KUI MÄNG ON KEELATUD: Okupatsioonide muuseumi juht Merilin Piipuu tutvustab avangardse Eesti muusika- ja kultuurikööginäitust, mida saab vaadata augusti lõpuni. Näituse keskmes on aeg, kui iga vend tegi endale ise kitarri ja oma kööki salaja vabariigi.
„Kõige naljakam seik oli, kui üks ansamblitest esitas muusikapala pealkirjaga „Täna ilma piimata“. Siis kultuuriosakonna esimees härra Noobel jooksis ja vahutas mööda seda lauluplatsi ringi Elvas. Muidugi, kuna mina olin vastutav selle asja eest, siis hüppas ta minule kaela: „Kuidas saab olla? Kuidas saab Eestis olla ilma piimata? Meil ju kõik kolhoosid ja sovhoosid toodavad! Kuidas saab olla ilma piimata?“ Asi lõppes… Lugu oli tehtud, ega tagasi pöörata ei saanud, aga see asi lõppes minu jaoks parteilise karistusega. Ei olnud ma parteilane, ei olnud partei kandidaat, aga kutsuti rajooni parteikomiteesse ja karistati väga karmilt – korterist jäin ilma.“
Just nii meenutab Artur Vuks 1972. aastal toimunud Eesti esimest rokkfestivali Heino Maripuu dokumentaalfilmis „Keelatud mängud“. Film kajastab rokkmuusikat Nõukogude Eestis ning on andnud inspiratsiooni samanimelisele näitusele Okupatsioonide muuseumis.
Vanast taksofonist näituseni
Ühel talvisel päeval tuli Okupatsioonide muuseumisse mees ja küsis luba taksofoni pildistamiseks. Põhjus, miks meie muuseumis asuva taksofoni foto Heino Maripuu dokumentaalfilmi DVD ümbrise kaant kaunistama peaks, oli põnev ja sobitus kohe muuseumi konteksti. Sel ajal, kui fotograaf taksofonist pilte tegi, jõudis Maripuu jutustada huvitavaid lugusid Nõukogude Eesti rokkmuusikast. Näiteks kõneles Maripuu sellest, miks pidid pillimehed stagnatsiooniajal avalikke taksofone rüüstamas käima. Korralikke pille ei olnud saada ja seetõttu valmistasid muusikud neid sageli ise. Elektrikitarride helipeadele sobilikke magneteid hankisid nad aga taksofonide kuuldetorudest. Maripuu pole ise küll üks neist pillimeestest, kuid ta teab neid lugusid hästi, sest just temal on tolle aja muusikute esinemistest unikaalsed kaadrid.
Või nagu ta ise on öelnud: „Tänaseks on paljud minu filmid toonaste ansamblite ainsateks „elavateks piltideks“.“ Sageli käis ta ansamblitega kontsertidel kaasas, jäädvustades 8-millimeetrise filmikaameraga suure osa 1970. aastate rokielust.
Sobimatu muss
Kui taksofonist olid sobivad pildid tehtud, oli selge, et tolle aja rokkmuusika kõneleb ka Eesti aja loost.
Seega algas selle kohtumisega keelatud rokkmuusikast kõneleva näituse ettevalmistamine. Nagu filmi ja näituse pealkiri tabavalt ütleb, oli rokkmuusika 1970. aastatel valdavalt üks „keelatud mäng“. Elu normiks oli kommunistlik moraal ühes keeldude ja käskudega ning rokki peeti nõukogude inimesele sobimatuks muusikaks. Seetõttu olid rokkmuusikud julgeolekuorganite teravdatud tähelepanu all. Nad said sageli tühistel põhjustel esinemiskeeldusid, neil keelati kirjutatud laulutekste kasutada või sunniti ansambleid hoopis nime vahetama. Neid saatis pidev kahtlus nõukogude võimu vastasuses.
Keelud ja käsud
Hea näide nõukogude aega ilmestavatest keeldudest ja käskudest on ansambel Polyphon, mis sai Rein Laaneoru sõnul esinemiskeeldusid kahel põhjusel – kas ei sobinud laulude tekstid või tekkis probleeme konkreetsete kontsertidega. Lisaks peeti sobimatuks ansambli esinemismaneeri, mis ei vastanud nõukogude artisti väljanägemisele. Ka muusikaliselt olid nad tolle aja publiku jaoks liialt „karmid ja karedad“. Esinemiskeelust lahtisaamiseks vahetas ansambel lõpuks nime – Polyphonist sai Consilium.
Keeldudega algas ka esimese rokkfestivali korraldamine Elvas. Kuna tegemist oli hipiliikumise kõrgajaga, üritasid võimud hipide kartuses festivali üldse ära jätta. Algselt said kutse festivalil osalemiseks paljud ansamblid, kuid lõpuks lubati esineda vaid kohalikel koosseisudel, mistõttu sai festivalist pigem rokkansamblite kontsert. Tol ajal võisid ansamblid sellistel üritustel esineda ainult kultuuriosakonnas eelnevalt kinnitatud kavadega. Tallinna ansamblid said täieliku festivalil osalemise keelu, sest kultuuriosakond ei kinnitanud nende esinemiskava, hoiatades muusikuid võimalike tagajärgede eest.
Heino Maripuu, kes oli Elva kontserdil kaameraga kohal, sai ideoloogilise järelevalve asutuselt „tungiva soovituse“ festivalil filmitut avalikkusele mitte näidata. Samuti „soovitati“ tema esimesest filmist välja lõigata Polyphoni lugu „Rock on jälle moes“ ning Propelleri lood. Sobivaks ei peetud ka Valdo Randpere ja Leila Milleriga seotud filmilõikusid, sest viimased põgenesid Nõukogude Eestist läände.
Ruja – võimalikult riigivastaselt
Sellises olukorras üritasid rokkmuusikud igati väljendada protestivaimu kehtiva korra vastu. Nagu Rein Rannap jutustab Ruja algusaegadest, siis otsisid nad lauludele just nimelt tekste, mis oleks võimalikult riigivastased.
Rein Rannapi isa Heino Rannap on värvikalt kirjeldanud ühte Ruja esinemist. „Oli aasta 1974. Ruja Pika tänava kultuurihoone poolt korraldatud kontsert Estonia kontserdisaalis, kus kavaleht põhjustas ametnike hüsteeria. Rein Rannap valinud sinna kõige teravamad oma laulud, loodud Jüri Üdi tekstidele, ärapanemise hasart oli ka. Kontsert algas lauluga „Parandamatu“ ja lõppes looga „Kolimine“. Kavalehte hakati nimetama riigivastaseks lendleheks. Lugude nimekirjas kasutas trükkal, juhuslikult või mitte, esitähtedes erinevat šrifti. Ülalt alla lugedes tuli kokku „pip-piip“, mis moodustus kontserdi osade sõnade esimestest tähtedest: Preludium-Interludium-Postludium, Preludium-Interludium-Interludium-Postludium. Rannapile öeldi surmtõsiselt, et see on Ameerika Hääle kutsung ja te õõnestate sellega Nõukogude riiki. Seda ju poisid püüdsidki, aga ei oleks osanud arvata, et see nii lihtsalt õnnestub. Trükikoja töötaja ja Vana Tombi direktor vallandati, Ruja sai esinemiskeelu. Oli ikka mõjuvõim seitsmel tähel: pip-piip!“
Peeter Volkonski – oodatuim ja kardetuim
Näituselt ei puudu ka Peeter Volkonski, kes oli Nõukogude Eestis üks rahva poolt oodatumaid ja võimude poolt keelatumaid esinejaid nii kontserdi- kui ka teatrilaval. Tema esinemistel oli alati mitu dimensiooni – ka muusikuna laval kasutas ta näitlejaoskuslikkust ning tema esinemisi ja ütlemisi võis mitmeti mõista.
Just Volki teatraalsus ja rokivõtmes loodud teosed tagasid ansamblile Rosta Aknad tõelise triumfi Tartu muusikapäevadel. Rosta Aknad moodustati Vanemuise teatri tellimusel Vladimir Majakovski teemalise etenduse jaoks. Ansambli loominguks saigi Majakovski luule ühendamine rokkmuusikaga. Kuna Majakovskil oli Nõukogude Liidus mässaja kuulsus, siis oli Volkonski käsitlus tema luulest aktuaalne ka Nõukogude Eestis.
Filmis meenutab Volkonski ansambli Propeller viimast seaduslikku esinemist legendaarsel tele- ja raadiomeeste jalgpallimatšil 1980. aastal Kadrioru staadionil. Ansambel sai pärast seda täieliku esinemiskeelu, sest matš lõppes mässuga. Võistluse vaheajal, kui ansambel esines, tõusid pealtvaatajad kohtadelt ja läksid staadionimurule. Tele- ja raadiojuhtkond oli sellisest käitumisest ebameeldivalt üllatunud ja ei lubanud ansamblil pärast matši enam esineda. Sellega ei tahtnud pealtvaatajad aga leppida ning tõstsid mässu. Rahvas nõudis Propelleri esinemist.
Üks vabaduse paljudest paledest
Need on vaid mõned lood filmist ja näituselt „Keelatud mängud“, mis viib meid ajas tagasi, tuletades meelde rokkmuusika mängimise valu ja võlu. Kuid mitte ainult, nõndanimetatud ridade vahele kirjutamine ei ole enam ainus viis sõnumit laulu kirjutada, praegu on see loominguline valik ja võimekus.
Öelda valjult või must valgel, kui muusikapala ei meeldi, kirjutada muusikat, esitada või nautida seda kontserdil – kõik need asjad tunduvad nüüd lihtsad ja iseenesestmõistetavad. Kuid see ei ole alati nii olnud. Täna tuletab see näitus meile meelde, et muusika on üks vabaduse paljudest paledest.
Näitust saab külastada Okupatsioonide muuseumis augusti lõpuni.
Kavalehte hakati nimetama riigivastaseks lendleheks. Lugude nimekirjas ülalt alla lugedes tuli kokku „pip-piip“, meile öeldi, et see on Ameerika Hääle kutsung.
Keeldudega algas ka esimese rokkfestivali korraldamine Elvas. Kuna tegemist oli hipiliikumise kõrgajaga, üritasid võimud hipide kartuses festivali üldse ära jätta.
Ivo Linna meenutab Ilmar Pallile:
„Kuressaare linn oli kuuekümnendate algul väga kummaline koht. Seal oli väga huvitavaid inimesi ning teiste seas ka terve kildkond sääraseid, keda nimetati lõngusteks. Paljudel olid sugulased läänes ja neile saadeti sealt igasuguseid hilpe. Paljusid neist nähti Saaremaal esimest korda – T-särke, teksaseid ja muidugi – nn bata-kingi. Kel võimalust neid muul moel hankida polnud, kleepisid Kommunaari kingale toorkummi alla ning lõikasid noaga sakid äärde. Kuressaares on paik nimega Holostovi nurk, säärane kaubanduslik nelinurk, kus akende ees olid raudtorud. Nende torude vastu lõngused siis toetusidki. Triibulised sokid, bata-kingad, kitsad püksid, ahvidega lipsud, soengud, teddy-boy pintsakud – kõik nii, nagu olema pidi!
Kogu konservatiivne ümbrus oli ametis lõnguste hurjutamisega. Samas oli tol ajal rangelt suletud Saaremaa keskus täis pikitud sõjaväge. Oktoobri- ja maiparaadidel oli seetõttu marssijaid rohkem kui Tallinnas. Näiteks paljud meie kandis elanud üleajateenijad olid saanud kuidagi omainimesteks. Tekkis koguni mingi omaaegne integratsioon,“ imestab Ivo Linna.
Linna lähedal oli suur laskemoonaladu, mis kuni äraviimiseni hoidis linna pideva hirmu all. „Usuti, et kui see õhku lendab, jääb linnast alles vaid auk.“
1969. aastal korraldati Tartus neli korda üritust nimega Pop-kaleidoskoop. „Žüriis istus näiteks Mati Unt, lavakujunduse tegi Peeter Urbla. See oli selline psühhedeeliline ja underground värk. Viimasel kaleidoskoobil ohvitseride klubis tuli hirmus hulk rahvast kokku – kumu oli levinud üle Eesti ja kusagilt ka Riiga. Ma jäin hiljaks ning sain kuidagi sisse teise korruse aknast. Kui me laval olime, seisid ümber maja soldatid, aga ometi murdis rahvas kusagilt tagauksest sisse. Mingi vanamutt, klubi teenistuja, haaras kapist tuletõrjevooliku, et veejuga rahva peale suunata. Tänu nõukogude tehnikale sealt õnneks vett ei tulnud.“
Kuulasime tollast vastaliste lipulaeva, ansamblit Rajacas, kus olid Priit Pärn, Laanetu Kolla, Rein Tenson ja kes kõik… Neid ülikooli klubis kuulates oli küll tunne, et kinni ei lähe üksnes nemad, vaid ka kogu publik takkapihta. Sest seal ikka pandi!
Väino Land ja Alar Madisson ansamblist Fix meenutavad Ahto Mullale:
Land: 1980 olid meil esimesed suuremad kontserdid Lenini-nimelises Leningradi spordihallis. 11 000 matsi, vabandust, 11 000 inimest.
Madisson: Seltsimeest.
Land: Esinejad olid Leontjev, Tõnis Mägi, Kobson,Repriis.
Muld: Need Venemaa lood on puhuti üsna õudsed.
Land: Selline lugu. Sarapuu Vaado, kes elab juba aastaid Kanadas, hüüdnimega Vadi, uus bänd Repriis oli mul valmis. Rahadega oli juba näpp nii põhjas, et mindi Vadi juurde Linnahalli, kus ta oli asedirektor, vinguti metsikult, et on tööd vaja. Siis Vadi helistas kusagile ja ütles, et kolm minutit on aega mõelda… Leningradis spordihallis esinete galakontserdil.
Madisson: Poisid läksid koju. Varsti helistas mulle Vadi, et me peame ikka Leningradi minema. Ma tõmbasin natuke õhku sisse, et, kurat, ma ei saa Landi kätte nii kiiresti, et anna paar päeva aega mõelda. Selle peale ütles Vadi, et teil on nüüd valida, kas te hakkate käima suurtel galakontsertidel, suurtes kohtades, või te mõtlete. Ma ütlesin, et okei, saab tehtud, kohe oleme kohal.
Land: Me leiutasime, kulla Ahto, igiliikuri Vene ajal, mida teavad vähesed. ENSV-st ei saanud ju välja. Sel ajal ei lennanud lind ka teise vabariiki. Näiteks nii suurde riiki nagu Läti, kui sa esineda tahtsid. Igavene jama. Pidid kellelegi ikka kogu jama ette mängima ministeeriumis. Komisjonid käisid ja uhasid ja arutasid. Aga siis me avastasime ühe detaili, et Raadio ja Televisiooni Komitee orkestrid ja bändid allusid Raadio ja Televisiooni Komiteele. Huvitav. See tähendas seda, et ei olnud vaja kellelegi ette mängida. Mina läksin lugupeetud härra Lembit Heinmaa juurde, prääksusin, et on vaja väga saada Tartu Televisiooni stuudiobändiks. No ta ei saanud meid ju võtta, et mis kuradi bändiks? Aga ma rääkisin, et ega rohkem muret ei olegi, vaja oleks ainult neid blankette tema allkirjaga. (Naer) No ja siis me viisime need juutidele. Meie ametlik nimetus oli Eesti Televisiooni Tartu Stuudio mittekoosseisuline ansambel.
Madisson: Ja ülemustel Moskvast oli ametlik paber olemas ja kõik olid rahul.
Land: Meil on üks kuldlaulja ka olnud, kellega me käisime tuuriga Venemaal. Sa ei suuda seda ilmapeal ära arvata.
Muld: Kes see on?
Land: See oli Peeter Volkonski. (Naer) Konferansjee. Ja laulis ka lõpuks.
*
Land: Nüüd aga absoluutselt tõestisündinud lugu mannapudrust. Istusime kolmandat päeva Blagovessenskis. Väga paha oli, lavale esinema ei lastud. Ja siis, pane tähele, enne lennukile minekut, mõtlesime kümnekesi, et võtaks veidikene viina. (Väga tõsiselt) Me muidu ju üldse ei joo! Aga, raisk, lennujaama restoranis sadat grammi ei antud. Öeldi, et kui juua tahate, peate ka sööma. Kõige odavam toit oli mannapuder, 10 kopikat. Võtsime siis kümnekesi mannapudru ja sada grammi. Ja nii oma kümme korda. See maja oli söömata mannaputru täis, ma ei tea, võib-olla on tänaseni.
Madisson: Kõige kuulsam on tegelikult Fix olnud ikkagi Leedus. Olime metsikult kuulsad. Sama, nagu, ma ei tea… John Lennon. See, kuidas see kuulsus alguse sai, on omaette history.
Land: Tantsuõpetajad Norvaissad korraldasid 70-ndate alguses Kaunase spordihallis temaatilisi kontserte. Ja üks neist sattus olema kantriteema. Leiti Eestist kantribänd nimega Fix. Sõitsime siis sinna Kaunasesse. Suur spordihall, nagu ikka. Ja nüüd tuleb kuulus kantribänd Fix ja võitsime… Meil on siuke lugu, nagu „Kuidas metsa hõikad“. Lauluread „tuli usin tulema, vesi väle vajuma, raha kiirelt kuluma“ asendati ajalooliste sõnadega… degevoja (elagu) krepšinis (korvpall) degevoja Žalgiris, degevoja Sabonis, ja me olime kuulsad umbes kümme aastat.
Madisson: Kui me käisime 82. aasta koosseisuga, siis oli Kaunase spordihall välja müüdud. Ja pilet oli tolle aja kohta megakallis, 2 rubla, mida müüdi mustal turul 25 rubla pilet.
Muld: Oi perse! Kui palju raamatuid oleks selle eest saanud!
Land: Kolmekordne võmmiahel piirab spordihalli. Ja kui sai ära öeldud… (leedu keeles), läksid saalis kõik tuled põlema ja põlesid lõpuni. Klaipedas peksti saal segi. Jne, jne. Ütlesin meie filharmooniale, et küsige hästi palju raha, sest me oleme seal jube popid. Keegi ei uskunud seda. Aga näe, oli!
