PALJUDELE MEIE MEES: Juku-Kalle Raid külastas Aivar Riisaluga grusiinide puhvetit Suliko. Mitmetunnise pajatamise käigus rääkis Aivar oma kujunemisest, rahateenimisest ja poliitikast, aga ka sellest, kuidas ta rikkaks sai ja Keskerakonda astus. Ja Edolfit pelgab.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Aivar, sinu kohta on kõigil oma definitsioon. Alates Meie Mehe klounist, lõpetades suurima patrioodiga. Kuidas sa ise ennast defineerid?
Aivar Riisalu (A.R): Ma ei tea, ma arvan, et ma defineerin ennast keskmise eesti mehena.
J-K.R: Kas see on kaalu poolest või?
A.R: Ei, kes on nii haritud kui üks mees peaks olema, kes on selgeks mõelnud, mida ta tahab…
J-K.R: Aga kui haritud siis üks mees peaks olema?
A.R: Mina olen lõpetanud ülikooli… Sellel ajal, kui neid otsuseid oli vaja teha, siis ma ausat ametit kartsin, ei saanud aru. Üks aus amet on ikka olnud ka, kinomehaanik, ja muuseas, ma ülikooli ajal töötasingi neli aastat kinomehaanikuna – pärast loengute lõppu läksin kinno ja kunagi hiljem, kui ma sain selle sama Harju kinovõrgu direktoriks, kus ma Keila kinos töötasin, siis ma võisin öelda, et ma sobin direktoriks: ehk läbisin arengu lihtsast töömehest suure asutuse direktoriks.
J-K. R: Nii, aga sul jäi enda defineerimine ikkagi pooleli?
A.R: (Naerab) Aga sina ju ei lase ennast üldse defineerida. (Jätkab hetke pärast) Tegelikult ma arvan, et ma olen täiesti normaalne inimene, kes on mõelnud selgeks selle, mida tähendab mees relvaga ehk tegelikult kasvatanud endast oma riigi patrioodi…
J-K.R: Ma küsin, et sa defineeri ennast, aga sina ajad mulle mingit häma.
A.R: (Ohkab) Ma ei oska defineerida. Lollakas noh! (Naer). Hea küll. Täiesti tavaline inimene oma kiiksude ja muredega, pigem depressiivne ja ütleme siis niimoodi, et kompleksidest tulenevalt on mul oma hobidega tegelemine õnnestunud suhteliselt hästi.
J-K.R: Jah, kompleksidest tulenevalt on sul kõvasti enesekindlust, tahad sa öelda.
A.R: Ei mitte seda, aga ütleme siis niimoodi, et kuna ma olen kogu aeg tahtnud kellekski saada ja selle nimel midagi liigutanud, siis ühel või teisel viisil on see suhteliselt hästi välja tulnud. Lähen ülbeks ja ütlen, et Eesti mõistes olen küll inimene, millise poole peaks püüdlema igaüks. Olema oma riigi patrioot, vinguma vähem kui keskmine keskerakondlane…
J-K.R: (Naer)
A.R: (Murelikult) Mis ma valesti ütlesin?
J-K.R: Ei, kõik on hästi!
A.R: (Jätkab) Et vinguma vähem kui keskmine keskerakondlane ja – oota, mis ma ütlema pidin, mul läks kõik segamini – ah jaa, inimene peab püüdlema tegelikult selle poole, et ta saab aru, et õnn ei peitu rahas, aga raha teeb õnne saavutamise oluliselt lihtsamaks.
J-K.R: Räägi, kuidas sa oma raha said ja miks sa Keskerakonda astusid? Minu meelest sa nagu ei kuulu sinna…
A.R: Raha mul ju õieti polegi, see kõik on… (Mõtleb) Ei no see kõik on näilik, tegelikult ju, kui Eesti riik tuli ja nõukogude võim otsa lõppes, oli minu põlvkond 30 ja juhused aitasid ja… Mina sattusin kokku ühe inimesega, kes võttis minu endaga kaasa Venemaale, ta oli selline eakas, Minski ülikooli professor olnud, hästi-hästi tubli inimene, kes oli Eestisse tulnud elama 1988. aastal kui väga arvestatud spetsialist, ta osteti süsteemi sisuliselt sisse, ja vot selle inimesega kokku saamine muutis minu elu kardinaalselt ja sealt edasi on kõik nagu aabits – tähestiku selgeks õppimine.
J-K.R: Hea küll, asjast palun. Sinu äri oli kütus. Aga kütus ja Keskerakond on seotud?
A.R: Jah, mingil määral on. Aga, ee… Ega Keskerakonna vastu ei ole mul ideoloogiliselt mitte midagi, kui me räägime tsentristlikust maailmavaatest. Mitte see, mis ta täna on, tänane Keskerakond on surutud oma skaalal selgelt vasakule ja see mulle ei sobi, aga…
J-K.R: Mis surutud, ta on ise ennast surnud.
A.R: Ei, ei vastupidi, et sa pead ühest lihtsast asjast aru saama: ühiskonnas kujunevad välja erinevad poliitilised dogmad. Keskerakond ja Reformierakond on klassikalises mõttes liberaalid ja nad peaksid tegelikult rääkima suhteliselt sarnast juttu, aga suhteliselt sarnast juttu sa ei saa rääkida, sest suhteliselt sarnaseid valijaid mõlemale ei jätku ja kuna Keskerakond on surutud eelkõige näiteks Vene kaardiga nurka…
J-K.R: (Irooniliselt) Kes see siis Savisaarele selle Vene kaardi ikka pihku sundis?
A.R: (Käratab) No kurat!
J-K.R: Ei maksa seda vaeslapse mula ajada, kuidas keegi kedagi sundis ja vaene kesik kannatab nagu ratta peal nüüd.
A.R: Ütleme niimoodi, et kõik erakonnad peaksid vaatama peeglisse ja saama aru, et muukeelne valija on neile tähtis. Oleme siis realistid, vaatame tänastele poliitilistele partidele otsa, mitte ükski neist ei peegelda oma tegelikku maailmavaadet, mida kuulutatakse, kõik võitlevad teatud valijagruppide nimel. Aga mina ei lase ennast sellest võidujooksust segada, kuna mina parteibroiler ei ole, siis olen mina partei nimekirjas alati paigutunud kohale umbes 45 ja saanud valitud tänu reaalsetele toetajatele. Ja ma kannan endas tsentristlikku maailmapilti, ehk – et mina saaksin olla edukas, peab ka ülejäänud ühiskonna liikmeskond olema võimalikult laiapõhjaliselt selgelt keskklassi kuuluv ehk edukas. Siis nad suudavad minu poolt toodetud ja pakutavat teenust piisavalt tarbida, et mina oleksin edukas.
J-K.R: Jah, sa ütlesid mulle ükskord, et situatsioon Eestis on taoline, et väga sitt on olla rikas. Ja pärast, kui me telekas lobisesime, salgasid selle maha! Häbi!
A.R: Tänases Eestis ongi vilets olla rikas sellel lihtsal põhjusel, et sind sõimatakse teenimatult selle eest, et sa oled elus teinud tööd. Neil läheb käsi rusikasse, ega revolutsioonid ja soov ümber jagada ei ole maailmas ju uudsed asjad, juba ürgajal võttis tugevam korjusest suurema tüki…
J-K.R: Ikkagi, mis diil sul Keskerakonnaga oli, et sa sinna astusid?
A.R: Mina astusin Keskerakonda aastal 1996 ja minu kontakt Keskerakonnaga tekkis seoses Eesti kütuse või ütleme, et tolleaegse Esoili erastamisega, ja ma olin sunnitud suhtlema selle erastamise protsessi käigus erastamisagentuuri nõukogu esimehe Liina Tõnissoniga. Tema ongi minu Keskerakonda soovitaja, mulle tundub. Eesti riik oli selleks ajaks juba viis aastat taasvaba, mina olin täiesti apoliitiline ehk lihtsalt see kuradi kauka jumal. Aga korraga mulle tundus, et need inimesed on okei, sest need inimesed kandsid minu jaoks Rahvarinde ideed, milles ma ise ei olnud ju aktiivselt osalenud oma suureks kurvastuseks.
J-K.R: Miks räägitakse visalt, et sa said umbes 90 miljonit krooni selle eest?
A.R: Heh, sellele on väga lihtne seletus. Paljukiidetud president Lennart Meri oli seisukohal, et Eestis tuleb kõik vara müüa ameeriklastele, sest see annab meile võimaluse saada Venemaast lõplikult iseseisvaks ehk teha kapital vabaks. Ja selle 90 miljoniga oli nii, et grupp Eesti ettevõtteid moodustasid Esoili erastamiseks konsortsiumi ja kuna oli kindel, et eestlastele ju midagi ei müüdud sellel ajal, ehk siis me julgestasime oma erastamissoovi selliselt, et ostsime Eesti Pangalt 50 miljoni krooni nõude Tartu Kommertspanga pankrotipesa vastu. Aga Tartu panga pankrotihaldurid, minu arust kodanik Ansip ja kodanik Tross, kui mu mälu mind ei peta, müüsid meile 1 krooni eest 90 miljonit nõuet Eesti kütuse vastu, kuna Tartu pangal oli sealt raha saada, kaubandus-tööstus arbitraažikohtuga mõisteti meile see raha Eesti kütusest välja.
See nõue jagati kaheks, 20 miljonit jäi Eesti kütusele – 70 miljonit jäi Esoilile ja kogu lugu, siis loomulikult Esoil müüdi ameeriklastele ja siis, kui Eesti riik avastas, et müügitehingu hind oli vist 120 miljonit krooni ja 90 tuleb nõude katteks välja anda, siis olid nad suhteliselt kurvad, ja tunnistan ausalt ja otse, et läbi rääkida tuli kõikide poliitiliste jõududega. Valikud olid ju kas kümme aastat kohut käia ja võita lõpuks või siis milleski kokku leppida ja leppe sisu oli selles mõttes lihtne, et 90 milli on ilus number, aga arvestatav osa sellest rahast ikkagi Eesti panka lõpuks tagasi jõudis.
J-K.R: Keskerakond tuli sulle vastu siis?
A.R: Meil oli nii, et minu läbirääkimiste partneriks sattus meie sisemise otsuse tagajärjeks Keskerakond, teised mehed rääkisid teiste erakondadega. Ehk minu jaoks nende läbirääkimiste taustal tekkis kontakt Keskerakonna juhtidega ja sellel hetkel ma tegin otsuse, et ma olen nõus astuma Keskerakonda. Esimesse poliitilisse erakonda pärast kommunistlikku parteid.
J-K.R: Kuhu sa astusid 1980-ndate alguses, kui ma õigesti tean…
A.R: (Häirimatult jätkates) Jah, ja miks ma seal olin? Väga lihtsalt põhjusel. 1983. aastal Tallinna Tehnikaülikoolis tehti kaheksale üliõpilasele ettepanek parteisse astuda. Need valiti välja erinevate tunnuste põhjal, noh seal EÜE-s tegutsemine ja õppimine ja kõik sihukesed nüansid. Ja ma arvan, et kõik minuga koos 1983. aastal parteisse astujad on täna rikaste TOP 100-s. Mina kukkusin topist teisel aastal peale riigikokku tulekut välja ehk see on siis riigikogu liikme palga küsimus. Kui arvatakse, et riigikogu liige saab liiga palju palka, siis mina tunnistan ausalt ja otse, et ma pole kunagi nii vähe raha saanud ja rikaste topist väljakukkumine on selge näide sellest, et kui sa oma ettevõtlusega ise ei tegele, siis ei tegele sellega mitte keegi.
J-K.R: Tagasi Keskerakonna ja kütuse juurde. Kui sa esimest korda Savisaart nägid, mis sa mõtlesid?
A.R: Mina julgen Savisaart võrrelda teatud sorti suurkujudega. Ma ei ole küll isiklikult kohtunud ei Jossif Vissarionovitš Štalini ega Adolf Hitleriga, aga – on nad siis negatiivsed või positiivsed kangelased, see ei ole hetkel üldse tähtis – isiksused on nad igal juhul olnud. Kui palju kordi olen ma mõelnud, et noh, mulle Savisaare väljaütlemiste või seisukohtade juures ei ole nii mõnigi asi vastuvõetav, ja küll ma olen siis mõelnud, et ma talle nüüd ütlen, et nii ja naa ei tohi teha. Aga sellel hetkel, kui tema ruumi astub, olen ma vait nagu kõik teised.
Nii Stalini kui ka Hitleri kaaskondlased on kirjeldanud omi emotsioone nende suurkujudega kohtumistest, ja täpselt samamoodi. Savisaare lähikonnas ei julge mitte keegi iitsatada…
J-K.R: Aga su enda isikuomadused? Sa oled ju pööraselt publikunäljane sell.
A.R: Mina olen oma isikuomadustelt täiesti füürer, aga noh, ütleme nii, et mul ei ole motivatsiooni. Ma ise tunnen, et kui ma lavale astun, siis mass on mul käes, aga kas ma tahan seda?
J-K.R: Meie Mees oli küll üks imelik fenomen.
A.R: Noh, aga see ongi seesama näide… Mina olen ju suhteliselt keskpärane muusik, tegelikult ma ei olegi seda, aga küsimus ongi selles, et võib-olla ma siis tegin midagi teistmoodi – ma ei tea.
J-K.R: Sa oled malevapõlvkonna laps ju.
A.R: Seda küll jah. Inimestele meeldib see, kui ma nimetan ennast klouniks, see kõigile väga sobib. Jah, noh nimetame mind siis klouniks. Ehk see klounitegemine algaski ilmselt EÜE-s, sest kui grupp inimesi satub vabameelsesse keskkonda ja nad hakkavad toimima niimoodi, nagu nad ennast vabalt tunnevad, ja siis, ütleme, kui sa seal kujunesid mingiks juhtfiguuriks, siis kandus see hiljem sinuga kaasa. Minu kellekski saamine toimus EÜE tagajärjel. Mul on nii selgelt meeles, kui me tegime 1990. aastal koos InBoiliga ja Andres Joosepiga linnahallis EÜE kontserti ja kui me olime InBoiliga kahekesi laval ja juhtisime kogu seda teemat, siis ma tundsin, et kurat, see lava, raisk, see on minu oma, ma pean veel kord sinna saama.
Ütleme siis niimoodi, et… Ennast on nagu sitt ka nimetada, aga… EÜE-s sai kujunetud üheks arvamusliidriks.
J-K.R: Kust sul see militaariahuvi pärineb? Sest noh, olgem ausad, sul on ju üks erakordseid kogusid, mis puudutab autosid ja militaariat ja sa oled sellega tegelenud väga kaua.
A.R: Asi on selles, et kui inimene ennast otsib, siis vaieldamatult, mehe kohus on ju osata kasutada relva ja olla valmis kaitsma oma lähedasi. 2000. aastal ma otsustasin, et ma nii palju enam raha peale ei mõtle ning astusin Kaitseliitu. Hakkasin Kaitseliidus lihtsalt panustama ja lõpuks tekkis seal hädavajadus, et ma sain kompanii ülemaks ja mul ei olnud sõjaväelist haridust, siis ma otsustasin suhteliselt küpses eas – 42-aastaselt – minna Kaitseväe lahingukooli, käisin läbi ohvitserikursused. Alustasin 30 mehega, täna on mul 500, keskmine vanus 28 aastat.
Sõjaväeline treening õpetab meeskonnatööd, kompleksselt kõik teadmised kokku annavad võimaluse olla parem kodanik, üks turvakomponent.
J-K.R: Aga kui tulevad võimule Keskerakond ja sotsid?
A.R: Oi jumal. Kui tulevad võimule Keskerakond ja sotsid… Siis ma põgenen Eestist, müües oma vara kiirmüügis ja loodan, et see juhtub talvel, et meri oleks jääs.
J-K.R: Siis saab üle suusatada või?
A.R: Ei, see talv on läbi huumoriprisma öeldud, mis sellest talvest. Aga kombinatsioon Keskerakond-sotsid on ohtlik, kombinatsioon Keskerakond Reformierakonnaga on väga positiivne Eesti riigile…
Ma olen alati Keskerakonna sees selgeks teinud, et sotsid on meie vaenlased number 1, sest nad varastavad meie ideid, neil puudub maailmavaade ja nad ei ole üldse parim tee. Sotsid ja ametiühing on kaks asja, millest ma aru ei saa.
J-K.R: Sa oled kollektsionäär, sa oled nagu mingi vana eit, kes kogub sahtlisse vanu asju, mida kellelegi vaja ei lähe…
A.R: (Vaidleb elavalt) Ei-ei! Seda ma hakkasin tegema sellepärast, et tekkis praktiline vajadus, kuna Eesti riigil ei olnud Kaitseliidule piisavalt palju anda varustust, siis ma otsustasin, et minu mehed jala ei käi ja tuli soetada transpordivahendeid.
J-K.R: Nagu soomustransporti?
A.R: Jah, mis muidu oleks läinud vanarauaks. Mulle tuleb sellega seoses meelde üks naljakas lugu, kui üritati puruks lõigata ja ma pidin neile viima samas mahus vanametalli. Sain need soomukid sealt kätte ja need olid täiesti töökorras ja kasutatavad väljaõppes, ja neid on kasutatud aastaid praktilises väljaõppes. Täna ei ole sellel enam sisu, aga kümme aastat tagasi oli see veel argument.
J-K.R: Kui suur lugeja sa oled?
A.R: (Lauda põrnitsedes) Suur, ainult et… Selles mõttes, et lektüür on vilets. Noh, viimasel ajal Otto Carius „Tiigrid poris“.
J-K.R: Mhmh. Sõjakirjandus. Kas sa ühekülgseks ei karda jääda, kui sa ei loe head proosat või luulet?
A.R: (Ohkab) Eh! Aga see on ka üks põhjus, miks ma olen julgenud ennast klassifitseerida tänase jutu käigus pigem keskpäraseks inimeseks. Keskpärane inimene ei loe mitmekülgset proosat ja veel vähem luulet… aeg-ajalt. (Elavneb) Ei-ei, ma tahan sulle öelda, et see, et ma näiteks ikkagi Puškinilt mõnda lugu peast mäletan, on helge lapsepõlva tagajärg.
J-K.R: (Õelalt) Lapsepõlvetrauma?
A.R: (Segamatult) Aga ega ma seda hiljem lugenud ei ole ehk mind võib süüdistada kehvas lugemuses. Aga noh, ütleme niimoodi, et ajakirjad „Imeline ajalugu“ ja „Imeline teadus“ – need on minu lektüüris põhikohal, et need ma tudeerin läbi.
J-K.R: Räägi mulle, kui tugeva paralleeli sina tõmbaksid kultuuri ja kaitsepoliitika vahele?
A.R: Need on sünonüümid, selles mõttes, et ilma kultuuri ja rahvusliku identiteedi ja keele ja kõige selleta, näiteks emakeelse kirjanduse ja luuleta…
J-K.R: (Pistab vahele) Mida sa ei loe…
A.R: (Jätkab) …mida ma ei loe. Aga ma tolereerin, et ilma selleta ei ole midagi kaitsta ehk ilma selleta me muutumegi, kuidas ma ütlen – eikellekski. Minul on kirjastajatele ettepanek: laseme kõik raamatute hinnad kolm korda alla, ehk siis inimesed hakkavad uuesti ostma ja muuseas, tiraažid kasvavad. Täna käitub kirjastaja täpselt samamoodi, nagu käitutakse väga palju riigis tervikuna ehk inimene röövitakse paljaks sellel hetkel, kui ta otsustab mingisuguse aparaadi juures mingi kliki teha millegi soetamiseks. Toit on kallis, raamatud on kallid, küte on kallis, kõik on kallis.
J-K.R: Eesti võiks olla ainus riik maailmas, kus riigikaitse eelarvest elik see 2% toetakse kas või sümboolselt omakeelseid autoreid. Nagu sa ise ütlesid – kultuur teeb riigi. Nii oleks taoline toetus igati mõistlik.
A.R: Me kaitseme kultuuri sellega, et meil on eestikeelne kaitsevägi ja umbkeelsed poisid, kes sinna tulevad, väljuvalt sealt 8 või 11 kuu pärast suhteliselt normaalselt eesti keelt mõistvate kodanikena.
J-K.R: Mis sa arvad, lähme koos kodanik kaitseminister Urmas Reinsalu juurde ja ütleme, kahest riigikaitse protsendist omakorda kaks protsenti süstime kultuuri. Mis arvad?
A.R: Ei noh, pole halb juba sellel lihtsal põhjusel, et sa annad raha sellele, mille pärast sa olemas oled ehk sa üritad kaitsta seda keelt ja kultuuri.
