KÕVASTI MITMEKESISUST: 6. juulil algab Rakveres rahvusvaheline etenduskunstide festival Baltoscandal. Festivalile kutsutud artistidest ja lavastustest rääkis Anne-Liis Maripuule festivali kunstiline juht Priit Raud. 

Priit Raua sõnul on tänavune festival eelmistest mängulisem. „Lavastused on vähem intensiivsed. See jätab vaatajale rohkem aega ja ruumi mõelda. Ei ole vaja teha kiireid otsuseid ja liigutusi.“

Anne-Liis Maripuu: Baltoscandal toimub sel aastat 14. korda. Tänavusest kavast leidsin mitu nime, kes on Eestis üles astunud juba mitmel korral. Peale Philippe Quesne’i ja Ivana Mülleri ei tohiks siinsele publikule võõras olla ka Tim Etchellsi nimi, kes on üks Forced Entertainmenti liikmetest. Kuivõrd oluline on sinu jaoks pakkuda publikule äratundmisrõõmu ja võimalust kaasa elada kunstniku arengule?

Priit Raud: Mõned kunstnikud on paratamatult südamelähedasemad. Nende puhul piisab otsuse tegemiseks sageli üksnes vestlusest lavastajaga. Näiteks Quesne’i lavastus „The Night of the Moles“ esietendus alles mai alguses. Ühelt poolt on see lihtsama vastupanu teed minek, teisalt, kutsudes festivalile lavastuse, mida sa näinud ei ole, võtad paratamatult riski.

Ma pean esinejate tagasikutsumist väga tähtsaks. Nende puhul on publikul referents, suhe ja teadmine juba olemas. Sama kehtib pressi kohta.

Nii nagu kunstnikel on käekiri, nii on see ka festivali tegijatel.

Oled sa nõus rääkima, millega täpsemalt Tim Etchellsi ja Philippe Quesne’i tänavused lavastused sind ära võlusid?

Mulle meeldib nupukus ja totaalne pühendumine. Timi lavastus „A broadcast / Looping Pieces“ on enam kui kahekümneaastase töö vili. Selle aja jooksul on ta enda jaoks üles kirjutanud erinevaid pealkirju, loosungeid ja hüüdlauseid. Etenduse alguses võtab ta ühe korrastamata paki pabereid ja hakkab seda ette lugema, andes neile mõtte. See on lihtne ja geniaalne. Lavastus on kohe päevakohane, sest loosungid ja hüüdlaused, mida ta ette loeb, on pärit elust.

Philippe’i tööde puhul sümpatiseerib mulle tema soov näidata vaatajale inimesi, kes meie pilgu alla tavaliselt ei satu. Kui lavastus „Swamp Club“ lõppes sellega, et inimesed läksid muti koopasse peitu, siis „The Night of the Moles“ näitab elu selles koopas. Tegu on isoleeritud maailmaga, kus tuleb hakkama saada sellega, mis seal olemas on.

Samu protsesse võib praegu täheldada meie ühiskonnas. Küsime endilt sagedamini kui varem, kas poleks parem isoleeritud olla? Need teemad kerkivad natuke lõbusal-toredal ja väga allegoorilisel moel esile ka Quesne’i lavastuses.

Millega jäi Ivana Mülleri lavastus „We are Still Watching“ sulle silma?

Mülleri puhul on huvitav see, et nii nagu sel aastal Baltoscandalil etenduv lavastus, oli ka 2008. aasta oma väga tekstipõhine. Nende kahe ülesastumise vahele jäänud aja jooksul on ta teinud aga mitte-tekstipõhiseid lavastusi. „We are Still Watching“ on lavastus, kus vaatajad ise teevad etenduse. Sellest hoolimata kedagi ei sunnita midagi tegema.

Seekordne festival on inspireeritud kangelase teemast. Mülleri puhul meie, vaatajad, olemegi kangelased. Meie loome maailma, nii nagu päris eluski.

Iiri grupi Dead Centre’i lavastuses „Chekhov’s First Play“ ehk „Tšehhovi esimene näidend“ näeme kangelast, kes kõik ära muudab. Lavastaja annab lükke, aga kangelane teeb selle teoks. Tegu on lavastusega, mis on tehtud kõige paremas Briti teatri vormis: seal on näitlejad, kes mängivad rolle ning kes teevad seda kostüümis ja dekoratsioonide taustal – kõik on olemas! Aga ta ei oleks Baltoscandalil, kui see olekski kõik.

See on lavastus nii sellele inimesele, kes arvab, et ta tahab laval näha lugu, näitlejat ja näitlejameisterlikkust, kui ka sellele, kes arvab, et etenduses peab olema teatud twist.

Mitmed lavastused tegelevad sel aastal keelega. Lisaks Etchellsile ja Müllerile teeb seda Joris Lacoste oma lavastuses „Suite N°2“. Kõik kolm taandavad performeri või etendaja ja asetavad esimesele kohale keele või teksti.

See, kuidas me keelt kasutame, on muutunud. Latt langeb kogu aeg. Poliitilist korrektsust ei eksisteeri, inimene võib põhimõtteliselt öelda, mida ta tahab. Kuid peale selle, et keel on labaste mõtete väljendaja, on selle abil võimalik filosofeerida ja mängida.

„Suite N°2“ puhul võlus mind eelkõige see, kuidas Lacoste erinevad keeled laval kokku on pannud. Lavastus on nii hääleliselt kui ka visuaalselt efektne.

Tantsu näeb seekord üksnes ühel korral. Marco Berrettini lavastus „iFeel2“ esindab minimalistlikku tantsu. Tegu on duetiga, kus Berrettini ise tantsib. Tegu on suhtedraamaga, mis etenduse lõpus keeratakse pea peale. Laval näeb transsi viivat tegevust ülimalt hea muusika taustal.

Renate Keerdi lavastuse „Põletatud väljade hurmaa“ puhul võib vaielda, kas tegu on tantsulavastusega või mitte. Ma arvan, et see on Renate parim töö. Selles lavastuses on tantsijate kohalolek või presents täiesti tajutavad. See on väga oluline, sest see, kuidas laval ollakse, see teebki teatrist teatri.

Eesti tantsuskeene teemal jätkates: ameerika-belgia koreograaf Andros Zins-Browne etendab Tallinna ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudengitega lavastust „Limewire* (v3.0)“. Tegu on tema lõputööga P.A.R.T.S.-i koolis. Kuna mulle tundub, et tudengid jäävad Eestis oma töödega kuskile poole peale, tegin Androsile ettepaneku „Limewire“ siin uuesti lavale tuua. Selles lavastuses uurib ta, kuidas inimesed rokk-kontsertidel ja klubides käituvad.

Festivali pressiteates on öeldud, et üllatuslikult saab Baltoscandalil näha Showcase Beat Le Mot’ etendust. Miks üllatuslikult?

Need, kes said nende olemasolust teada aastal 2001, ei kujuta ilmselt üldse ettegi, et nad endiselt tegutsevad. Kuigi nad on vanemad ja targemad, ei ole nende teatri tegemise viis, huumorimeel ja stiil muutunud. Kõike, mida nad teevad, teevad nad huumoriga. Teema tõsidusest hoolimata suudavad nad olla üle võlli teatraalsed ja lõbusad ning samas äärmiselt siirad.

Samas annavad nad kerge ninanipsu kogu etenduskunstide maailmale ja kontseptuaalsusele ning meie ühiskondadele ja inimestele. Mind inspireeris nende lavastuse teema ja see, kuidas nad selle lahendasid.

Kui sa võrdled peagi algavat festivali eelmise Baltoscandaliga, siis mille poolest need üksteisest erinevad?

Mõtted, mis mul peas on, on teised. Midagi ei ole teha, praegu maailmas toimuv on mõjutanud selleaastast festivali enam kui eelmisi.

Tänavune Baltoscandal on ehk mängulisem kui eelmised. Lavastused on vähem intensiivsed. See jätab vaatajale rohkem aega ja ruumi mõelda. Ei ole vaja teha kiireid otsuseid ja liigutusi. Etenduskunsti liikidest on teater ehk kõige tugevamini esindatud. Muusikateatrit, tantsu või imelikku performance’it on vähem. Samas, vormiliselt on lavastused endiselt väga erinevad. Festival lõpeb Valdimar Jóhannssoni ja Erna Ómarsdóttiri raske roki kontsert-etendusega. See on hea näide sellest, et ennast saab väljendada väga mitmel moel, seda ei pea tingimata tegema ilusa tantsu kaudu.

See, kuidas me keelt kasutame, on muutunud. Latt langeb kogu aeg. Poliitilist korrektsust ei eksisteeri, inimene võib põhimõtteliselt öelda, mida ta tah