LINNAARHIIVI SUUR LUGU: Tallinna linna on 564 aastat valitsetud raekojast: alates aastast 1404, kui raekoda oma praegusel kujul iidse turuväljaku lõunaküljel valmis sai. Ometi asus „raekojahoone“ mõned aastad hoopis Vene tänaval.
Raekoda oli teatavasti Tallinna rae kõige tähtsam ametihoone, kuigi raeistungeid peeti varasemal ajal sageli ka raekantseleis (praegune Raekoja plats 15 maja) või Pühavaimu kirikus, mida kasutati raekabelina ning kohut võidi mõista ka turuplatsil raekoja ees.
Auväärne ja ülitark raad
- aastal kaotas „auväärne ja ülitark raad“, nagu ta end ise tituleeris, oma seadusandliku võimu, kuivõrd seda talle oli veel jäänud, ning ka täidesaatva võimu, kuid jäi veel 17. novembrini 1889 linna kohtuasutuseks. 1877. aastal sai rae asemel linna omavalitsusorganiks valitav linnavolikogu (duuma), kes valis linnanõunike hulgast linnaameti.
Esmakordselt ajaloos hakkas Tallinna linna omavalitsusele alluma ka seni eristaatuses olnud Toompea oma eeslinnaga.
Katkestuseks linnaomavalitsuse töös peetakse Saksa okupatsiooni aega 5. märtsist kuni 12. novembrini 1918, kui raekojas tegutses otseselt Saksa sõjaväevõimude poolt ametisse määratud linnavalitsus eesotsas linnapealikuga (ülembürgermeister). Hilisemad okupatsioonivõimud Eestis püüdsid siiski jätta muljet kohaliku omavalitsuse olemasolust, kuigi nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal oli tegemist pigem riigivõimu kohaliku esindusega.
Töörahva saadikute nõukogud (TSN) (1977. aastast rahvasaadikute nõukogud) ja selle täitevkomiteed allusid NSV Liidus eelkõige Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) kohalikule harule Eestimaa Kommunistlikule Parteile. Kohalikes küsimustes neil siiski mingi autonoomia oli ja haldusorganina on nõukogude-aegse täitevkomitee ning varasema ja hilisema linnavalitsuse vahel ehk siiski mingi järjepidevus.
11-aastane vahemik ilma Raekoja hooneta
Tallinna linna TSN Täitevkomitee valitses ja haldas Tallinna linna Tallinna raekojast kuni 1968. aasta lõpuni. Arhiividokumentidest võiks järeldada, et 1968. aasta septembrist kuni novembrini kolis Tallinna linna TSN Täitevkomitee raekojast välja Võidu väljak 7 majja, kus varem oli resideerinud Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee. Teistel andmetel venis lõplik ümberkolimine siiski 1970. aastani.
Selleks ajaks mahtusid raekotta küll ainult täitevkomitee juhtkond – esimene oma asetäitjate ja sekretäridega ja osa üldosakonnast. Üldosakonna punanurk aga asus näiteks Mündi 3, kodanike kaebusi võeti vastu Kinga 6: Mündi ja Kinga tänaval ja Raekoja plats 15 asusid linna täitevkomitee valitsused ja osakonnad. Mitmed neist mahtusid 1968. aasta lõpul samuti praeguse Vabaduse väljak 7 majja. Tänapäeval on raekoda linnavalitsuse esindushoone, muuseum ja kontserdipaik. 1993. aastast on raekoda taas Tallinna linna omanduses.
Meilegi pisut ootamatult ilmnes, et Tallinna raekoja kui linnavalitsuse hoone 564 aasta pikkuses ajaloos on umbes 11-aastane vahemik, kui Tallinna linnavalitsus eesotsas linnapeaga ei tegutsenud raekojas.
Vene linnaseadus
- aastal kehtestati tsaari ukaasiga Balti linnades 1870. aasta vene linnaseadus. Esimesed volikogu valimised toimusid Tallinnas 24.–25. novembril. Tallinna elanikud (vähemalt 25-aastased vähemalt kaks aastat linnas elanud kinnisvara või ettevõtte omanikud ja literaadid) valisid neljaks aastaks 72-liikmelise volikogu, mida linnaseaduse järgi linnaduumaks nimetati. Ka eestlased ja venelased said volikogu liikmetena ehk linnavolinikena omavalitsusküsimustes kaasarääkimise õiguse.
Detsembris 1877 valis linnavolikogu neljast linnanõunikust koosneva linnaameti (linnavalitsus kitsamas tähenduses) eesotsas linnapeaga. Järgmise aasta algul alustas linnavalitsus tööd. Raelt ja Toompea asutustelt võeti asjaajamine üle. Moodustati linnavolikogu ja linnaameti ühine kantselei ja 8 komisjoni, millest mõned, näiteks korterikomisjon, tegutsesid juba varem rae allasutustena. Raad jätkas ülemkohtuna ja talle alluvad 7 alamkohtu ja 21 magistraadi advokaati jätkasid oma tööd raekojas ja tööruume raekojas peaaegu ei vabanenudki. Toompeal jätkas kohtumõistmist Toompea (lossi) foogtikohus.
Vene tänava maja
- oktoobril 1878 otsustas linnavolikogu linnavalitsuse ruumipuuduse lahendamiseks üürida Vene tänaval Frese maja esimesel korrusel ametiruumid linnametile koos linnakantseleiga ja linna inseneri tarbeks. Vastav üürilepingu mustand oli koostatud juba septembris. Volikogu kogunes endist viisi raekojas ja sinna jäid ilmselt tegutsema ka mõned linnavalitsuse komisjonid. Linna korterikomisjon ja templibüroo tegutsesid juba rae aegadest linna majas Lai 40, vanglakomisjon tegutses linnavanglas Vene 25.
Frese maja on praegune Vene tänav 19, endine kinnistu nr 222, tollane politsei nr 223. Kinnistu 222 kuulus Frese perekonnale 1783. aastast alates kuni 1939. aastani. Eestimaa kubermangu ülemsekretär Alexander Frese oli kinnistu omanik 1857–1875. 1873. aastal lasi ta kinnistul asuvad keskaegse ilmega hooned põhjalikult ümber ehitada ning sellest ajast alates pole Vene 19 majade välisilme eriti muutunud.
Linnavalitsus üüris oma ametiruumid esialgu kaheks aastaks (hiljem üürilepingut pikendati) maja järgmiselt omanikult Alexandri pojalt, tollase Tallinna gümnaasiumi arstilt John Benedict Freselt Vene 19 maja esimesel korrusel hoone lõunapoolses tiivas – kokku seitset ruumi 700 rubla eest aastas.
Tegemist oli ilmselt ainukese juhtumiga enne 1918. aastat, kui Tallinna linn üüris enda jaoks ruume. Linnal oli kinnisvara, eriti maju, vanalinnas mitmeid ja nende kasutamise eest (jättes kõrvale kaubakioskite, keldrite ja veskite üürid) maksti linnakassasse 1878. aastal umbes 7300 rubla üüri. Ilmselt ei olnud ruumide üürimine linnavalitsusele Vene tänaval siiski mitte korruptiivne tehing, vaid üsna optimaalne lahendus ruumipuuduse lahendamisel.
Linnavalitsuse ametiruumid
Vene 19 majas kasutas linnavalitsus otseselt ametiruumina viite tuba, millest mõni andis välja ka saali mõõdu, kokku põrandapinnaga umbes 200 ruutmeetrit. Kõige suurem ruum maja nurgas tänavapoolsel küljel oli linnavalitsuse koosolekute tuba. Selles toas oli pikk laud, mille otsas istus linnapea. Temast vasakul pool istusid tema asetäitja ja linnasekretär ja nende vastas kolm linnanõunikku. Linnavalitsuse koosolekud toimusid teisipäeviti ja laupäeviti.
Teine, väiksem tuba, oli linnapea vastuvõturuum. Linnapea võttis linnakodanikke vastu esmaspäeviti ja neljapäeviti kell 10–16. Seda vastuvõtutuba jõudis kasutada kolm Tallinna linnapead: Aleksander Rudolf Karl parun von Uexküll (linnapea aprill 1878 – juuni 1883), Thomas Wilhelm Greiffenhagen (juuni 1883 – august 1885) ja ka Viktor von Maydell (1885–1894).
Linnapea aastapalk oli neil aastail 5000 rubla, linnasekretäril 3500 rubla, linnapea asetäitjast linnanõunikul 1500 ja kolmel ülejäänud linnanõunikul 100 rubla. Kuigi kohtuvõim ja täidesaatev võim oli nüüd institutsionaalselt lahutatud, võisid mitmedki isikud olla samaaegselt ametis nii raes kui ka linnavalitsuses. Nii oli Greiffenhagen 1883–1885 samaaegselt Tallinna linnapea ja ka rae sündik.
Maja nurgas, hoovipoolses osas, oli suurem tuba linnakantselei jaoks. Eraldi laud oli kantselei juhataja ehk nn ärijuhi jaoks (palgaga 1200 rubla) ja teise laua ümber istusid kolm kantselei töötajat nn kantselisti). Kantseleitöötajad olid tavaliselt eestlased, nende aastapalk oli umbes 400 rubla. Veel oli kantseleis ametis eesti ja vene keele tõlk ja kaks ministeriaali. Viimased ilmselt oma töölauda ei vajanud, kuna üks ministeriaal oli ekspediitor ja käskjalg, teine aga teenija, koristaja, ahjukütja. Nende aastapalk oli umbes 300 rubla.
Tagasi Raekoja platsile
Hiljemalt 1882. aastast kuni 1892. aastani töötas linnakantseleis ekspediitorina näitleja Paul Pinna isa Jaan. Kuna linnavalitsuse ja volikogu kantselei oli ühine, tuli kantselei töötajatel sageli käia ka raekojas. Kantseleist edasi pääses hoovipoolsesse tuppa, kus töötasid linnainsenerid koos oma abilistega suure joonestuslaua ümber. Linnainseneri koht tollases linnavalitsuse süsteemis jääb praegu pisut selgusetuks.
- aastal kehtestati Balti provintsides Vene 1864. aasta kohtuseadus, millega likvideeriti magistraadi alamkohtud ja magistraadid ning muud seisuslikud kohtuasutused. Tallinna rae viimane pidulik istung toimus 17. novembril 1889. Rae likvideerimiskomisjon töötas kuni 1890. aasta veebruarini. Seejärel toimus 1890. aastal raekojas põhjalik remont ja ümberehitus. Sealjuures on tähelepanuväärne, et kodanikesaali arvel ei tehtud ametiruume juurde, vaid püüti taastada saali kunagist esinduslikkust, lõhkudes sealt välja sinna ehitatud vaheseinu, vahelagesid ja puutreppe.
Kas 1890. aasta lõpul või järgmise aasta algul kolis linnavalitsus Vene tänavalt raekotta. Tallinna linnavalitsuse 1891. aasta aruandes esitatud linnakantselei aruandes ruumide üüri enam ei märgita.
Muidu vägagi detailsed Tallinna linnavalitsuse trükitud aruanded aastates 1878–1890 ei sisalda mingeid täpsemaid andmeid Vene 19 ruumide üürimise kohta. Märgitud on ainult linnaameti ruumide üüri summad, millele on liidetud kütte-, valgustus- ja hoolduskulud. Ka linnavalitsuse arhiivi dokumentides on vastav info väga lünklik ja raskesti leitav. Kõige rohkem infot (kaks lõiku) selle kohta sisaldub Tallinna linnapea Thomas Wilhelm Greiffenhageni saksakeelsetes mälestustes, mis lõpevad kahjuks küll 1882. aastaga. Ilmselt just neil põhjustel on see iseenesest huvitav fakt Tallinna linnavalitsuse ajaloos seni tähelepanuta jäänud.
