ÜTLEMATA JÄÄNUD ASJAD: Thomas Hettche on autor, kelle filosoofiliste teoste sisu võib olla lugejal alguses raske tabada. Kärt Kelder murrab Hettche raamatut „Isade armastus“. Selle vaga loo pealispinna all peitub sügav sisu.
Raamat räägib hooldusõiguseta isast Peterist ning tema püüdlustest taastada suhteid oma tütre Annikaga, kellest on saanud vastutustundetu ema ja hooldusõiguseta isa võimuvõitluse lahinguväli. Kuid raamat ei keskendu lihtsalt ühe jutustuse jutustamisele. Laiemalt võttes räägib Thomas Hettche „Isade armastuse“ kaudu valuliku loo Saksamaa hooldusõiguseta isadest, kes armastusest oma lapse vastu peavad taluma rohkem, kui mõni isasüda Eestis suudaks läbi elada.
Hirmud ja ülemõtlemine
„Mitte ainult last ei võeta sult ära, vaid sa kaotad iseenda. Õigusteta lapsele oled justkui ise taas laps.“ Ning seda on näha Peteri ebakindlusest. Mees on kõndinud aastaid hapral pinnal, kartes, et valet sammu tehes võib kõik senine puruneda ta jalge all kildudeks. Hettche näitab teoses, kuidas oma tütrega koos olles ei suuda isa loobuda pidevast valvelolekust, mis on teda aastaid rusunud. Mehest on saanud elava objekti asemel vari seinal, kes hiilib varvastel, julgemata teha ühtegi sammu. Peter kardab, et vale liigutuse tõttu võib ta kaotada tütre igaveseks. „Ma ei tea, kas kunagi midagi muutub, aga mul on hirm, et kõik need valed on asjatud ja ükskord ta lihtsalt lahkub mu elust.“
„Et teda mitte haavata, ei käitu ma Annikaga nii, nagu tahaksin. Mida Annikale jutustada? Kas rääkida Annikale, kuidas tema vanaema asetas selle räsitud pukspuu kõrvale lilli? Kas sa tahad koju minna, küsin selle asemel.“
Hettche suudab oskuslikult siduda peategelase mõtete ja tegude vastupidise toimimise. Olukord, mis kipub korduma alatasa igaühe argielus. Jätame me ju kõik vahepeal ütlemata asju, mille arvame olevat väärad, kuid mis hiljem hinge kahetsuse toovad. Ka „Isade armastuses“ on Peter hirmude ja ülemõtlemise küüsis, unustades kohal olla neis hetkedes, mis on tütrele olulised. Ta unustab oma tütre jaoks tegelikkuses eksisteerida ja magab maha hetked, mis annaksid neile võimaluse omavahelisi suhteid parandada.
Tõe blokeerimine
„Naeratan tahtmatult ta hääletooni peale, mis kõlab äkitselt nii täiskasvanulikult. Läbi tema, mõtlen ma, jookseb praegu lapsepõlve piir, see tähendab tõe piir, varsti on ta juba täielikult meie poolel, ja last, kes mul oli, ei ole enam olemas.“ On näha isa heitlusi õppida tundma oma last enne, kui temast saab täiskasvanu; püüdlusi saada osa tütre lapsepõlve kaunitest hetkedest, mis olid mehel tema enda poisipõlves. Ja mehe paisuvat hirmu, kui ta näeb, et tütrest on sirgumas varaküps neid. Aktsepteerimise asemel toimub tõe blokeerimine ja enda egoistliku soovi järgimine. See egoistlik soov murendab parandamise asemel suhet. „Susanne: sa peaksid lõpetama tema ees teesklemise. Ta ei ole enam laps, Peter.“
Raamatut lugedes mõistan tütrena Hettche kirjutatut. Isade armastus on teistmoodi. „Isad ei armasta oma lapsi mitte sellepärast, et nad on olemas. Ma usun, et isade armastus tekib siis, kui nad esimest korda tunnetavad seda täiesti tingimatut täiust, mida me kõik endas kanname. Ma arvan, et meestele on see teistsugune kogemus kui naistele, see võib inimest tõepoolest muuta, muidu on aga vähe sellist, mis mehi muudaks.“
Isad hoiavad oma tütreid kui kristalli, kaitstes teda kõige eest, mis võiks talle viga teha ja purustada. „Mõnikord mõtlen, et peaks olema kaks eraldi sõna – ema lapsele ja isa omale, ja tegelikult mõtlen, et tütar on alati vaid isa laps.“
„Isade armastus“ pole vaid romaan teiste ilukirjanduslike teoste kõrval. See on kurbkaunis lugu, mis annab lugejale mõista, et isaarmastus on midagi, mida ei tohiks mehelt ära võtta. Ega lapselt. Väike inimene pole ju milleski süüdi ning talle peaks võimaldama armastada mõlemaid vanemaid tingimusteta.
Kärt Kelder üritab sulle selgeks teha, miks Hettche oluline on. Hettche astub üles ka Prima Vista kirjandusfestivalil Tartus.
Thomas Hettche on sündinud 1964. aastal Hesseni liidumaal ja elab praegu Berliinis. Doktorikraadiga kirjanik on õppinud Maini-äärses Frankfurdis germanistikat ja filosoofiat, ta on osalenud avalikes kirjanduslikes debattides ja ajakirjanikuna teinud kaastööd mitmele ajalehele.
Hettche loomingu märksõnadeks on sugestiivne keel, vägivald, armastus, keha, surm.
Kirjanikul on eesti keeles ilmunud romaan „Isade armastus“ („Die Liebe der Väter“, 2010) ning ajakirjas Akadeemia üks essee Hettche kõige värskemast raamatust, 2012. aastal ilmunud intellektuaalsest autobiograafiast „Totenberg“. Kogumiku kümnes essees kirjeldab autor oma kohtumisi tema jaoks oluliste inimestega ja arutleb selle üle, kus on tema juured, kuidas saadakse kirjanikuks; millesse ta usub, mida ta loeb ning mis üldse on kirjandus.
Kriitikud on ülistanud Hettche debüütromaani „Ludwig peab surema“ (1989). Laiema tuntuse tõi talle aga bestselleriks tõusnud ja paljudesse keeltesse tõlgitud justiitsromaan „Arbogasti juhtum“ („Der Fall Arbogast“, 2001). See on lugu kohtu vea tõttu seksuaalmõrvas süüdistatuna 15 aastat vangis istunud mehest. Kuigi romaani žanrimääratluseks on kriminaalromaan, lõhub Hettche kõik žanripiirid ja ei selgita välja üheselt mõistetavat tõde. Selle asemel kompab ta armastuse ja surma, seksuaalsuse ja morbiidsuse seoseid ning loob 1950-ndate Saksa ühiskonna portree.
2006. aastal ilmunud Ameerika-romaan „Millest me oleme tehtud“ („Woraus wir gemacht sind“) algab thriller’ina ja läheb sujuvalt üle road movie’iks. Lugeja haaratakse intelligentsesse mängu Ameerika kuvandiga, milles on nii viha kui ka armastust ja omaenese identiteedi otsinguid.
Thomas Hettchega on eesti lugejatel võimalik kohtuda Tartu kirjandusfestivalil Prima Vista. Kirjanik esineb festivali eelõhtul, 8. mail kell 17.30 ülikooli raamatukogu konverentsisaalis, osaleb tõlkija Piret Pääsuke ja vestlust juhib D
