TARTU BLUUS: Kalle Mälberg laulab Hellar Grabbi raamatu „Mälu tuhandes järves” (Ilmamaa, 2022) esitlusel seitsmesalmilise ulguva bluusi vormis Emajõe Minskist, Ateenast, linna ajaloost ja siin läbi sajandite veiklevaist inimnägudest. Alljärgnev bluus, lauldav ükskõik millisel omal viisil, sobiks kultuuripealinn Tartu 2024 ametlikuks hümniks.
Noorvägi, loomterve eneseküllasus jalutab südasuvises Tartus. Jaapani vanurid komberdavad Koidula-Jannseni koduhotellist kivilihvija näokatted nina ees, soome vanamehed mörisevad Raekoja platsi õlletelkides, Erna salongis kammitakse keemiaprofessori juukseid. Vabameelne blogija Margit müütab kardinaid, maalikunstnik Marika õpetab pallaslikku värvi. Konrad Mägi ateljee akna on varjanud uus triiphoone, tellingud ja laisas tuules laperdavad palakad ei suuda varjata surmavat kolehoonet. Olematu ja nimetu Tartu linnarhitekt võinuks sooritada esimese heateo – jätta tellingud ja ehituskangad eemaldamata! Õllefossast, KOKO kohvikust on saanud pajuinglissi hotell „London”, läbi sinise peanaha iniseb liftikääksu, mida turundusrögisejad muusikaks kutsuvad.
Esimene salm
Et Arnold Matteust „Werneris” pole, siis värdarendajate kellud kuhjasid lolli betooni iidse linnamüüri ja Vabadussilla naabrusse – isegi Šeremetjevi kahurid säästsid kuni tsaar Peeter I ise kohale ilmus. Kindral Betoon, preili Peegel ja Klaas, materjal ja linnapea, ruulivad „mitte-kunagi-lahinguta-alistunud” Tartus, marssal Küprok kõmiseb enne piksemüra. Kindral Dudajevi pommitajate lennurada pikendus Raadi mäele sünnitas Eesti Rahva Muuseumi peitunud autopesula, mis vaatab tõtt Kaitseliidu taga, Riia mäel mustendavate CarWash I, CarWash II, CarWash III hambutute suudega – niiske unelm miljonitest angloameeriklastest kimamas poriste plekk-kuutidega Emavee puhastavatesse voogudesse autosid pesema.
Savisegune jõgi voolab Kivisilda (resp: Kaarsilda) palistavate hõberemmelgate all, kõige jämedam iidne puu on kallasraja „Hesburgeri” alt öösel salaja maha saetud, Krediidipanga keldri portaal veetud kuhugi suvilasse, piiskop Platoni tapnud verine tääk visatud Emajõkke – mökustunud, pehmostund lillaroosa, kus naised peavad suutma!
Habras naine jalgratta ja paari sõbrantsiga peatas pelga apelliga Emajõele kavandatud hiina putsilapitehase. Ümmarguselt veerev peaministri naabrus ei päästnud punapäise Eesti riigi ja rahva neljakordset röövüritust, nurjunud katset – kenitlevate uinumuinatavate kirjaneitsite ja menstruaalpoeetide vaimuvirgus võitis ilmavõimu koletise.
Teine salm
Südasuvi on noor. Põhja-Liivimaa heinamaa on kuumusest krässus, kultuurimeistrite ainus kelluga ajukäär tuksub ihas Jänese kaubahoovi ja Tuletõrjehoone keldrid betooni täis valada – sükutamine asendab sugutamist, selmet taastada vana ja ilus, ka kivisild. Siiski, Maarja kirikutorn sai püsti, paaris sammuvad pronksist Isa ja Poeg, võrdse mõõduga munnid läikima suudeldud. Kaabulott ja lühikesed bermuudad jalas, laskub kottade klobinal Vanemuise mäest taastartlane, kultuuri ümberlõikaja Mihkel Mutt – supp ja seep ootavad raekojas kirjanikku asjata.
Kohal on kõik, peaaegu. Ainult Remsu väntab jalgratast kusagil Paljassaarel, Hirv lehvib Andaluusias, Varblane siristas sädelevat sülge Keila hooldesängis – mureneval mäel seisatus Värvu soov peatada hetk, see tulvavesi.
Kuningas Kaalepil oli külm, Luts ja Tuglas, kes ei joonud kunagi koos, vahivad nüüd teineteist üle jõe. Kreutzwald on pööranud selja Kalevipojale, Jaan Tõnissoni pähe situvad tuvid. Postimees on rutanud ummisjalu mereäärsesse kaubalinna – rahale lähemale. Luuleprofessor Toomas Liiv viitas kord pikkade, Thomas Mannilt laenatud lausete John Crossile – VEKSA reisijale, kes Nobelit tahtis, sai aga pronkskere üle Harju tänava.
Mülleri Sassi kaaneta klaveri pronkskeeled tilisevad Kroonuaia plangu veerel, enkavedeelane Uno Laht on vana klaveri Kääriku suusabaasi vedanud – las nad Kiidjärve pargis laulavad niisama.
Eksida asfaldiradadelt – sõita maale, see tähendab – Tartusse! Näha Eesti varjatud valu…
Kolmas salm
Mart Kivastik tutvustab telkivatele kirjanikele taksojuhti, kliendirahadega sahkerdamise pärast vallandatud notarit, kes on kohale sõidutanud lastehalvatusest lonkuriks jäänud väleda prantslase Jean Cathala – areneb vestlus Jaan Jerzy poeg Kaplinskiga. Jaani silmad on heledad ja kauged, mahe naeratus pole teda jätnud, pigem leebunud veelgi – tema venekeelset liblikaluulet on eesti keelde tõlgitud, ent Nobeli komitee, pedeintriigidest toibumatu, ei jõudnudki Kaplinskit nomineerida. Aga Varblase nomineeris klassivend Kalle Mälberg, siinkirjutaja.
Prantslane tartlasega ja üks kuninglik perävaldne edvistavad eruditsiooniga nagu kalkunid, kauni kaelaga tõlkiv luuleneitsi Carolina Pihelgas naeratab raugelt.
Mis saatust jagus Tartusse kinnijäänud W. A. Mozartile, tema sohipojale Alexander Müllerile ja kaugele järeltulijale Sassile?
Jean Cathala on kirjutanud „Portrait de L’Estonie” ning De Gaulle’i pooldajana „Nad reedavad rahu”. President Lennart Meri meenutas Eesti maalinäitust Pariisis avades oma sõpra Jeani: „Kuidas üks värvirõõmsalt Vahemerelt saabunud prantslane võis armuda põhjamaisesse halli…”
Jean Cathala tutvustab telgis Mart Kivastikule uusimaid prantsuse armastuse vorme. Nimelt on ta Alliance Française’i arhiive tuhlates leidnud kaks Mozartile kaugelt Liivimaalt, Dorpatist 1779. aastal saadetud kirja, milles keegi Elisabeth Müller Dorpatist teatab järgmist: „Kallis Wolfgang, meie poeg Alexander juba naeratab …nii väga sinu näoga… Mäletad, kui me siin nädalajagu kahel käel klaverit mängisime ja Mamma nuttis.”
Tõepoolest, vanemate piitsutustest piinatud, igaveseks imelapseks mõistetud Wolfgang Amadeus Mozart oli Pariisis nälga nägemas, tõld kutsariga müüdud, kuni ilmus ropprikas noor vene vürst, tegelikult krahv Ivan Gudovitš (1740–1820, hilisem kindralfeldmarssal, Riiginõukogu liige, senaator, Türgi ja Pärsia sõdade kangelane, Moskva, Kiievi, Kaukaasia, Astrahani, Rjazani ja Tambovi kindralkuberner, Venemaa kõrgeimate ordenite ja teemantidega kuldmõõga kavaler). Nälginud ja külmetaval imelapsel polnud kambris isegi klaverit.
„Milles küsimus – ostke see!” käskis noor venelane.
Kojamees sai korralduse ja kahe tunni pärast kandsid voorimees ja kaks kandjat tuppa uhke keiserliku muusikariista, millel noored alustasid klaviiridega – mitte kohe, vaid otsekohe. Krahv lahkus ning tasus tuhandet tänades nähtud vaeva. Mida teha klaveriga, ahastas vaene viinlane Wolfgang. „Jätke see endale jootrahaks“ – ning muusikahuviline Vene krahv pakkus Wolfgangile elujärge Vene keisriõukonna kapellmeistrina.
Neljas salm
- aasta suvi oli Liivimaal vihmane ja porine. Kaugemale purukspekstud Dorpatist, mis alles hakkas Peterburi kasvuga kaasuva tuluga kosuma, külmetav kunstnik Wolfgang ei jõudnudki – teab Kivastik Promenaadis Urmas Vadile rääkida. Vadi on oma Mägraga tulnud häirima oravpõder Mikä Keräneni raamatumenu. Rauno Arturi poeg Alliksaare kotti topitakse Supilinna lugusid sõber Siimu kadedusest niiske pilgu all.
Janika Kronberg on tagasi Viimsest Linnast kuhu Kroits ehk Karl Ristikivi iial ei jõudnud – oli siis vaja üht ahnet kreeka poissi muisutada. Jean Cathala tutvustab kirjaniketelgis sagivatele kirjandushuvilistele vanu koltunud dokumente, Ivan Orava poeg Mart pelgab sekkuda küpsevasse intriigi. Prantslane seletab, peenutsevalt eesti keelt liigkorrektselt hääldades Wolfgang Amadeus Mozarti tundmatut salaelu, mida kollane „Kroonika” ei oska Mülleri Sassiga seostada. Kaalepi õpilane, hispaania kirjanduse professor Jüri Talvet seab käe kõrva äärde nagu kuuldekaja, emalt õpitud prantsuse keel on Kaplinskil filmilindil selge kui Seine’i seebivesi.
Kivastikult kuuleme, kuis Wolfgangil kulges Toomemäel karjatatavate kitsede määgimise saatel nädalpäev Tartus nagu üks südasuve valge öö. Saksastunud juudi kaupmeeste Müllerite kodu Kroonuaia müüri ääres, Elisabethi käed klaveril põimunud ja segunenud, nõnda punastades ja kahvatudes kaupmehepreili viinlase üska langes. Kuuldused Peterburi niiskusest kohutasid Mozartit tagasi pöörduma ilusale sinisele Doonaule kellegi Figaro-nimelise habemeajaja pulmaisaks – Mozarti tulevane naine ei saanud kunagi teada mehe seiklustest Liivimaal. Tuhanded muusikateadlased küürutasid aastaid käsikirjade kohal, aga Elisabeth Mülleri poja Alexandri sündi 1779. aasta Dorpatis ei tihatud kanoniseeritud pühaku elulukku sokutada.
Viies salm
Alexander Müllerist sai tubli kaupmees Dorpati ja Peterburi postimaanteel, tema poeg Karl Müller sündis Taagepera mõisas 1814. aastal kui Napoleoni purustanud võiduväed olid Pariisi bistroodest „Bõstro!” karjete ning käigult hobuselihast boeuf à la tartare’i kugistavate kasakate järel hobusesitast puhtaks roogitud. Keiser Aleksandri auks ja kuulsuseks oli sadu liivimaalasi kindraleiks tehtud ja Tartusse ülikool ehitatud – kunagi pole Eestimaal nii palju kindraleid olnud. Vaid Gruusias on rohkem, aga seal on kõikjal vürstid, kuna keisrinna Katariina lõpetas Kaukaasia sõjad igasse mägikülla vürstipaberi läkitusega. Von Stackelbergide järel von Stryckide omandusse läinud Taagepera mõisas abiellus Karl Müller Marie Elisabethiga. Nad rändasid majandusjuhatajaks Arumõisasse, kus 1867. aastal sündis Alexander Müller von Zur Mühlen, kes omakorda abiellus Sangaste veskiomaniku tütre Lena Mühlbergiga. Temast sündis 1896. aastal Tartus Nikolai Jakob Heinrich Müller-Mölderi ema.
Vahelduvate võimude tornidel lehvivate lippude värviga on kasulik võtta selle anuma kuju, mille sisse väike kodanlane koos kaubapallidega valatakse. Nõnda oli Mülleri Sassi isa kord venelane, kord sakslane, siis jälle eestlane – võimu vahetudes Müller muundus nagu vaha. Tartlased õppisid eluoskusi nagu Valmar-Vilmar-Vladimir Adams, samuti suure linna kolmekordse majaomaniku tütrega abiellunud Johannes Semper ning pidevalt kalavetel peituv epigrammimeister Jaani ja Malle poeg August Alle, kes punavõimuga heas läbisaamises taltus vagaseks viinaninaks.
Kauge seemnepillaja on unustatud, kirjanikud nurruvad kulka naeru. Sihvakas Toledo daam Mari Laan ei jäta hispaania kirjanikke eestistamata, Indrek Hargla pole alamsaksakeelseid dominikaani Püha Katariina kloostri käsikirju lugenud, ent keskaegne Revel lendab tal apteekri ja kummituste kujundikeeles kaugemale kui kateedritäis doktorante suudaksid.
Müüt on sõnum ja meedia on tema ristiisa – müüdisõnaja maksab arve.
Tuul tõuseb üle Vanemuise mäe. Ülikooli raamatukogu ees pritsib Lotmani vuntsidest vett Matti Miilius – Viidingu Jussi epigrammitud Vaaditäis Tatti oleks siin täna ise kümmelnud.
Vana Hirmus Ird olla kord Mülleri Sassi pikki pulksirgeid juukseid nähes käratanud augus kügelevatele orkestrantidele: „Nüüd jätame kodanliku sita vedamise ja hakkame kohe Ivan Sussaninit lavastama!”
Kuues salm
Ülikooli tänava Marxi Maja kitsukeses sotsioloogia laboris istus õndsate kuuekümnendate lõpus habemega vene vanamees Aleksandr Solženitsõn ja vaikis süngelt – üle Venemaa imbus Tartusse kuulsaid juudi professoreid Vooglaiu seminarile. Gabriel Superfin sagis Vasulasse salaja Gulagi materjale vedada, kuna Solženitsõn usaldas eestlasi siiralt. Sügisel saabus Tartusse Jossif Brodsky otse asumiselt, vene sõdurisinel õlgadel, et laulval häälel deklameerida peahoones. Varblane ja Kalle Istvan Eller koos Johnny B-ga läksid Brodskyga Toomemäele viina võtma. Brodsky palus end just nõnda kutsuda, et mitte ära segada tuntud terroristi Lev Trotskiga. Varblane tõi nobelisti haualt Veneetsiast kaasa medaljoni, mis tema igerikku, aga seda kangemat kaela talismaneerib. Kolmanda nobelisti Ivan Pavlovi koerad klähvisid Marxi Maja keldris, et asetuda Uues Anatoomikumis füsioloogiaprofessor Elisa Käer-Kingissepa tingrefleksi demolauale, kus psühholoogiatudeng, tulevane neljatärniakadeemik Jüri Allik salapäraselt silmi liigutas.
Vaba vaimu maailm oli Tartus lehvimas.
Juudiprofessorid tahtsid teada, mida need imelikud eesti nimed – Vihalemm, Vooglaid, Lauristin – vene keeles tähendavad. Vooglaid, märgates mööduvat parteiajaloo dotsenti nimega Johannes Kalits, muigab habemesse, sõnades: „Tože bljädd!”
Seitsmes salm
Nüüd ei tasu imestada, miks Tartu ülikooli kommunistliku kasvatuse professorit Paul Kenkmanni peetakse Eesti sotsioloogia rajajaks. „Educazione bolognese” koos pitsa ja pastaga on jõudnud vana ja paljukannatanud Liivimaa haridusellu, et pisendada ja piserdada kõrrepõllule laotatud ülikoolilinnakut Maarjamõisa eurokvartalis.
Taevas tiheneb ja tuul tõuseb.
Filosoof Leo Luks jaurab Pätsist, kelle 1940. aastal laialilaotatud pätsi pidime kümneid aastaid nuusutama, Mihkel Kunnus sirutab biitsepseid, võtab Elli Soolo kuju ja paneb eugeenilise luule semantilist tarka, hirmuhigi tuleb peale. Kärt Kunnus ei riieta antiikfiguure alasti, vaid laseb toogadel tuules maaliliselt lehvida. Kristel Vilbaste kutsub telkivaid kirjanikke allikale…
Emumäel on kõmanud kõu, tulekera on juba Kärevere kohal. Krõbeda külmaga Vanemuise mägi on jääs. Kirjanike Maja ees peatub takso, välja astub heledas kasukas karvamütsiga pikk mees – üleilmse eesti kirjanduse kindral Hellar Grabbi, president Pätsi käsundusohvitseri poeg, passi järgi ameeriklane, Eesti kultuurisilla ehitaja lahutavatel kallastel.
Taevakive on Paul-Eerik Rummo koos Äksi pastori Otto Wilhelm Masinguga kaua oodanud. Tulekera saba põletab juba moolokharvesterid Virust Järvani. Ainult Valga (Paul Ariste meelest Valgeta) on valge – Liivimaa ühendatud viinapoodides jäävad aknad särama.
Mürin on kordades kõvem kui Tšetšeeni presidendi Dudajevi strateegiliste pommitajate õppuste aegu Raadil, Eesti Rahva Muuseumi müüridel. Taevast sajab kive kõikseaeg, Tartu kirjandustelk on auke täis, kehv lugejaskond on pagenud Kelleri õllekasse, kirjaneitsite menstruaalulg kostub Veinist ja Vinest riigikirjanike kurtidele kõrvadele vaevaininaga. Möirates langeb Taevakivi Eesti Rahva Muuseumi teravasse klaasnurka.
Alles nüüd – klaasimurrus – saab plotterist väljasüljatud ERM-i arhitektuuritu moodustis taevakunsti teoseks. Rahva rada ei rohtu iial!