KES VISKAS MEID AKNAST VÄLJA? Majandusgeograaf Hardo Aasmäe peab aru, kuidas on juhtunud, et Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise raames antakse Vene poolele tasuta meie kõigi maad.
Eesti-Vene piirileppe jõustumisega on taas päevakorral Tartu rahulepingu küsimus. Venemaa ei taha selle meenutamisest kuuldagi, kuulutades selle kaudsete territoriaalsete pretensioonide esitamise viisiks. Eesti pool mõtleb sellele, kuidas Venemaale kuulekalt vastu tulla.
Venemaa elulised huvid
Venemaa on piirileppe ratifitseerimisseaduse Tartu rahu mainiva preambula kaotamisest eluliselt huvitatud. Sellega saaks ta propagandistlikult näidata Venemaa rahvale, et suudetakse Eestit „sundida mõistusele“ ja oma tahet maksma panna, mujal maailmas aga kujutada Eestit tujuka ja ebakindla riigina. Samas oleks kinni mätsitud Vladimir Putini teismelisetemp, millega Venemaa võttis oma allkirja piirileppelt tagasi.
Paraku loobus Eesti Tartu rahust juba Siim Kallase kohtumise ajaks Vene välisministri Jevgeni Primakoviga Petroskois 1996. aastal.
Nüüd aga tundub, et Tartu rahu kära varjus on ühepoolselt loobutud veel osast kunagisest ENSV territooriumist. Ehkki eelnevatel aegadel sai kindlalt sedastatud, et ENSV piir jääb Eesti-Vene piiri aluseks, et piir hakkab just niimoodi jooksma.
Lahti on öeldud Narva veehoidla olulisest osast ja ulatuslikust Narva lahe merealast (vt Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005. Suur Maailma Atlas lk 174. Kaart: Eesti piiri kujunemine).
Seejuures pole meil mitte midagi vastu saada.
Norra küsimus Eesti kõrval
Ametlikult on kuulutatud välja põhimõte, et vastastikuseid territoriaalseid pretensioone ei esitata. Ning – nagu öeldud – tähendab see inimkeelde tõlkides Eesti Vabariigile ENSV piiridesse jäämist. Paraku on Eesti ainus endine liiduvabariik, kes seda põhimõtet pole järginud ja Venemaale ühepoolseid mööndusi teinud. Eesti-Vene piiriläbirääkimised on muutunud sedavõrd salapäraseks ettevõtmiseks, et hakkavad meenutama varjuteatri salasobingut, kus nähtavateks etturiteks on vaid Marko Mihkelson ja Mihhail Margelov.
Venemaal näib piirileppega kiire olevat. Ilmselt pole see seotud Eestit halvustava propagandaga, mida võib teha igal ajal. Tõenäoliselt tahetakse saada paremaid positsioone läbirääkimistel EL-iga viisavabaduse kehtestamiseks ja eeliseid Ukraina-Vene piiriläbirääkimistel.
EL piiridega tahaks Venemaa ilmselt asjad klaariks saada, et vältida viisavabaduse kauplemisel võimalikke kõrvalisi takistusi. Sellega seoses sõlmiti 2011. aastal mereala jagamise lepe Norraga, kus enam-vähem pool Barentsi mere 175 000 ruutkilomeetrit vaidlusalusest merest läks Norrale. Sellega lõpetati 44-aastane piirivaidlus, mille käigus olid norralased üksvahe üsna hädas oma esindajatega piiriläbirääkimistel. Üks neist (Arne Treholt) pandi isegi äraandjana 20 aastaks vangi – N. Liidu kasuks luuramise pärast. Mees sai maksimumi, mida Norra seadused üldse võimaldasid. (Pärast armuandmist läks ta 1992. aastal Venemaale elama. Sealt edasi Küprosele, kus suri varsti veremürgitusse).
N. Liit proovis Norra mõjukaid läbirääkijaid sobiva piirileppe saavutamiseks lihtlabaselt ära osta. Norra luureskandaal sai alguse sealse vastuluure kahtlustest, kui too märkas läbirääkimiste käigus tehtud põhjendamatuid järeleandmisi N. Liidule. Meiegi vastuluurel oleks mõistlik läbirääkijatel silm peal hoida.
Eesti kui värav ebameeldivate ukrainlaste seljatamiseks
Ukraina-Vene piiriläbirääkimistel jäi Ukrainale Tuzla maasäär koos Kertši väina ülitähtsa veeteega. Jutt on siis Krimmi poolsaare kõrval olevast alast. Aluseks oli Eesti-Vene läbirääkimiste põhimõte, et liiduvabariikide aegseid piire ei muudeta.
Meie veealade loovutuskavadest olid venelased esialgu vait. Kui aga Eesti-Vene piirilepe saab lõpuks ratifitseeritud, siis hakkavad venelased ukrainlastele Kertši väina pärast uuesti turja. Oleme loonud Venemaale sobiva rahvusvahelise pretsedendi ja Ansipil on Janukovitšiga muud tülikad jutud, mitte põlevkivi ja meie kinnisvaraärimeeste seiskunud ettevõtmised.
Eesti-Vene piiriläbirääkimiste seisund on seda kahtlasem, et põhjendused sellega kiirustamiseks on üsna õõnsad. Ikka ja jälle räägitakse majandussuhete elavnemisest. See jutt kordub taas ning sama igav-tüdinult kui igahommikune minareti otsast kostev kutse muslimipalvusele.
Soov olla „kutsutud kaupmehed“
Piirilepe mõju Eesti-Vene majandussuhetele on peaaegu olematu. Lätil ja Leedul on lepped olemas, kuid mingit nähtavat muutust pole tajuda. Meilgi räägiti aastaid tagasi, kuidas majandussuhted puhkevad õitsele pärast Aleksander Nevski katedraali andmist Moskva Patriarhaadi kasutusse. Midagi ei juhtunud. Paar ettevõtet said mõned aastad nautida Vene riigi soosingut naftaäris ja see oligi kõik. Mingit üldist hüve ärikogukonnale ei tekkinud ja ei saagi tekkida.
Põhjus on Vene süsteemis. Juba Ivan Julma ajast kehtib kord, kus Venemaal saavad turvaliselt tegutseda vaid „kutsutud kaupmehed“. Ülejäänuid talutakse vaid hädaoludes ja ajutiselt. Kui ajad lähevad paremaks, siis nad aetakse minema. Sakslasi eelistatakse inglastele ja naabreid peetakse vasallideks. Meil räägivad piirileppest ja majandussuhetest ikka need, kes unistavad olla kas või veidi aega „kutsutud kaupmehed“ Venemaal. Ülejäänud äri ja Eesti riik peavad selle eest maksma.
Pole mõtet unistada asjadest, mis pole tänasel Venemaal võimalikud.
Viisavabadus, vastuoluline asi
Viisavabadus Venemaaga on samuti vastuoluline asi. Juba loetakse meil kokku võimalikke tulusid. Paraku tuleb arvestada ka kulusid. Viisasüsteemi puhul on liikvel eelkõige maksujõuline osa ühiskonnast. Venemaal on see umbes 10%. Viisavabadusega lähevad liikvele kõik. Ka pisisulid, kes päevakese võiksid jõukama naabri juures üle piiri riisumas ja vargil käia. Surve alla jääb eelkõige Kirde- ja Kagu-Eesti. Meie sulid vastavad muidugi samaga, kuid jõudude vahekord lähipiirkonnas on 1 : 10 meie kahjuks. Rahandusministeeriumil tuleb raha valmis panna siseministeeriumi eelarve kasvatamiseks. Rahvusvaheliselt nõuab Venemaa taas oma põhjendamatut eelistamist teistele ootajatele. Kui kaua on viisavabadust oodanud Gruusia või Ukraina? Lõpuks tahab Venemaa olla jälle ees, naabritele kohta kätte näidates. Tagatipuks liigub Venemaa tasahilju väljasõiduviisa varjatud taastamise suunas. Kas me peame kõiges selles Venemaad eraldi aitama? Kas see on meie huvides?
Kestev mälukaotus
Praegu püütakse Eesti-Vene piirileppe teemat kitsendada niipalju kui võimalik. Loodetakse kuidagi läbi pugeda poliitiliste vastuolude rägastikust. Minu veendumuse kohaselt tuleks käituda hoopis vastupidiselt. Vastasel juhul jääme muudes vaidlusküsimustes Venemaaga edaspidi kõike nullist nuruma. Äsja juhtis Taavi Veskimägi tähelepanu asjaolule, et Narva kui piirijõe hüdroenergiast oleks meil rahvusvahelise õiguse järgi saada kolmandik. Maksimaalselt 50 MW elektrienergiat. Piirileppes pole sellest sõnagi. Teemasid on teisigi.
Meil tuleks eeskuju võtta Lõuna-Sudaani neegrite tublist valitsusest. Oma iseseisvumisel ei taotlenud nad Sudaani araablastelt kitsalt iseseisvuse tunnustamist, vaid igakülgsete suhete lepet.
Kogu sellest asjast on tekkinud usaldamatuse õhkkond. Välisminister Urmas Paet on ilmselt venelastele juba ammu lubanud midagi sellist, mida parlamentaarse vabariigi välisminister lubada ei tohi. Seda küsida pole ka kelleltki, sest Reformierakonna juhtivtegelasi on järjepanu tabanud mälukaotus. Venelastel on see aga meeles ja vajadusel tuletavad nad seda meelde.
Juba räägitakse seltskondades, et kiire ja Venemaale sobilik piirilepe on tasu Vene poole vaikimise eest VEB fondi kadunud raha asjus.
Asja huvides ja kahtlustuste vältimiseks oleks parem, kui Paet ei korraldaks neid läbirääkimisi. Selleks oleks mõistlik moodustada eraldi läbirääkimiste delegatsioon. Küll aga võlgnevad Urmas Paet, Marko Mihkelson ja Enn Eesmaa avalikkusele seletuse, kuhu kadus osa Eesti NSV territooriumist.
President Toomas-Hendrik Ilves vaikib samuti.
Lugu 2
Kaardisööjad ja piiriväänajad
RINGIROOMAV RIIGIPIIR: Riigikogu väliskomisjoni liige Juku-Kalle Raid küsib, kas osa Eesti territooriumist on piirilepinguga sekeldamise käigus vargsi Venemaale antud?
Alates Peeter I võidust rootslaste üle Poltaava all 1709. aastal on Venemaa olnud Euroopa suurriik. Järgnevate sajandite jooksul jätkus Venemaa tõus üheks maailma suurriigiks. Suurriikliku Venemaaga on pidev kokkupuude ka märksa väiksemal Eestil; viimasel ajal võime rääkida erinevate suhtumiste kokkupõrgetest kahe riigi piirilepingu kaudu, mille sõlmimine oleks justnagu taas kord hoo sisse saanud.
Piirinõuded naaberriikidele
Vene militaarajaloo uurija Walter Pintner märkis kord, et peaaegu iga küsimuse puhul Venemaa kohta tuleb vastuse otsimist alustada tema väänatud ja keerulise suhte uurimisest ülejäänud Euroopaga või nagu tavaliselt, aga teatud määral eksitavalt öeldakse, “Venemaa ja lääne” vahelise suhte uurimisest.
Tegelikult pole mõtet seletada, et Venemaa asub väljapool lääne tsivilisatsiooni piiri; kahtlemata ei ole see nii. Alates kristluse vastuvõtmisest 988. aastal on Venemaa olnud lääne traditsiooniga tihedamalt seotud kui üksi teine suurem tsiviliseeritud ühiskond. Ükskõik, millised on erinevused, kas minevikus või olevikus, lähtuvad vene kultuuri juured samadest algallikatest kui ülejäänud Euroopal.
Samas peab suurvenelus end ise Euroopast erinevaks, pidades end teatud ülimusliku enesekindlusega „millekski enamaks“, olgu siis kõne all teooriad Kolmandast Roomast või dostojevskilik veendumus, kuidas Venemaa „päästab“ lääne kultuuri.
Venemaa ajalugu on täis suuremaid ning väiksemaid tülisid ja piirinõudeid naabritele – enamasti just Vene enda poolt esitatuna. Oma bütsantsluse, aga ka Nõukogude Liidu kui maailmariigi veendumusega kiputakse naabreid tõlgendama ikkagi vähemalt mõjusfääri kui mitte otsesesse vasalkonda kuuluvatena.
ENSV ja Eesti Vabariigi piir
Vene impeerium, teatavasti, on nii ajaloohõlmas tegutsenud juhtide kui ka praeguse presidendi nägemuse kohaselt jagamatu. Meenutagem kas või noore Eesti riigi ja Vene valgekaartlaste nägelemisi Vabadussõja ajal, kui valgete kindral Judenitš nõudis ühest küljest liitlaste kaudu nende tingimusteta abistamist Eesti sõjaväe poolt, teisalt aga teatas turtsakalt, et mingit Eesti Vabariiki pole olemas ning „tema ei näe mingit võimalust Vene impeeriumi tükeldamiseks“.
Aga tänane piiriküsimus polegi mingis Tartu rahus – ehk vaid selles, et Eesti Vabariigi tunnustamist ja rahudokumenti kui sellist poleks mõtet käimlasse visata. Me ilmselgelt ei soovi, et Vene pool hakkaks järgmise etapina väitma, nagu sündinuks Eesti Vabariik 1991. aastal, mis tõestab ka, et pole olnud mingit okupatsiooni.
Teine asi on territoorium. Mäletatavasti sai Eesti taasiseseisvumise algusaastatel Vene poolega kokku lepitud, et üksteisele territoriaalseid nõudmisi ei esitata – nii pidanuks tulevase piiri aluseks kujunema ENSV piir.
Tõsi, ka ENSV piiri on läbi ajaloo korduvalt muudetud – 1944, 1946 ja 1957. Kõik need on pigem kosmeetilist laadi aktid Kagu-Eestis. Ja Kagu-Eesti probleemsed kohad nagu Saatse saabas, kus autotee kulgeb osalt Venemaa territooriumil, on maavahetuse kaudu Vene poolega lahendatavad.
Küll aga teeb peavalu hoopis muu: olukord Narva veehoidlal. Siin on tegu kas äärmiselt rumala territooriumi äraandmise, lauslolluse või hullemal juhul riigi huvide reetmisega.
Narva veehoidla kui lõks
Miks on tänane Narva veehoidla tähtis? Kui Eesti kunagi okupeeriti, tõmmati 1944. aastal ENSV piir mööda Narva jõge – tavalise rahvusvahelise tava kohaselt mööda jõe sügavaimat kohta elik faarvaatrit. See süsteem on kasutusel mitte ainult eri riikide, vaid ka eri haldusüksuste puhul, milleks Eesti okupatsiooniga kahjuks muutunud oli. Ning isegi siis peeti sellest kinni.
Nüüd aga, kui ujutati üle tänase veehoidla alad (1956), jäi jõgi nii-öelda vee alla ning ühtäkki tekkis kaardile ENSV piirina sirgjoon, mis enam kunagist jõe faarvaatrit ei järgi, vaid jätab selle olulises osas Vene poolele. Ilmselt mugavuse pärast joonistatud, pole küll teada isegi ühtegi sellist dokumenti, mille kohaselt ENSV piir oleks faarvaatrist ära toodud.
Paraku oleks aga sellise Eesti-Vene piiri kinnitamine meie suhtes lausa kuritegelik, kuna Narva veehoidla kohatine sügavus (1-2 meetrit) peatab meie jaoks kogu liikluse Peipsi järvest Narvani ning ei võimalda ka piirivalvelaevadel meie oma piiri jälgida. Laevad jäävad lihtsalt veehoidla põhja kinni – sellal, kui laevatatav faarvaater asub Vene poolel.
Huvitaval kombel loobus Eesti pool 1990-ndate teisel poolel Venemaaga läbirääkimiste käigus veehoidla probleemi ise käsitlemast. Nüüd tahakski teada, kas see oli rumalus või poliitiline otsus, et kaardisööjad ja piiriväänajad nii kahjulikku lükke läbi lasid. Või oli see teadlik äraandmine? Kes vastutab?
Kui Eesti pool ei nõua vastavalt rahvusvahelistele tavadele piiri kulgemist mööda Narva jõe faarvaatrit, oleme me ennast ise vangistanud. Kelle huvides, on järgmine küsimus.
Ning sarnane lugu, kus Eesti oma territooriumile mingit nõuet esitanud pole, asub Narva lahes. Jääb vaid üle küsida, kes on selle kõige taga.
Lugu 3
Riigikogu liikme Juku-Kalle Raidi järelepärimine Eesti Vabariigi välisministrile Urmas Paetile Eesti-Vene piirileppe asjus.
Teatavasti ei ole Eesti- Vene piiriläbirääkimistel lähtutud põhimõttest, et vastastikuseid territoriaalseid pretensioone ei esitata. Seega aluseks peaks olema Eesti NSV ja Vene NFSV administratiivpiir. Paraku on Eesti pool loovutanud Venemaa kasuks osa Narva veehoidlast ja peaaegu 1000 ruutkilomeetrit mereala Narva lahes. Eesti on ainus endine N. Liidu liiduvabariik, kes on oma territooriumi loovutanud Venemaale.
Millal, kus ja kelle poolt on Eestis vastu võetud poliitiline otsus selliste territoriaalsete loovutuste tegemiseks?
Lugu 4
Preambul prügikastist
EESTI SÜNNITUNNISTUSE VÕLTSIMISEST: Anton Aleksejev, ERR-i korrespondent Moskvas, usub, et Vene poolel piirilepinguga tõsi taga pole. Vähemalt siis, kui Eesti mingeidki nõudmisi esitab.
Kahtlen sügavalt, et Venemaal on mingisugust tungivat soovi sõlmida Eestiga piirileping, vähemalt mitte nii tungivat, et Moskva tuleks Eestile tavapärastes nõudmistes vastu. Iseäranis, mis puudutab Tartu rahulepingu tunnistamist. Õige ta on, Eesti võib rahulikult Tartu rahu aegse territooriumita hakkama saada. Mida sealse vene keelt kõneleva rahvamassiga peale hakata? Samal arvamusel olid ka Eesti diplomaadid, kui 2005. aastal lepingu eelmist versiooni allkirjastasid. Selles langeb piir peaaegu täielikult praeguse kontrollijoonega.
Üks lause lepingust
Tegelikult oleks vaja, et Venemaa tunnistaks kogu Tartu rahulepingust vaid seda lauset, milles Nõukogude valitsus loobub täielikult kõiksugu nõudmistest Eesti vastu ning tunnistab Eestit kui vabariiki – igavesest ajast igavesti. See aga viiks omakorda automaatselt selle lihtsa fakti tunnistamiseni, et 1940. aastal okupeeriti Eesti N. Liidu poolt, tunnistus, mis rööviks Venemaalt võimaluse süüdistada meid venekeelse elanikkonna diskrimineerimises – endisel okupandil on ju kuidagi ebasünnis oma ohvrile etteheiteid teha.
Kõige selle nimel on Eesti valmis loobuma Narva-tagusest ja Petserimaast, mis on selle võrra lihtsam, et ega see praegugi tegelikult eestlastele kuulu. Mulle näib, et see oleks ideaalne lahendus ning seetõttu ilmselt võimatu saavutada – vaevalt et isegi eestlaste lapselapsed Moskvaga sellistel tingimustel okupatsiooni tunnustavatel tingimustel kunagi kokkuleppele jõuavad.
Läti näide, mis ei viinud kuhugi
Sarnases olukorras oli ka meie lõunanaaber Läti. Seal läks kõik väga hästi, keegi mingeid preambulaid ei kehtestanud, leping ratifitseeriti ning 2007. aastast on Lätil piir Venemaaga.
Ent mida see Läti-Vene suhetes muutis? Transiit kasvas? Ega ikka mitte. Seda suhtelist kasvu ei tinginud mitte piirileping, vaid pärast „pronksiööd“ Vene transiidivoogude ümbersuunamine Eestist Lätti.
Moskva süüdistab Riiat endiselt inimõiguste rikkumises, Riia ei tee neist süüdistustest endiselt välja. Riia nõuab jätkuvalt okupatsiooni tunnistamist ajaloolisest aspektist ning möönab aeg-ajalt, et ootab Moskvalt vabandusi, soovitavalt kompensatsioonidega – Moskva ei reageeri. Kui allkirjastame lepingu Venemaaga Läti moel – mis siis muutub meie (ning Venemaa) retoorikas ja poliitikas?
Näib, et mitte midagi.
Venel kaotada rohkem
Räägitakse, et Venemaa on huvitatud lepingu allkirjastamisest, sest see aitaks tal saavutada euroliiduga viisavaba režiimi. Mulle isiklikult ei tundu, et see nii oleks. Kogu Venemaa sisepoliitika taandub mutrite kinnikruvimisele, välispoliitika aga ühel või teisel kujul mingisuguse Nõukogude Liidu ülemuslikkuse taastamisele, ainult et ilma (loodame, et igavesti) kaotatud Balti riikideta.
Moskva jättis ära diplomaatide viisad, hiljuti aga ka tööpasside omanike st ametnike omad. Vaatame, kuidas Venemaa püüab saavutada tavainimeste viisade ärajätmist. Mulle tundub, et seda ta kuigi püüdlikult tegema ei hakka.
No ja igal juhul ei nõustu Moskva mingisugusegi Tartu rahulepingu mainimisega piirilepingus, puhtalt sellepärast, et sel juhul kaotaks ta rohkem kui võidaks.
Teisalt – kui kirjutataks alla ja ratifitseeritaks leping Tartu rahulepingut mainimata, peab juba armas Eesti valitsus selgitama, miks aastal 2005 oli ratifitseerimisseaduse preambul nõutav, nüüd aga järsku enam mitte?
Ning kui Tartu rahuleping on tõepoolest „Eesti Vabariigi sünnitunnistus“, kuidas me nimetaks seda, kes vahetab säärasel tunnistusel numbri 1918 numbri 1991 vastu?
