• Viljandi politsei otsib Soomes kadunuks jäänud Rahelit
• Vabatahtlikud leidsid ojja kukkunud 83-aastase mehe elusana
• Politsei otsib Tartus kadunuks jäänud 21-aastast Matit, keda nähti viimati Anne kanali juures
• Kuressaare politsei otsib taga kaduma läinud noort naist

 KUI KEEGI HAIHTUB: Kuraator Sten Ojavee kirjeldab Tartu Kunstimuuseumi väljapanekut „Kadumisest ja kadumiseks“, kus osaleb üheksa rahvusvahelist kunstnikku. Lugegu läbi kõik need, kes tahavad ära kaduda!

Kõik näitusel esindatud teosed vaatlevad inimese kadumist eri perspektiividest, mõttega mõista erinevaid põhjusi ja tagajärgi, mida inimese kadumine endast kujutab. Näituse eesmärk on juhtida tähelepanu kadumisele igapäevaelu loomuliku osana ning märgata selle traagika erinevaid tahke.

Jäljetu minek

Näituse kesksele kohale asetub Susanne Bürneri teos „Haihtumispunkt: kuidas Eestis jäljetult ära kaduda“. Tegemist on spetsiaalselt Eesti konteksti arvestades loodud teosega, milles kunstnik annab käsiraamatu formaadis praktilisi nõuandeid selleks, kuidas Eesti ühiskonnast on võimalik edukalt ära kaduda. Näiteks leiab raamatust nõuandeid, kuidas autot õhku lasta (et põgenedes enda jälgi peita), kuidas jälitavat politseikoera paljaste kätega tappa, kuidas metsas elades ellu jääda, kuidas anonüümselt reisida ja öömaja leida ning kust vajadusel tööd ja abi leida.

Bürneri raamat käsitleb mitmeid näitusel esindatud teemasid, keskendudes peamiselt võimalustele, kuidas vajadusel ebamugava olukorra või inimes(t)e eest ära kaduda. Nagu näitusel „Kadumisest ja kadumiseks“ mitme teose puhul näha võib, on kadumisel võime asju parandada. Kavatsetud kadumise puhul võib tegemist olla sooviga liikuda kvaliteetsema ja turvalisema elu suunas.

Stereotüüpsed ja lahterdavad hoiakud

Olukorras, kus kodumaal represseeritud inimeste peamine soov on põgeneda ja kaduda, alustada uut elu teises riigis, on toonud kaasa märksõnad nagu võõraviha, ignorantsus ja ebainimlikkus. Laivi installatsiooni „Mu edu sõltub su arvamusest“ puhul on tegemist kunstniku sooviga kaardistada rännet Lähis-Idast Euroopasse läbi Kreeka saarestiku. Teos illustreerib empaatia ja enesekaitse vastasseisu ja nende habrast seost. Iseloomult ajutine ränne on kaotanud oma eeldatava lõpu ja kujunenud statistiliselt hoomamatuks. Teemakohane selekteeriv meediakajastus on muutnud inimväärse elu poole pürgivad põgenikud umbisikuliseks massiks. Põgenikud on langenud äärmuslike, stereotüüpsete ja lahterdavate hoiakute ohvriks ning põgenikele ja terroristidele on kergekäeliselt, reflektiivse enesekaitsena omistatud kuuluvuslik ühisosa.

Stereotüüpide varjus eksisteerivaid inimesi kujutab ka Kris Lemsalu installatsioon „Fantoomide laager“, mida võib tõlgendada kui viidet lõpututele fantoomidele, kes meid igapäevaselt ümbritsevad. Keraamilised koerapead, kelle silmi katavad inimese käed, lamavad näitusesaalis magamiskottides. Tänavatel vedelevad kodutud, illegaalset piiriületust planeerivad põgenikud või tules kodu kaotanud inimesed eksisteerivad ühiskonnas fantoomidena, kelle olemus kaob definitsioonidesse, mida loovad ja taastoodavad meedia, kulunud arusaamad, ignorantsus ja fantaasiavaesed ootused.

Üksindus ja rahu – elu väljaspool piire

Kadumise mõiste traagilisele suunale vastanduvaks tegelaseks võib pidada kedagi, kes sarnaneb Hollywoodi kultuslikest kassahittidest tuttava Alexander Supertrampiga filmist „Üksindusse“ või seiklusjanulise DiCaprioga filmist „Paradiisirand“. Kui esimese eesmärk oli pageda ühiskondlike ootuste ja kapitalismi kätkis ülistatava materialismi eest, siis tänase päevani iga Taisse reisiva seikleja esindajaks, projektipõhise loodusesse kadumise ja iseenda avastamise jumaluseks võib pidada tulikuuma DiCapriot.

Sedasorti kadumist iseloomustab soov asuda vabatahtlikult elama üksindusse, eemalduda sotsiaalsusest ja materiaalsetest hüvedest. Nagu ma filmidest olen näinud, on need inimesed enda eluga rahul, nautides eraklust, mida süvendab üha koomale tõmbuva ühiskonna kombitsad. Näitusel on eksponeeritud Danila Tkachenko fotod seeriast „Põgenemine“, kus kunstnik on dokumenteerinud Ukraina ja Venemaa metsades elavaid erakuid. Anonüümsed fotod kujutavad nende inimeste ebatavalisi kodusid ja elukeskkondi – seda, kas nende inimeste elu sarnaneb filmides nähtuga, me ei tea, kuid tuleks mõista, et see on nende enda vaba tahe.

Virtuaalses maailmas kadumine

Kui ühelt poolt tegeleb näitus „Kadumisest ja kadumiseks“ inimeste füüsilise kadumise paradoksidega, siis teise olulise osa näitusel moodustab virtuaalne kadumine. Inimesed jätavad endast üha rohkem jälgi maha virtuaalselt. Virtuaalselt levivad andmed tunduvad anonüümsemad ning need eksisteerivad pilves. Ivar Veermäe teosest „Crystal Computing“ võib näha Belgias asuvat Euroopa suurimat Google’i serveribaasi. Hiljutine Panama leke või Türgis toimunud isikuandmete leke tuletab aga taas meelde, kui habras on võrgustunud ühiskonnas privaatsus ja millised on tagajärjed, kui isiklikud andmed kõikidele kättesaadavaks teha. Jean-Francois Lyotard rõhutab oma teoses „La Condition postmoderne“ ettekuulutavalt, et ligipääs andmebaasidele tuleks anda avalikkusele, sest arvutikeskses ühiskonnas on info võim. Hiljutised Panama sündmused peegeldavadki seda, kuidas võimupositsioonid võivad väga lühikese ajaga muutuda. Virtuaalse kadumisega tegeleb näitusel veel Mikk Madissoni teos „Imersa“.

Pildilise reaalsuse suhe reaalsusega

Susan Sontag on juhtinud tähelepanu sellele, et nüüdisaegses maailmas on reaalsuse ja pildilise reaalsuse vaheline vastuseis kaldunud poolele, kus tegelik reaalsus sõltub pildilisest reaalsusest – piltidel on võime kujundada inimese arusaama ja nõudmisi sellest, milline tegelikkus peab olema või on. Piltide tähenduse loob aga see, kui palju nad koguvad laike ja re-tweet’e, inimesed tarbivad neid ümbritsevaid kognitiivseid märksõnu. Reaalsust ei loo seega mitte asjade olemus, vaid positsioon, millesse nad sotsiaalses maailmas asetatakse. Näitusel eksponeeritakse Hito Steyerli teost „KUIDAS OLLA NÄHTAMATU: kuradima didaktiline hariduslik .MOV fail“, milles kunstnik edastab viis iroonilist juhist, mis võimaldaksid inimesel sellises olukorras jääda nähtamatuks. Kunstnik esitab kadumiseks mitmesugused strateegiad, mille sõnum on samaaegselt humoorikas ja ühiskonnakriitiline.

Need on mõned teemad, millega näitusel „Kadumisest ja kadumiseks“ kunstnikud on tegelenud. Ehkki kindlasti ei ole tegemist kõikehõlmava ja absoluutse tõe esitamisega, juhib näitus tähelepanu kadumise olulisusele ning vaatleb lähemalt seda tänapäevasele ühiskonnale iseloomulikku nähtust.

Kadunud inimesed – kui palju meid on?

1990. aastate algusest on jäänud Eestis teadmata kadunuks ligi 500 inimest. Igal aastal saab politsei kadunud inimeste kohta mitu tuhat teadet, näiteks 2015. aastal tegeles politsei enam kui 3300 teadmata kadunud inimese otsimisega.

Kadumiste põhjused võivad olla väga erinevad ning politseini jõudvate appihüüete puhul on enamikul juhtudel tegemist kavatsetud lahkumisega. Väiksema osa moodustavad õnnetused, eksimised ning abitust seisundist tulenev kadumine. Tavalise inimeseni jõuab meedia vahendusel vaid väike osa kadumisjuhtudest – kes üldse on need kadunud ja millistel põhjustel inimesed ära kaovad?

 Näitus Tartu Kunstimuuseumis 11.03.–29.05.2016

Kuraator: Sten Ojavee

Osalevad kunstnikud: Susanne Bürner, Kris Lemsalu, Mikk Madisson, Ivan Moudov, Rabih Mroué, Hito Steyerl, Laivi, Danila Tkachenko, Ivar Veermäe