MOTIKAS KUI EESTI FILMI REKVISIIT: Veiko Märka võtab kokku Eesti filmi mootorrattastseenide tippkümne. No ikka on, mida meenutada! Tsikkel on neis filmides üldiselt kipakas. Nagu Eesti kultuurgi. Eesti kultuur ja riik ongi tsikkel.

 Mootorratas on kodumaises mängufilmis läbi aegade olnud armastatud rekvisiit, palju lustakam ja atraktiivsem kui auto. Tsikkel on inimese sõber, neljarattaline kipub teda seevastu oma orjaks muutma.

„Kas tead, mitu kilomeetrit munni ma olen pidanud imema, et seda autot saada?“ küsib tibi Jan Uuspõllult filmis „Jan Uuspõld läheb Tartusse“. Sama sõgedat autosõltuvust ilmutavad Juuksur „Keskpäevases praamis“ ja Reet filmis „Mis juhtus Andres Lapeteusega“ (mõlemad Ada Lundver).

Mootorratta jaoks pole ükski Eesti filmi tegelane pidanud midagi imema ega muul moel vaeva nägema. Nad on lihtsalt olemas nagu päike, kuu ja head vaimud, kannavad edasi, tagasi ja eriti tore kui teelt kraavi. Lausa keemispunktini tõuseb filmi pinge, kui tsikli selga istub naine või alaealine.

Viimasel ajal on mootorratta tähtsus filmides kahjuks kahanenud, kuid senine teenistusleht on pikk ja kuulsusrikas.

1. „Vallatud kurvid“ (1959, režissöörid Juli Kun ja Kaljo Kiisk)

Kuna film keskendubki mootorratturite-võidusõitjate elule, pole mõtet kõike tsiklitega seonduvat eraldi välja noppida. Väidetakse ju kohe alguses: „Vana Toomas poleks põline tallinlane, kui ta praegu ei vaataks sinna, kus asub meie kuulus ringrada.“ Filmis kõlab koguni Podelski/Karmo „Mootorsportlaste laul“, millest saame teada karmi tõe: kuigi koos saab mindud starti, ootab ainult ühte võit.

Esimeses võtmestseenis satub keset treeningut ringrajale süüdimatu kutsikas Antonius. Teda päästa püüdev Vaike (Terje Luik) seab surmaohtu nii end kui rattureid. Kogeme mootorrattaspordi ohtlikkust.

Seejärel astub mängu ettevõtlik, kuid oma võimeid ülehindav Poiss (Erich Kruuk), kes päästab Vaike kaksikõe Mareti suurest kimbatusest, kui viimane peab varjama oma oskamatust tsiklit juhtida. Tema suust saame teada ka rattamargi – Iž 56 – ning mõningaid muid tehnilisi üksikasju. Üllatuslikult selgub, et kõige lihtsam ratta pidurdamise vahend on heinakuhi. Ehkki teel külla ja tagasi purustab ohjeldamatu kaherattaline kanala, põrgatakse peaaegu kokku bussiga ja hulk purret ületavaid matkalisi peab vette hüppama, et end päästa, lõpeb kõik hästi. Siiski kogeme jälle mootorrattaspordi ohtlikkust.

Kolmandaks võtmestseeniks on Peetri (Jaanus Orgulas) kukkumine võistlustel ja üsna raske vigastus, mis teda lõpuks ometi armastatud Evile (Eve Kivi) lähedasemaks muudab. Siin ilmneb mootorrattaspordi ohtlikkus juba täiel määral.

Kui filmi süžeele võib ette heita primitiivsust, siis vähemalt rattastseenid on tehtud kõrgel tasemel (loomulikult ehtsate ringrajasõitjatega dublantide rollis). Filmihuumori kullafondi kuuluvad Vurrudega Kodaniku (Voldemar Panso) algatatud diskussioonid nagu:

– „Miks nad nii meeletult kihutavad?“

– „Imelik küsimus. Esimene saab ju auhinna.“

– „Aa, selge. Materiaalne huvi. Aga miks need teised?“

2. „Noor pensionär“ (1972, Sulev Nõmmik)

Paaniliselt oma ainsat, ülemäära armastatud tütart jälitav ema (Lia Laats) põhjustab ringrajavõistlustel hulgaliselt ohtlikke ekstsesse. Kõigepealt peab miilits tema ässitusel rajale tormanud Muhu neiu rahvariietes ja viiuliga Pukspuud (Ervin Abel) kahel korral vägisi minema tirima. Seejärel ärandatakse külgkorviga võidusõiduratas ja asutakse rajal Maarikat jälitama. Kõige kohutavam on episood, kui võhikutest segapaar sõidab läbi meditsiinitelgi ning haarab sealt ratta peale ühe personali liikmetest – selle kategoorilisest vastuvaidlemisest hoolimata. „Ma olen meditsiinitöötaja!“ karjub ta, mille peale Pukspuu arrogantselt vastab: „Vabandage, aga meie oleme täiesti terved.“

„Kas te olete mees või ei?“ esitab ema kategoorilise küsimuse, kui endine balletitantsija ratast juhtida ei taha. Tsiklist saab mehisuse proovikivi – kuigi Pukspuu suhtes jääb see küsimus ka pärast viiendat auringi lahtiseks.

Filmis esineb ka üks teistlaadi rattastseen. Nimelt topivad kaks miilitsat külgkorvi Leopoldi (Helmut Vaag) ja viivad selle täiesti süütu ahastava mehe („Kuhu te mind nüüd viite!“) omaenda pulmast jaoskonda. Ilmekas näide nõukogude miilitsa tööstiilist.

 3. „Ideaalmaastik“ (1981, Peeter Simm)

Filmi üks keskne tegelane on teismeline Ämber (Priit Adamson), tõeline tsiklifänn, kelle huckfinnilikult üksiku ja kerjusliku elu peasiht on sõiduriist ise valmis ehitada. „Ainult magneeto ongi veel puudu,“ ütleb ta uhkelt kevadkülvi volinik Kukemerile (Arvo Kukumägi). Nagu nõiaväel laheneb seegi probleem ning Ämber kihutab oma tööviljaga, kilkav lastekari kannul, triumfiringile. Ratas näeb väga kole välja, kaltsudes ja kasimata omanikuga täiesti paras paar.

Sõit lõpeb teelt väljasõidu ja põõsasse kukkumisega. Ratas lahvatab põlema, Ämbri riided süttivad, kuid midagi hullemat ei juhtu.

Töökorras mootorratas leidub „Ideaalmaastikus“ samuti – Tuvikese (Tõnu Kark) sara all. Sellega sõidab Kukemeri läbi kogu kolhoosi, et seemnevilja hankida. Eriti meeldejääv on episood talus, kus õnnetu ema on kolhoosile nõus loovutama oma viimase kitse, sest midagi muud tal enam ei ole. Üks laps röögib, nagu tahetaks teda tappa, ülejäänud kuulavad samal ajal Ämbri grammofonilt Zarah Leanderit, mootorratas aga ei lähe ega lähe käima.

 4. „Tuulevaikus“ (1971, Veljo Käsper)

Juba esimese viie minutiga demonstreeritakse efektselt, milliseid imesid võib teguvõimas kineast kaherattalise abil korda saata. Tuisu Taavi (Lembit Ulfsak), lõkerdav Riti (Aime Veskimäe) tagaistmel, näitab oma uljust ja osavust, kihutades üle kitsa silla, peaaegu et kiriku uksest sisse, ehmatab laiali hanekarja jne. Pill tuleb seekord üsna lühikese ilu peale, sõit lõpeb lehmalaudas ümberkukkuvate piimanõude kolina saatel.

„Sa oled hull!“ karjub lonkav ja lõhkirebitud kleidiga Riti ja annab Taavile kõrvakiilu. Vaataja veendub, et viimane on vaimselt veel ebaküps, „Vallatute kurvide“ ja „Ideaalmaastiku“ lapsratturite tasemel. Filmi jooksul noormees siiski areneb.

 5. „Tuulte pesa“ (1979, Olav Neuland)

Tsikliga aktiivselt valla keskuse ja üksildase Piiri talu vahel kurseeriv nõukogude aktivist Paljasmaa (Tõnu Kark) ei sõida kahjuks kraavi, läbi laudaseina, meditsiinitelgi, heinakuhja vms, ei sõiduta kenasid näitsikuid ega sütti põlema. Tema sõidud kulgevad turvaliselt sõiduteel püsides, mistõttu liiklusvahendi mõju jääb „Tuulte pesas“ liiga nõrgaks, et esinelikuga konkureerida.

Aga tähtis on see riist filmis ikkagi. „Ära soovi minu surma,“ ütleb Paljasmaa karmilt Piiri peretütrele (Anne Adams). „Ta käib mul isegi kogu aeg kannul.“ Arvestades metsavendade meetodit rünnata tavaliselt teel viibijaid, ongi mootorratas külanõukogu esimehe peamine elupäästja.

 6. „Jan Uuspõld läheb Tartusse“ (2007, Andres Maimik, Rain Tolk)

Mopeed kui samuti motoriseeritud kaherattaline sobib kahtlemata käesolevasse diskursusesse. Filmi süžees on eriti oluline seik, et just mopeed, hea inimese truu kaaslane, viibki Jani sihile ning mopeedijuhist (Mirtel Pohla) saab talle armas inimene. Autodega (täpsemalt autojuhtidega) seevastu juhtub varem või hiljem ikka midagi negatiivset. Isegi jalgrattur (Rain Tolk) on parem valik.

Siiski ei laabu kõik takistusteta, esialgu sõidab mopeed Uuspõllule hoopis otsa. Aga kokkuvõttes pole sellest midagi.

 7. „Valge laev“ (1971, Kalju Komissarov)

Kohe filmi alguses näeme koguni nelja mootorratast. Üks neist ei käivitu, kui ideoloogiliselt eksiteele sattunud ja ühe oma liikme tapnud noortekamp põgeneb ning jäetakse paanikas maha.

Eelnev edetabel on juba tõestanud, kuidas pealtnäha lihtsa võttega, et tsikkel ei käivitu, ehkki seda vaja oleks, on Eesti kinokunstis suuri asju korda saadetud (pinget üles kruvitud). Ka „Noore pensionäri“ arutu kihutamine saab võimalikuks ju vaid tänu sellele, et ratas number 13 esialgu käima ei lähe ja õiged omanikud selle nördinult raja kõrvale jätavad.

„Valges laevas“ kukub eelnevalt ümber teine, Ennu (Kalju Komissarov) ratas ja kohe seejärel lüüakse mees ise surnuks. Kõigepealt mootorratta ümberkukkumine, seejärel omaniku surm – see on võimas sümbol, võrreldav voodoo-nuku läbitorkamisega, kui soovitakse kellegi surma.

Laitmatult oma rattaga toime tulev Juhan (Enn Kraam) pääseb koos Lindaga küll sihtmärgini ehk Rootsi, aga õnne see talle ei too. Meenutame, et ka „Vallatutes kurvides“ on briljantse sõiduoskusega („Ma tulen alati esimeseks“) Raivo Tamre (Rein Aren) üsna vastik kuju.

Nii sümboliseerib mootorratas meie filmides ka proovikivi: alles ränk kondiproov selgitab välja tulevase kangelase.

8. „Siin me oleme!“ (1979, Sulev Nõmmik)

Filmi kandev idee on vastandada linlaste mandunud, väärastunud ja naeruväärsele loomusele traditsioonilise külaühiskonna harmooniat, elujõudu ning väärikust („Närve teil ka ei ole. Aga põsed on nii punased.“). Seetõttu omandab lühike stseen, kus talu peremehe (Karl Kalkun) mootorratas jääb teel ette Tallinna suvitajate autole, suured mõõtmed. Vana tsikkel, kalavõrgud külgkorvis, sümboliseerib töökust, alalhoidlikkust, looduslähedust – kõiki eesti kultuuris kohustuslikult positiivseid jooni. Johni (Ervin Abel) sapakas seevastu tõusiklikkust, kergatslikkust, ohtlikkust.

Filmi autorid ei loonud endale naiivseid illusioone: tsikkel sõidab auto eest kõrvale põigates kadakapõõsasse. Eesti maaelu allakäik oli alanud.

 9. „Juunikuu päevad“ (1957, Viktor Nevežin, Kaljo Kiisk)

Kaadris me mootorratast ei näe. Küll aga kasutab peategelane – sümpaatne, kuid uje nooruk Peeter (Rein Mikk) – seda ettekäändeks, et oma armastatuga kohtuma minna. „See on Raivo. Lähme ta uut mootorratast vaatama. Ei võta kuidagi tuure peale,“ vabandab ta end kasuisa ja selle malepartneri Künnapi ees.

Millest selline läbinähtav (neiu on ju aknast näha) ja ebavajalik (Rita on sajaprotsendiliselt positiivne karakter) vale, jääb arusaamatuks. Igatahes Künnap (Aaro Pärn) ironiseerib peagi: „Meie „mootorrattur“ on tagasi jõudnud.“

Nõukoguliku ahistava moraali poolt ärahirmutatud noormees loodab, et just mootorratas on kõige mugavam ja lihtsam alibi tütarlapsega kohtumise varjamiseks. Kõnekas näide seegi.

 10. „Viimne reliikvia“ (1969, Grigori Kromanov)

Kultusfilmis leidub erakordselt jõuline stseen, kus mootorrattad esinevad ajaloolise usutavuse huvides hobuste kujul. Gabriel ja Siim on vankris, mis veab küünlaid pühadele õdedele. See on nagu armas vana veoauto – näiteks A.-C. Vestly lasteraamatust „Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto“. Autojuhiks on nunn (Eve Kivi). Aatelisi vabadusvõitlejaid jälitab verejanuline ratsasalk – sisuliselt Põrguinglid vms vägivaldne kuritegelik motojõuk.

Jälitajate kukkumine küünalde otsa sõitmise tõttu tähistab headuse veenvat võitu kurjuse üle. Tegu on eetiliselt sisukaima mootorrattastseeniga meie filmiajaloos.

**

Loomulikult kohtab tsiklit rohkem kui kümnes Eesti linateoses. Üldiselt ebaõnnestunud „Andruse õnnes“ (1955, Herbert Rappaport) kohtub nimitegelane (Enn Adusson) pärast merekooli sisseastumiskatsetel läbikukkumist põlevkivirajooni töölisnoore Villuga (Jaanus Orgulas), kes ta sinna tööle meelitab. Tallinnast Kohtla-Järvele sõidabki Andrus Villu tsikli tagaistmel, viimase pruut kenasti külgkorvis. Niisiis: mootorratas kui kiireim vahend õnneni jõudmiseks.

Koguni kolm masinat mahub lühifilmi „Stereo“ (1978, Peeter Simm). Kõigepealt viib kuraasikas lüpsja sovhoosi saabunud noore loomaarsti Lembit Savika (Tõnu Kilgas) oma ratta tagaistmel lehmalauta rasket poegimist vastu võtma. Seejärel annab südametu esimees Lembitule prügimäelt leitud vana vraki, mille viimane sõidukõlblikuks teeb, ehkki puuduv esilatern jääb kõnekaks häbimärgiks kolhoosikorra vaesusest. Kolmandaks jääb Lembit oma käulal silma kohalikule miilitsale, kes juba tuttaval külgkorviga „M“-il tagaajamist alustab. See lõpeb noormehe teelt väljasõidu, kukkumise ja kergete vigastustega.

Miks on mootorratas meie filmiloos nii intensiivne kujund?

Sest Eesti film ongi nagu mootorratas, väike ja kipakas. Kogu Eesti kultuur on nagu mootorratas. Ja Eesti riik tervikuna samuti.

Viimasel leidub tsikliga eriti kõnekaid paralleele: ta on ebastabiilne, kipub ümber kukkuma (1940). Ohtlik, sest jääb liikluses (globaalpoliitikas) kahe silma vahele („Märka kaherattalist!“ = „Märka väikeriiki!“). Teeb palju lärmi, aga tegelikult ei kuula teda keegi. Talvel praktiliselt kasutu. Autoga (st arenenud riikidega, näiteks Soomega) võrreldes väheste mugavustega. Aga ajab ka kokkuhoidlikumalt läbi, ei nõua nii palju ruumi ja on odavam pidada.

Kas mitte sellepärast polegi see väikekodanlase mugava mentaliteedi jaoks veider, väljakutsuv ja ohtlik sõiduriist niivõrd mõjukalt Eesti kineasti kaamera ees jäädvustunud?

Tsitaadipärle Eesti filmi tsiklistseenidest

• „Kui sa sealt tsikli otsast otsekohe maha ei tule, siis otsi endale uus ema!“
• „Mis te tast piinate? Pange talle hääled sisse!“
• „Saan lõputunnistuse kätte, teen tsikli korda ja olen siit mülkast läinud!“
• „Nüüd põrutame õkva altari ette!“
• „Ah, Ants! Kui sa jätaksid selle mootorispordi ja hakkaksid marke koguma.“
• „Jookske! Jookske! Koos masinaga!“
• „No näed, ei olnudki nii raske peatada.“
• „Saan tsikli valmis, siis hakkavad kõik küla naised meie järgi jooksma.“
• „Kuulge, see ei ole lõppude lõpuks lennuk, millega igaüks hakkama saab.“
• „Mehed, teie hobused põlevad!“