NIMEVAHETUS KUI IMEROHI: Mart Raudsaar, kes oma nime lähiajal suure kirjaniku Balzaci järgi ümber nimetab, usub, et kohe purtsatavad tema arvutist ka maailmaklassiku väärilised teosed. Umbes selle loogika järgi tegutses Haigekassa, kui Tervisekassaks muutus, sest ega pärast ümbernimetamist pole enam ju ka haigeid!
Ammustel aegadel sõid indiaanlased tapetud vaenlase südame ära, sest nad uskusid, et sellise maagilise akti abil kanduvad neile üle kõik vastase positiivsed omadused, mida nad arvasid südames peituvat: vaprus, julgus, kindlameelsus ja nii edasi. Sellel mõttel oli tegelikult jumet, sest kui ma olen söönud küpsetatud sea- või lehmasüdameid, on need olnud päris maitsvad ning kahtlemata olen neist saanud organismi ülesehitamiseks vajalikke aineid. Kuid – seaks pole ma veel muutunud. Kanasüdamed mulle väga ei maitse ning seetõttu ma ei oska ka nende võimalikust mõjust lähemalt rääkida.
Kelle nimi küll valida?
Kuid nüüd, kirjeldatud tarkusest johtudes, tuli mulle veel üks hea mõte. Ma võiksin soovida endale ka uut nime. Lähtudes nimemaagiast annaks see mulle kõik positiivsed omadused, mida uus nimi endas kätkeb. Ja valikut ju on: Ludwig van Beethoven, Nikola Tesla, Alphonse Gabriel Capone. Hästi, ma läksin vist pisut hoogu. Tuleb ikkagi lähemalt uurida, kas mõnel nime kandjal on olnud ka negatiivseid külgi lisaks üldteada positiivsele ja jõulisele kuvandile. Kuid personaalbrändide ajastul on mõttel igatahes jumet.
Samal ajal tuleb alati silmas pidada tehtava jõupingutuse ning saadava kasu omavahelist suhet. Saadav kasu tuleb võimalikult maksimeerida. Vastava näitena meenub mulle õpetlik lugu Nõukogude Eesti aegsest Elva linnast. Lähenes kas Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni järjekordne aastapäev või siis Nõukogude poolele edukalt lõppenud Tamsa tankilahingu aastapäev. Igatahes, aastapäeva tähistamiseks oli tarvis ümber nimetada üks Elva linna tänavatest Potapovi tänavaks.
- laskurdiviisi ülem kindralmajor Pavel Potapov lõpetas tankilahingus isiklikult kehvasti, sest ta sai surma väidetavalt vaatluspunktis Etsaste-Tamsa tee ääres. Tema hukkumise asjaolud on väga segased ning lisaks ametlikule versioonile käibib hulk alternatiivajaloolisi versioone, kuid neid mahlakaid narratiive ei saa ma algava novellikirjanikuna kõiki kohe ära rääkida. Sest äkki valin oma nimeks hoopis Balzaci. See nimi on mulle meeldima hakanud. Mul on olemas kõik tema kogutud teosed, mida ma veel lugenud pole, kuid riiulis paistavad nad väga soliidsed.
Vahva lugu Elva tänavatega
Aga vabandust! Liigume tagasi Potapovi juurde. Kohalik täitevkomitee soovis nimetada ühe Elva tänava Potapovi auks ning ehkki esmapilgul lihtne, osutus ülesanne täideviimisel pisut keeruliseks.
Mitmed head tänavad olid juba ümber nimetatud. Linna peatänav oli nimetatud Hans Heidemanni tänavaks ning teine oluline tuiksoon kandis Kingissepa nime. Rannu suunas minev maantee oli saanud kuulsa sordiaretaja Mitšurini nime, kes küll kunagi polnud Elvas käinud, ning endine Otepää tee oli ristitud Kärneri nimega kirjanik Jaan Kärneri järgi, kes oli elu jooksul värvunud pisut punakaks.
Neid tänavaid polnud ju enam võimalik ümber nimetada, kujutame näiteks ette skandaali, mis oleks võinud puhkeda Mitšurini tänava Brežnevi tänavaks nimetamise järel. Aga võib-olla oli kimbatus isegi hea, sest võimaldas asjaomastel mõelda. Ümber nimetamiseks oli saadaval veel Elvat läbiv kõige olulisem tee – Tartu maantee, mis Mitšurini poe juures muutus Valga maanteeks. Kuid see tee oli väga pikk. Paljude majadega tänava ümbernimetamine oleks tähendanud palju jama. Palju elanikke, passiametile palju tööd. Veidi mõeldud, otsustati ümber nimetada Marja tänav Mahlamäel, mida ääristasid vaid mõned majad ning seega oli ümbernimetamisega oluliselt vähem jama.
Ma ei tea, miks ei nimetatud ümber Apteegi tänavat ajaloolise apteegi kõrval, sest sellel tänaval polnud peale sõda enam mitte ühtegi maja ning passilaud poleks pidanud üldse mitte midagi tegema. Kuid võib-olla ei sobinud Potapov Heidemanni naabrusse või siis oli asi apteegis või Marja tänava geograafilises läheduses Potapovi väidetava hukkumispaigaga.
Haigekassa head humoristid
Ma usun, et enamik lugejaid on kuulnud Haigekassa ümbernimetamisest Tervisekassaks. See olla väga tõsine ettevõtmine, nagu kinnitavad asjaomased (kuigi head humoristid ongi väga tõsised).
Ma ei taha peatuda selle ettevõtmise maksumusel, mille kohta on väidetud, et see õnnestus plaanitust odavamalt. Hea asja eest olen maksumaksjana alati nõus maksma, ega ma sedalaadi kooner ole. Kuid küsimus on, mis on see hea asi? Kas nimevahetus muudab haiged iseenesest terveks? Vaevalt küll, nagu Nikola Tesla nimi ei muudaks mind uueks füüsikageeniuseks.
Võib-olla on probleem selles, et Haigekassa inimesed pidasid nime solvavaks, viimati diskrimineerivakski, nagu ühe Tartu linna tänava elanikud polnud rahul nende tänava Madruse tänavaks nimetamisega. Mis madrus? Miks mitte kapten, või vähemalt pootsmangi? Ainult junga võiks olla madrusest hullem. Kahtlemata poleks näiteks “sibivedaja” austav nimi. “Autojuht-assinisaator” kõlab palju paremini, “assinisatsiooni peaspetsialist” veelgi paremini. Töötada päevast päeva “Haigekassas” võib hakata tervisele mõjuma küll. Mõistan seda väga hästi.
Ega autot ei leiutata ühe päevaga!
Kui me nimetama kitse seaks, ei muutu ta tegelikult seaks. Järelikult tuleb kitse nimetada kitseks, isegi siis, kui kõik teda seaks nimetavad. Asju tuleb nimetada õigete nimedega. Oletame hetkeks, et nimi “Haigekassa” ei vastanud enam tegelikkuses asutuse sisule.
Haigekassal, vabandust – Tervisekassal – on avalike suhete ja tervise edenduse osakond, mille juhataja on kinnitanud ajakirjandusele, et Haigekassast Tervisekassaks muutumise puhul pole tegemist üksnes nimevahetusega, vaid kogu tervisesüsteemi põhimõttelise suunamuutusega haiguste ravimisest nende ennetamise poole.
Erinevalt Haigekassast keskendutakse Tervisekassas üha enam sellele, “kuidas inimesed püsiksid kauem hea tervise juures, tunneksid end hästi ning vajaksid arstide abi vähem,” kinnitas avalike suhete ja tervise edenduse osakonna juhataja. Kõigi haiguste ravi garanteeritud, eks ole.
Idee on õilis. Teame ju, et erialaarstide juurde pääsemisega on sageli nõnda, et inimene jõuab enne ära surra või siis hoopis terveneda. Kõige parem ja selgem oleks tõesti, kui ta üldse haigeks ei jääkski.
Aga kogu selle ilu juures on mul kaks küsimust. Esiteks, kas inimesed enam üldse ei haigestu ning kas Tervisekassa tegeleb haigete inimestega suhteliselt vähem kui tervete inimestega? Teiseks, kui haige inimese ravi maksab kinni ravikindlustus, siis kas haiguste ennetamise osas on ka võimalik kindlustatutel toetust saada? Näiteks, kas Tervisekassa hakkab mulle maksma sportimise eest või toetab mahetoidu ostmist?
Hea küll, esimene küsimus oli retooriline. Kuid teine seevastu siiras ja üldsegi mitte pahatahtlik. Kui Tervisekassa hakkab toetama haiguste ennetamist, siis tunnistan nimevahetuse põhjendatuks ning vaatamata oma skepsisele nimemaagia osas olen valmis tunnistama, et see idee on väga teretulnud. Jään ootama uudiseid, sest mõistan, et nimevahetus oli alles muudatuste kaskaadi algus.
Seepärast andke ka mulle veidi aega, kui olen passilauas saanud uueks nimeks sebida Ivan Kulibini. Ega siis autot ei leiutatud ühe päevaga!
