Toimetus valmistus talveks. Uued aknatihendid said paigaldatud, külmkappi vajalikud töövahendid varutud, sahtel oli täis erinevatelt üritustelt ja poliitikute telkidest pihta pandud pastakaid. Alumises sahtlis kaks pakki A4 paberit, neli küünalt, pakk makarone ja mingil põhjusel mõõdulint. Vana kooli kogemusega väljaandja Marek oli vetsu loputuskasti poetanud tellise, et vett vähem kuluks. Pärast nii ränka ettevalmistustööd istus toimetuserahvas nõupidamistelaua taga ja puhkas jalga. Mina külitasin laua all, pea sulnilt käppadel ja ootasin, millal loll jutt pihta hakkab.
„Eesti korvpall on kõva. Poisid on nagu noored jumalad.” Toimetaja Tiinal oli kirev ajalugu ja seetõttu kahtlane kirg noorte sportlaste vastu. Eriti meeldisid talle korvpallurid, jalgpallurid ja maadlejad.
„Eestlaste toetus oli ka ikka üliköva. EM-ile söitis üle kolme tuhande inimese koos trummide ja pasunatega. Vot see on tase!” Toimetaja Kairit on alati tõmmanud pillimeeste poole. Saaremaa värk.
Väljaandja Marekil on aga alati midagi kriitilist öelda: „Kas te teate, et sellest tiimist on kaheksa tegelast alla 24-aastased. See tähendab, et nemad patsutavad rahulikult palli, aga nende vanemad saavad nende pealt peretoetust. No mis kuradi peretoetust on minu headel sõpradel Kriisadel, Drellidel ja Kullamäedel tarvis. Noored jumalad teenivad ise ziljardeid!” Marek oli kunagi käinud kaks korda korvpallitrennis, mistõttu eelmise põlvkonna sportlased olid kõik tema sõbrad. „Kus on meie toetused!?” Õiglane küsimus Mareki poolt.
„Toetust on meile tõepoolest tarvis. Teate, mis lõhe Stockmannis maksab!” Toimetaja Tiinale meeldisid nii noored sportlased kui ka punane kala. Peatoimetaja Juku-Kalle avas õrna sisinaga pudelikorgi. Ka temal olid teatud kulinaarsed huvid mängus: „Meie siin toimetuses oleme üks suur pere. Tahame ka peretoetust! Kes läheb järele?”
Toimetuserahvas vaatas üksteisele otsa, mõistes, et järeltulev põlvkond pole selles peres esindatud. Alati kastist välja mõtleval Jukul järsku sähvatas: „Aga fotograaf Mark on kõhna ja lõhnab suitsu järele nagu normaalne keskkooliõpilane. Järsku tema pealt saab toetust?”
„Nad kuradid küsivad ID-kaarti. Ei lähe läbi.” Väljaandja Marek peab peo alati ära rikkuma. „Aga mis toetusi meil veel on?”
Ennast rahvusvahelistes suhetes kodus tundev toimetaja Tiina pakkus lambist: „Euroopa Liidult saab iga asja peale toetust. Pealegi on Eestis mitu miljardit euroraha jäänud kasutamata. Nii et pappi on. Ehk on neil midagi meie jaoks? Näiteks kõik teed, tänavad ja jooksurajad on selle raha eest ehitatud.”
Ainuke rada, mis toimetuse põrandavaipa oli sisse nühitud, viis külmkapini ja tagasi. Kõik said aru, et seda euroraha eest asfalteerima hakata pole mõtet.
„Euroabist rääkides – kõige suurema klotsi panevad tasku pöllumehed!” Saaremaalt pärit toimetaja Kairi oli maaelu praktiliste teemadega väga hästi kursis. „Kasvatavad mingeid taimi ja loomi ning saavad selle eest toetust. Meil saare peal käivad euroraha peal elavad lambad ringi, plastplõnnid körva riputatud. Ilus vaadata ja kasulik ka! Meil on ju ka loom majas.“
Tõmbasin laua all kõrvad lidusse. Mingit plastist plönni ma enda külge riputada ei lase.
„Jah, aga nendest loomadest peab ju mingit kasu olema. Nad kas munevad, neid lüpstakse või süüakse niisama ära. See siin on aga täiesti kasutu olend.” Peatoimetaja Juku-Kalle vaatas mulle laua all otsa ja ohkas raskelt. Tegin nii kasutu näo pähe, kui vähegi võimalik. Kui te mind sööma hakkate, siis ma hammustan teid!
Marek juhtis vähemalt esialgu tule minu pealt kõrvale: „Ainuke, kes meie majas muneb, oled sina, Juku-Kalle, oma tähtaegadega. Ja lüpstakse väikeettevõtlust! Valitsus on eluvõõras ja ei saa aru ettevõtluse juurprobleemidest.”
Toimetaja Kairil läks järsku lamp põlema: „Aga energiatoetused! Need kuluksid marjaks ära. Köik need teravatid ja megavatid ja tipukoormused ja sisendhinnad ja muu seda tüüpi kraam – selle pealt peaks kövasti toetust saama!”
Kui hakatakse rääkima energeetikast, siis normaalsel eestlasel pea plahvatab. Nii ka toimetuses. Kogu energia voolas diskussioonist välja ja järele jäid vaid probleemid ning pikemat sorti vaikus.
Korraga küsis Juku-Kalle: „Kuulge, aga kas selline loom, kes juhtkirju kirjutab, on Euroopa Liidu mõistes abikõlblik? Mingit kasu võiks ju sellest ahvist olla. Kulud on ju temaga aina suuremad ja suuremad. Isegi meie ja koera isehakanud sõbrad Kersti ja Krissu, kes samuti mingi toetuse alla ei lähe, teavad, mis Stockmannis koerte krõbinad ja proseko maksavad!”
Tõmbasin kiiresti läpaka lähemale ja asusin juhtkirja kribama. Peaasi, et need sõgedad mulle kõrva mingit plastist plönni ei installeeriks.
Sest meie toimetuse tõeline ja ainumas toetus on tänulik helk meie lugejate silmis.
