ALASKA ASI: Viljandi folgil esinevad jupikid – Alaska lääne-, edela- ja keskosa ning Venemaa Kaug-Ida eskimod. Bändi nimi on Pamyua. Festivali programmijuht Tarmo Noormaa seletab asjad lahti.
See oli väga tulukarukilik (ronk jupiki keeles) – mõelda sellest, mida järgmiseks süüa. Tal oli kõrini kalastamisest ning ta otsustas, et on aeg oma menüüd rikastada. Alustuseks läks ta Hülge juurde ja küsis: „Kuule Hüljes, kas sa pole mitte väsinud pidevast ringiujumisest. Oleks ju meeldivam lamada millegi kindla peal ja lihtsalt puhata?“ Hülge arvates oli see hea mõte. „Proovi siis,“ jätkas Ronk, “ujuda mere põhja ja tuua sealt natuke muda, et me saaks teha maad.“ Hüljes sukelduski muda järele, aga enne, kui ta põhja jõudis, sai õhk otsa ja ta pidi pinnale tagasi tulema. Hüljes vabandas Ronga ees, kes mõistis. Sama lugu kordus erinevate loomadega, kuni Ronk jõudis Koprani, kes ülesande täitis. Seejärel palus Ronk Kilpkonnalt luba asetada muda tema kilbile, et sellest saaks maa. Ilma kõhklemata Kilpkonn nõustus. Phil Blanchett (jupiki, muusikakollektiivi Pamyua liige): „Muusikud, kes pole kohalikud, teevad tihti nalja, et meie kontserdi lugude nimekiri on rohkem nagu menüü. Meie laulud räägivad hanede jahtimisest ja marjade korjamisest. Suitsutatud lõhe, karibupraad ja muktuk (vaalaliha) on meie lemmiktoidud.“
Veelkord: elu
Jupikid (Yupik peoples) on grupp Alaska lääne-, edela- ja keskosa ning Venemaa Kaug-Ida aborigeene. Nad on eskimod ja sugulased inuitidele. Jupikid räägivad jupiki keelt, mis kuulub eskimo-aleuudi keelerühma. Kokku on selle rahva esindajaid umbes 28 000, kellest 4000 elab Venemaal. Eskimote ja aleuutide esivanemad on pärit Ida-Siberist ja nad jõudsid Beringi mere maasillani umbes 10 000 aastat tagasi. Nad ei ole indiaanlased, sest DNA, lingvistika ja veregrupi uuringud viitavad, et Ameerika indiaanlased jõudsid Põhja-Ameerikasse enne eskimoid ja aleuute. Eskimo-aleuudi keeled jagunevad kaheks: eskimo ja aleuudi keelteks. Eskimo keel omakorda jaguneb kaheks: inuiti keeled ja jupiki keeled. Nii et jupikid ja inuitid on küll lähedalt sugulased, kuid mitte sama rahvas.
Traditsiooniliselt veetsid jupiki perekonnad kevaded ja suved kalastuslaagrites, et seejärel liituda teistega kodukülas raskeks talveks. P. B: „Nagu ma juba mainisin, me ei ela oma kodupiirkonnas. Me asume umbes 400 miili sellest ida pool. Paljud meie pereliikmed elavad siin linnas ning me suhtleme nendega tihedalt. Ometi pole me ka oma kodus elavate pereliikmetega kontakti kaotanud. Näiteks minu noorim tütar läks suveks sinna perekonna kalastamislaagrisse.“
Talviti elasid mehed ja naised eraldi majades. Meeste maja oli kogukonnakeskus ja paik tseremooniateks ning festivalideks, mis sisaldasid laulmist, tantsimist ja jutuvestmist. Lisaks pidudele õpetasid mehed poistele ellujäämis- ja jahipidamisoskusi ning muid eluks vajalikke oskusi. Poisid said selgeks näiteks ka tööriistade ja kajakkide valmistamise kunsti.
Naiste maja asetses vahetult meeste oma kõrval ning need olid tunneliga ühendatud. Naised õpetasid tüdrukutele käsitööoskusi ja toiduvalmistamist. Poisid elasid emade juures kuni viienda eluaastani, siis koliti meeste majja. Igal talvel vahetusid poisid ja tüdrukud mitmeks nädalaks, et mehed saaksid õpetada tüdrukutele ellujäämis- ja jahipidamisoskusi, aga naised omakorda poistele õmblemist ja toiduvalmistamist. Jupiki ühiskond oli ja on egalitaarne – nii mehi kui ka naisi peetakse võrdseteks, kuna ellujäämine sõltub mõlema koostööst.
Lapsi õpetatakse vanematest ja võõrastest lugu pidama. Kuna jupikid usuvad taassündi, siis armastatakse ja respekteeritakse lapsi, mille tõestuseks on näiteks unikaalne nimepanemise traditsioon Ameerika põlisrahvaste hulgas – lastele antakse kogukonnas viimasena surnud inimese nimi ja sealjuures puudub nimedel sugu.
Nüüd: laul ja tants
P. B: „Suurim erinevus lääne ja inuitide elustiili vahel on see, et meil puudub linnalik infrastruktuur, mis tuleneb meie austusest maa ning selle andide vastu. Meie kultuuris austatakse meie õrna suhet loodusega. Paljud lääne mõttelaadiga inimesed ei tähtsusta loodust meiega sarnasel moel. See on meie rahvale väga tähtis ning meil on mitmeid tavasid, mis põhinevad austusel looduse vastu ning nende hulka kuuluvad ka meie muusika ja tantsimisstiil.“
Traditsionaalne jupiki muusika on peamiselt vokaalne, saateks kasutatakse ainult üht või kaht instrumenti. Põhipill on puidust raamtrumm merelooma nahast membraaniga. Jupiki trummi hoitakse tõstetult vasakus käes ja lüüakse seda paremas käes oleva pika peene kepiga. Mängijaid võib olla korraga palju. Trummimängu kasutatakse peamiselt sellise tantsu saateks, kus taktimõõt on 5/8 ja lauludel võib olla ka 2/4 või 3/4 taktimõõte. Meloodia skaala on peamiselt pentatooniline ja täis mikrotoone.
Trummimängijad, kelleks on ainult mehed, laulavad mängides, aga kunagi ei tantsita samal ajal tummi mängides. Publik võib laulda, aga tantsijad mitte. P. B: „Meie pärimusmuusikas kasutatakse ainult ühte muusikariista, milleks on raamtrumm. Trumm on üsna laialt levinud muusikariist, mistõttu ka inuitidel on oma trumm. Kuna see on ka ainus muusikariist, siis on see meie jaoks väga tähtis. Ilma trummimänguta poleks tantsimine niivõrd populaarne ja jõuline. Ja see oleks kurb. Me oleme väga uhked oma trummimängimisstiili üle.“ Jupiki tantsijad tantsivad üldiselt põlvitades – liigutatakse ainult ülakeha ja käsi. Piiratud liikuvus aga üllataval kombel ei võta tantsult väljenduslikkust mingit moodi vähemaks. Tantsud võivad olla graatsiliselt voogavad, plahvatada energiast või isegi väljendada iroonilist huumorit. Põlvitamine on Edela-Alaska tantsustiilidele tüüpiline, samas kui Põhja-Alaska tantsudes ei põlvitata kunagi. Teine eristav faktor on valge öökulli või haigru sulgedest valmistatud lehvikud, mida rütmiliselt vehkides rõhutatakse teatud liigutusi, projitseerimaks eriti selgelt tantsu mõtet.
Meeste tantsud imiteerivad peamiselt kelguga sõitmist, köie sikutamist, harpuuniga jahti või silmapiiri jälgimist. Naiste liigutused seevastu õmblemist, sulgede kitkumist jne. Jupiki tantsudel on kolm peamist teemat: heroilised või koomilised juhtumised merejääl, looma või linnu käitumine ja tuntud kangelaste legendaarsed poosid. Seejuures kasutatakse ka koomilisi tantsumaske. Arvestades karme elamistingimusi, on üllatav, et jupiki tantsudes on nii suur rõhk komöödial ja huumoril. Näiteks „Aevastamistants“, kus laulutekst õhutab tantsijat abitult aevastama, nagu ta oleks võtnud liiga palju nuusktubakat. Üks tants imiteerib ülesöönud jahimeest oksendamas.
Jupiki tantsudel on roll olla ühiskondlikuks määrdeaineks erinevate sotsiaalsete gruppide vahel, kes elavad pikkadel talvedel koos pisikeses ruumis. Elades ühes maailma kõige karmimas keskkonnas, on nende aastatuhandete jooksul kujunenud ellujäämisstrateegia üks tõhusamaid, mille alus on üksteisega hästi läbi saamine. P. B: „Meie tantsutraditsioon, mis meid inspireerib, on väga meelelahutuslik, kuid samas ka piisavalt vaba, et jätta ruumi uuendusteks ja spontaansuseks.“
Iga laululiigi (šamaani-, jahi-, narritamis-, marjakorjamis-, põimimis ja žongleerimis-, hüppa üle köie-, kollimängu-, lindude äratundmis-, loomade-, kudrutamislaulud) jaoks on eraldi skaalad ja meloodia ülesehitamise põhimõtted. Tantsusaatelaulude meloodiline põhiliikumine toimub kahe ankurnoodi vahel, mis asetsevad üksteisest kvardi kaugusel. See annab stiilile hüpnootilise burdoonilaadse kvaliteedi, mida teistes Alaska piirkondades pole. Jupiki laulude lõppu korratakse melismaatilisel vokaalil. Lauldakse alati unisoonis ning väga paljuski kasutades ay-ya-yanga häälikuid.
P. B: „Lääne inimesed võiksid meilt õppida seda, et me oleme kõik omavahel seotud. Inimesed arvavad sageli, et Alaska inuitide kultuur on mingisugune eksootiline anomaalia. Meie elustiil ja kultuur on ainulaadsed, aga eks iga kultuur on omanäoline. Jupikid õpivad teistelt kultuuridelt sama palju, kui me loodame, et teised meilt õpivad.“
Jupiki tänane kultuur
Tänapäeva jupiki kultuur õitseb ja muutub tugevamaks. Toimub mitmeid rahvakalendriga seotud pidustusi, kus kesksel kohal on trummimäng, laul ja tants. Umbes pooled 23 000 Alaska jupikist on soravad oma keele valdajad. Mõned Alaska raadioprogrammid on täielikult jupikikeelsed. Toimuvad iga-aastased heade keelevaldajate koosolekud, et luua omakeelseid vasteid tänapäevastele nähtustele nagu valitsus, kasum, nõukogu jne. P. B: „Me eesmärgiks on edendada ja tugevdada oma kultuuri ja keelt. Me püüame reisimise, esinemise ja õpetamise abil oma kultuuri säilitada ja jäädvustada.“
Kellel huvi sellest eksootilisest põliskultuurist rohkem teada saada, võib ennast vedada Viljandi pärimusmuusika festivalile, mis tänavu toimub 25.–28. juulini. Seal astub üles neljaliikmeline jupiki ansambel Pamyua.
PS. Artiklis on kasutatud Phillip Blanchetti intervjuud VPMF-le;Thomas F. Johnston Anthropos Bd. 84, H. 4./6. (1989), pp. 423-431 „Song Categories and Musical Style of Yupik Eskimo“; Native American Traditions. Link „Yupik Oral Tradition“ http://archserve.id.ucsb.edu/courses/rs/natlink/old_natlink/1HomePage.html; Jack Daltoni poolt üles kirjutatud Paimiuti rahvalt kuuldud loomislegend http://www.angelfire.com/bc/yupik/create.html; Wikipedia artikkel „Yupik peoples“ http://en.wikipedia.org/wiki/Yupik_peoples