik selleks, et Türgi ei saaks EL-i liikmeks. Ilves osales koos abikaasaga Arvo Pärdi muusikalise suurvormi „Aadama itk“ esiettekandel Istanbulis Hagia Eirene kirikus, teos sünteesis nii kristlikule kui ka islami kultuurile ja helikeelele omaseid jooni. Sündmus, millest võtsid osa president Abdullah Gül abikaasaga, kultuuriminister, Istanbuli linnapea, Konstantinoopoli patriarh, ärimehed ja meediaesindajaid (kokku enam kui 1000 kuulajat), tsementeeris Eesti-Türgi kultuurisilda veelgi.

Paet, kes saab tänu hirmpikale staažile ministrina end oma ringkonnas mõnusalt tunda, on vägagi sõbralikes suhetes eakaaslase Bağişega, kes erinevalt Davutoğluśt ei ütle ära klaasist veinist ja on muidu lõbus mees. Läinud aasta mais tegid sõbrad teoks ühise kepikõnni ürituse üle Euroopat ja Aasiat ühendava Bosporuse silla – „Nordic Walking between Continents“ –, see pälvis Istanbuli meedia suurt tähelepanu: fotod olid esilehekülgedel (Bağiş, kes kavatsevat kandideerida Istanbuli linnapeaks, lõikas üritusest kindlasti kasu). Kepikõnni idee autor oli eelmine Eesti suursaadik Türgis – üks meie osavamaid saadikuid – Aivo Orav (nüüd EL-i delegatsiooni juht Makedoonias), saatkond korraldas keppidega kõndi juba varem, samuti ka murdmaasuusafestivale (seal osales Kristiina Ojuland).

 Võib tekkida küsimus, miks me Türgiga sedavõrd sõbrustame ja teda peagu jäägitult toetame? Mis meil nii ühist on? Asi pole vast vaid selles, et meil on ühine häälik „ü“? Kuido Merits selgitab.

 Tihe suhtlus algas juba enne II maailmasõda, kui Türgil oli üldse üheksa saatkonda, üks neist miskipärast Tallinnas; Eesti aga omas konsulaaresindust Istanbulis. Sõprusleping sõlmiti vabariikide vahel juba 1924. aastal. Seega ei tunnustanud Türgi Nõukogude okupatsiooni Eestis, vaid taastas diplomaatilised suhted Eestiga oktoobris 1991.

Väga oluline oli 1951. aastast NATO-sse kuuluva Türgi tugev toetus Eestile NATO-ga liitumisel (ega see NATO-sse saamine polnud mingi lihtne jalutuskäik, alguses saadeti Eesti kohe pikalt – autor). Seda me juba ei unusta ja Türgi ka mitte. Pealegi osaleb Türgi Balti õhuturbes, 2006. aastal turvas meid Türgi naispiloot! Niisiis on Eesti moraalne kohus omakorda toetada Türgi EL-i perspektiivi.

Kuna Türgil on geopoliitilise asendi tõttu kõva poliitiline ja majanduslik roll regioonis, siis on Eesti jaoks sõbrasuhted Türgiga olulised suhtlemisel Lähis-Ida, Kaukaasia ja Kesk-Aasiaga. Parim näide: meie Liibanonis pantvangistatud jalgratturite osas lubas Türgi abistada, nagu tegu oleks omaenda kodanikega. Kindlalt ei tea, aga ilmselt oligi Türgi organite tegevus otsustav, et eesti poisid koju said.

Juba mõnda aega tegutseb Tallinnas Eesti ja Türgi kultuuri-, kaubandus- ja haridusalase koostöö assotsiatsioon EESTÜRK, mille presidendi Fatih Güllü sõnul on üheks ideeks kokku viia Eesti ja Türgi ärimehed; esindatud on erinevad valdkonnad: tekstiilitööstus, toiduainetööstus, ehitussektor, mööblitööstus jne. EESTÜRK asub Pirita tee 20 hoones, mida türklastele rendib ei keegi muu kui Hans H. Luik ise. Luik on pressis kirjutanud Türgi „hurmarünnakust“ ja Eestit väisavatest enesekindlatest heades ülikondades Türgi ärimeestest. Midagi on teoksil!

Umbes neli aastat on türklastele räägitud, et võiks avada Istanbuli-Tallinna lennuliini. Kuuldes Paetilt, et oleme ikka otseliini ootuses, haaras Davutoğlu telefoni ja helistas Turkish Airlinesi (THY) juhatuse esimehele[ii]. Selle aasta algul tuli teade, et Türgi Õhk alustab 11. juunil 2013 Istanbuli-Tallinna otselende. Seda tuleb taas suurejooneliselt tähistada! Nii on Eesti poolel plaan esimese Tallinna-Istanbuli lennuga kaasa võtta loomulikult välisminister, pluss äridelegatsioon ja ajakirjanikud ka. Kultuurihuvilisel eestlasel peaks peagi olema lihtne külastada endist Konstantinoopolit, mille sultan Mehmet II vallutas 1453. aastal tormijooksuga[iii].

Istabul on kahtlemata maailma üks „šefimaid“ linnu, kust omakorda on lihtne edasi lennata Lõuna-Aasiasse või Aafrikasse (Türgil on Aafrikas 23 saatkonda – autor). Näiteks saab sõita Somaaliasse, kus türklased on sügavalt sees ja tegutsemas. Kes siis ei sooviks minna Mogadishusse? Kui hätta satute, siis seadke sammud sealsesse Türgi saatkonda – saab abi!

[i] Türgi-huvilistele värskeim lugemissoovitus: Eesti suure orientalisti Haljand Udami (1936–2005) „Türgi. Teekond läbi Türgi tsivilisatsiooni ajaloo“, 2011.