MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Šveits on täiesti mõttetu riik, sest ta on muinasjutt. Muinasjuttudel pole aga teatavasti sellisena mitte mingit mõtet. No mõelge ise, kas on normaalne, kui ettevõtte omanik annab veel viirusest muserdamata Euroopas ühel ilusal kevadhommikul kõigile oma töötajatele vaba päeva ilusa ilma puhul. Aga täpselt nii juhtus 2019. aasta kevadel Davosis. See saab ju olla ainult muinasjutt. Geograaf Toomas Kümmeli vaade.
Šveitslasel on mõlemal randmel mitu ülikallist kodumaist käekella, nii et ta näeb eemalt välja nagu Punaarmee sõdur 1945. aastal Berliinis. Kui šveitslased parajasti rongiga ei sõida, veedavad nad aega alpiaasadel koos lilla-valgete lehmadega, kellel on kaelas kaunikõlalised kellukesed ja kes lüpsavad piimašokolaadi Milka. Alpiaasade õitemere taustal kõrguvad lumised mäetipud ja igasse tippu viib punaste vaipadega kaetud jalgtee. Vahel liiguvad seal alpinistid, keda šveitslased veidi igatsevalt silmitsevad. Šveitslased toituvad lisaks piimašokolaadile juustust. Et juustu söömine oleks esteetilisem, teevad nad sinna näpuga auke, millest moodustuvad kordumatud juustumustrid. Vahel, enamasti hommikuti, söövad nad ka saiakesi, aga eesrindlikumad šveitslased juba vähem, sest saavad aru, kui kahjulik see kõik on.
Rantjeed, pagarid, vedurijuhid
Šveitslastel on enamasti väga igav, sest töötegemine ja mäesuusatamine tüütab ruttu ära ja muud neil ju suurt teha polegi. Siiski, viimasel ajal vaatavad nad tänu internetile korrapärase sagedusega, vähemalt neli korda päevas, oma pangaarvet. Numbrite suurenemisel on teatavasti suur võlu. Šveitslased armastavad töötada rantjeedena, pagarite ja vedurijuhtidena. Kahte viimast vahvat ametikohta loomulikult kõigile ei jätku. Vanasti meeldis šveitslastele väga ka tunneleid mägedesse puurida. Praegu on praktiliselt kõik vajaminevad tunnelid valmis tehtud või kasutatakse mõne vana tunneli asemele uue puurimiseks tööjõudu arengumaadest nagu Saksamaa, Austria, Prantsusmaa ja Itaalia.
Šveitslased on oma maa kaitsetaktika lihvinud perfektseks viimse kui detailini. Šveitslased kogunevad linnadesse ainult öösiti magamiseks. Šveitsis on linn asula, mis asub järve ääres, et märgata paremini vaenlase lähenemist. Magades panevad šveitslased padja alla sõjameeste taskunoa Victorinox. Sõduritel ja nooremohvitseridel on see punast, kõrgematel ohvitseridel musta värvi. Kõik teavad seda ja kardavad šveitslasi. Ja nii ei saa Šveitsi ka öösel ootamatult rünnata. Niimoodi kestab see juba rohkem kui viimased 500 aastat, kui Šveitsile ei ole keegi sõjaga kallale tunginud. Nagu igal põhjakorealasel on magamistoa seinal Kim Jong-un portree, on igal šveitslasel seinal Penniini Alpides asuva Matterhorni mäetipu pilt. Teatavasti on see mäetipp üks Šveitsi postkaart. See sümboliseerib šveitslaste alistamatust. Matterhorn (4478 m) oli üks viimaseid Alpide vallutamatuid mäetippe. Esimest korda jõudsid alpinistid mäetippu 1865. aastal, sealjuures hukkus seitsmest mägironijast neli. Järgneva 135 aasta jooksul on Matterhorn nõudnud mägironijate seas üle 500 ohvri, mis teeb sellest ühe surmatoovama mäetipu Alpides.
Kuid üle kõige meeldivad šveitslastele nende traditsioonid. 1782. aastal mõisteti Šveitsis surma ja hukati Anna Göld, viimane Euroopas nõidumise eest kohtus süüdi mõistetud ja hukatud inimene. Aga vastik globalism surub peale ka Šveitsis, 1971. aastal said naised Šveitsis valimisõiguse. Kogu riigis rakendus naiste valimisõigus lõplikult 1990. aastal, kui ka Appenzell Innerrhodeni kantoni naised viimastena Euroopas selle õiguse said. Neil võttis aega üheksa aastat, kuni nad seda õigust kasutama õppisid. 1999. aastal valiti esimest korda presidendiks naine, Ruth Dreifuss, üheks aastaks, nagu Šveitsi seadused ette näevad.
Kes sa oled, šveitslane?
8,5 miljonist Šveitsi elanikust kõneleb 65% saksa keelt. Saksa keel domineerib riigi põhja-, ida- ja keskosas, veidi on saksakeelseid elanikke ka lõunaosas. Šveitsis räägitavat keelt nimetatakse Šveitsi saksa keeleks (schwizerdütsch). Keeleline piir sakslase ja šveitslase vahel on selgelt eristuv tõsiasi. Omapärane Šveitsi saksa keel ei sarnane isegi kõlalt Saksamaa saksa keelega. Šveitsi saksa keelel on mägede tõttu palju dialekte, igas orus räägitakse oma keelt ja sageli ei saa eri piirkondade saksakeelsed isegi üksteisest hästi aru.
Šveitsi lääneosas kompaktse tsoonina põhjast lõunasse elavad prantsuskeelsed šveitslased. Neid on Šveitsi elanikest 23%. Vaatamata mõnedele nüanssidele kõnelevad nad Prantsusmaa prantslastega sama keelt. Kuid nad peavad ennast ikkagi šveitslasteks. Samuti ei ole neis siiani küsimusi tekitanud asjaolu, et Šveitsis nii olulistel üleriigilistel referendumitel on saksakeelsetel šveitslastel alati arvuline ülekaal. Ilmselt tasandab seda kantonite suur sõnaõigus kohalikes otsustes. Prantsus- ja saksakeelsete šveitslaste kultuurigeograafilist erinevust tähistab termin Röstigraben. Siin olemegi jõudnud köögigeograafiani, sest rösti on saksakeelse kogukonna seas ülimalt populaarne lihtne kartulitoit. Ennemalt söödi seda hommikusöögiks, nüüd aina enam garneeringuna liha- ja muudele toitudele. Rösti on jämedalt riivitud toorest või keedetud kartulist pannil praetud ümmarguseks koogiks vormitud roog. Olenevalt piirkondlikust eripärast võidakse lisada peekonit, sibulat, juustu, õuna, ürte jne. Röstit vaadeldakse šveitsi ja germaani köögikultuuri lahutamatu osana erinevalt ladina kultuurist. Seega on rösti omamoodi kultuuriline piir prantsuskeelse ja saksakeelse Šveitsi vahel. See piir ongi Röstigraben, mis otseses tõlkes tähendab rösti kraavi.
Svizzera Italiana on Šveitsi itaaliakeelne piirkond riigi lõunaosas, mis pika kiiluna ulatub Põhja-Itaalias Como järveni. Itaalia keel domineerib Ticino kantonis. Itaaliakeelseid külasid kohtab lisaks riigi kaguosas Graubündeni kantonis vastu Itaalia piiri ja vähemal määral mujalgi. Graubündenis elavad nad kõrvuti romanši keele kõnelejatega. Itaaliakeelne rahvastik moodustab 8% Šveitsi elanikest. Šveitsi itaaliakeelsed inimesed räägivad lombardi keele Ticino dialekti. Lisaks Šveitsile räägitakse lombardi keelt Itaalias Lombardias ja Piemonte idapoolses osas.
Retoromaani keel on romaani keelte alarühm, mille hulka loetakse ladiini, friuuli ja romanši keel. Romanši keele kõnelejaid on 0,6% Šveitsi rahvastikust. Tänapäeval on enamik romanši keele kõnelejatest kakskeelsed, lisaks emakeelele valdavad nad Šveitsi saksa keelt. Põhiliselt moodustavad nad asuala Kagu-Šveitsis Graubündeni kantoni piirkondades.
Lisaks keelelistele erinevustele on Šveitsis veel usulised erinevused, umbes pooled elanikud on katoliiklased ja teine pool protestandid. Šveits käib kaasas tendentsidega, mis on iseloomulikud kogu Euroopale. 2019. aastal elas Šveitsis 2,6 miljonit immigranti või nende järglast, mis on 30% riigi rahvastikust.
Šveits ja Alpid, mäed kui vabadus
Alpide geograafilised piirid määrati 1926. aastal, mäestik on jagatud kolmeks põhiosaks ja need veel omakorda 26 sektsiooniks. See on selleks, et Alpid on konfiguratsioonilt väga keeruline mäestik, mis tekkis 20–30 miljonit aastat tagasi, kui põhja suunas liikunud Aafrika laam põrkas kokku paigal seisnud Euraasia laamaga. Nende maakera kahe tahke kooriku hiigelploki kokkupõrkel suruti maapind ja merepõhi kortsu. Selles kurrutusvööndis tekkisidki Alpid. Mäestik on ebatavaline ja nõudis geograafide detailset piiritlemist seetõttu, et mitmed mäerühmad ja moodustised asuvad peaahelikust väga kaugel.
Suure osa Šveitsist hõlmavadki Alpid. Maa lõunaosas asuvad Penniini Alpid (Lääne-Alpid), Leponti Alpid (Lääne-Alpid), Reetia Alpid (Ida-Alpide keskosa), Berni Alpid (Ida-Alpid). Lisaks asub Šveitsi ja Prantsusmaa piiril Juura mäestik. See on Alpidest noorem ja madalam. Nende kahe mäestiku vahele jääb tasandikuline künklik Mittelland (Šveitsi kiltmaa). Just sinna koondub Šveitsi asustus, seal elab üle 75% rahvastikust, paiknevad suuremad linnad Zürich, Bern, Genf jt. Peale selle on asustuseks soodsad veel Lombardia madalik Chiasso ümbruses ja Põhja-Reini madalik Baseli ümbruses, kuid need paiknevad suuremalt jaolt siiski väljaspool Šveitsi.
Miks on Šveitsi puhul oluline rääkida Alpidest põhjalikumalt? Selleks, et taolised ulatuslikud mäeahelikud on mõnele rahvale ajaloos olnud püsimiseks ja arenemiseks õnn ja mõnele õnnetus. Šveitsi ajaloos on Alpid mänginud samuti olulist rolli. Võib isegi öelda, et šveitslaste geenidega edasi kantav kõrgendatud vabaduseiha tekkiski tänu Alpidele. Antiikajal ei tundnud kreeklased ega roomlased Alpide vastu huvi ja nad ei käinud seal. 5. sajandil saabusid Mittellandi ja Alpide orgudesse germaani hõimud. Enne seda asustasid neid alasid keldi hõimu kuulunud helveedid. Nad allutati Julius Caesari ajal 58. aastal eKr Roomale Helveetsia provintsina.
- sajandil šveitslased ristiti ja allutati 9. sajandil Frangi riigile. Edasi läksid need alad Saksa-Rooma riigi alluvusse. 13. sajandil elavnes Euroopas kaubandus, tekkis praktiline vajadus põhja-lõunasuunaliseks kaubateeks üle Alpide. Üks väheseid võimalusi selleks oli Sankt Gotthardi mäekuru Leponti Alpides. Üks asi oli mägitee rajamine, hoopis teine selle läbimine, hooldamine ja kaitsmine röövlite eest. Vastutasuks kohalike elanike kohustusele hoida läbipääs mäekurust vaba ja ohutu andis Püha-Rooma keisririigi imperaator neile vabaduse ja nad ei pidanud alluma mitte kellelegi teisele peale imperaatori. Esimesena sai nn imperaatorliku vabaduse Bern 1218. aastal. 14. sajandi alguses muutus Sankt Gotthardist põhja pool asuv ala Šveitsi konföderatsiooni tekke tuumikuks.
Muuseas, 2166 meetri kõrgusel asuv Püha Gotthardi kuru on aktuaalne läbipääs Alpidest tänapäevani. Praegu läbivad seda kolm suurt tunnelit. Gotthardi raudteetunnel (valmis 1882. aastal) ja maanteetunnel (1980) olid mõlemad avamisel maailma pikimad. 1. juunil 2016 avati uus, 57 km pikkune Gotthardi baastunnel, mis on maailma pikim raudteetunnel. Gotthardi kõrval on Alpidest teiseks põhja-lõunasuunaliseks läbipääsuks lääne pool asuv Lötschberg.
Šveitsi konföderatsiooni algus
Pärast imperaator Rudolfi surma 1291. aastal tekkis vabaduse maitse suhu saanud mäekuru valvuritel ja selle ümbruskonna talupoegadel kartus, et neid võidakse allutada uute isandate võimu alla. Samal aastal kogunesid Rütli tasandikul Luzerni järve ääres Schwyzi, Uri ja Unterwaldi kantoni esindajad, kes tõotasid üheskoos oma vabadust kaitsta ja võõrvallutajatele vastu seista. Seda sündmust ja vandetõotust peetaksegi Šveitsi konföderatsiooni sünniks. Kusjuures nn Rütli vande ladinakeelne tekst on säilinud!
- aastal tungis konföderatsiooni alale Austria sõjavägi. Konföderalistide palju väiksem väesalk varitses seda Morgarteni juures mäekitsuses ja hävitas Austria väe pea täielikult. See ajalooline võit tõi konföderatsiooniga ühinema uusi iseseisvaid piirkondi, sest kantoni nime veel ei kasutatud: Luzern 1332. aastal, Zürich 1351, Clarus ja Zug 1352, Bern 1353. Need kaheksa ühinenud piirkonda kutsusid end kaheksaks vanaks kohaks. Järgnevad sõjalised konfliktid ei suutnud konföderatsiooni murda ja sellega liitus uusi piirkondi. Ei suutnud seda Austria prantsuse palgasõdurite abil, Burgundia hertsog oma sõjaväega, Püha Rooma keiser Maximilian I oma sõjaväega ega Püha Rooma keisri Maximilian I vägi Švaabi sõjas, konföderalistid kaitsesid oma iseseisvust. Kõigi nende sündmuste mõjul ühinesid konföderatsiooniga aina uued piirkonnad. Laienemine lõppes1515. aastal, kui Prantsusmaa väed liidus Veneetsia Vabariigiga lõid konföderatsiooni vägesid lahingus Marignano all. See ongi jäänud Šveitsi ajaloo kõige valulisemaks sõjaliseks lüüasaamiseks. Just sealt hakkas idanema õnnelik mõte kuulutada end sõjaliselt neutraalseks. Esimest korda pandi konföderatsiooni ühtsus tõeliselt proovile 16. sajandi ususõdades. Reformatsioon pööras tülli katoliiklased ja protestandid. Uuesti tekkis konflikt usulisel pinnal 1847. aastal, kui katoliiklikud kantonid püüdsid konföderatsioonist väljuda. See katse suruti maha, kuid selle tulemusena suurendati kantonite autonoomiat ning võeti vastu olulised seadused ususallivuse kaitseks.
Korra kaotasid šveitslased ka oma iseseisvuse ja lipu, kui Prantsusmaa revolutsioonilised väed vallutasid riigi. Okupeeritud Helveetsia vabariigi eluiga jäi aga lühikeseks. 1803. aastal viis Napoleon Šveitsist väed välja, šveitslased taastasid oma iseseisvuse, lipu ja liidunõukogu. 1815. aasta Viini kongress tunnustas Šveitsi iseseisvust igaveseks ajaks. Šveitsil õnnestus säilitada neutraliteet ja jääda eemale 20. sajandi mõlemast kohutavast maailmasõjast.
Šveitslaste õnnelik elu
Šveitslaste õnneliku elu valem on sõdadest eemalejäämine + jõukus + demokraataia. 2019. aastal oli IMF andmetel Šveitsi SKP ühe elaniku kohta 72 008 USA dollarit. Selle näitajaga oli Šveits viiendal kohal maailmas. Võrdluseks, Eestis oli see samal ajal 38 540 dollarit elaniku kohta.
Šveitsi majanduslik jõukus põhineb tema erilisusel. Maavarade poolest vaesele, looduslikult mägisele maale annab erilisuse tema ajalugu, puutumatus sõdadest. Teatavasti ei ole sõdadest eemalejäämine alati sugugi lihtne ülesanne, aga Šveitsil on see õnnestunud. Šveitsi on läbi ajaloo veidi omaks pidanud sakslased, prantslased ja itaallased. Kuna just nende rahvaste loodud riigid on Euroopas olnud esirinnas mitmete sõjaliste konfliktide tekitamisel ja arendamisel, võib selle faktiga mõningal määral seletada Šveitsi õnnestumist sõdadest eemale hoidmisel. Tänu oma väga järjepidevale neutraliteedipoliitikale ei ole Šveits Euroopa Liidu liige ega osale sõjalistes blokkides. ÜRO liikmeks astus riik alles 2002. aastal.
Sõdadest eemalejäämise tõttu on Šveits olnud selleks kohaks, kuhu suure häda korral sai evakueerida poliitilisi teisitimõtlejaid ja varasid. Just see on olnud see pärm, mille peal on kerkinud näiteks Šveitsi panganduse usaldusväärsus, mis on riigi muutnud finantskeskuseks ja platsdarmiks rahvusvahelistele organisatsioonidele. Näiteks on Genfis 1863. aastal asutatud Punase Risti peakorter, mis võttis oma lipuks ümberpööratud värvides Šveitsi lipu. Lausanne’is asub 1894. aastal asutatud rahvusvahelise olümpiakomitee peakorter. Pärast Esimest maailmasõda loodud ÜRO eelkäija Rahvasteliit valis samuti peakorteri asukohaks Genfi. Praegu on Genfi oma asupaigaks valinud üle 180 ÜRO organisatsiooni ja muu rahvusvahelise ühenduse. Raha armastab vaikust ja rahvusvahelised bürokraadid head rahulikku elu. Muidugi, hea ja rahulik elu on Šveitsi meelitanud ka selliseid nähtusi, mille üle seal just kõige rõõmsamad ja uhkemad ei olda – poliitpagulasi, õnneotsijaid, hämara taustaga ärimehi ja lihtsalt igasuguse kaliibriga sulisid. Kuid šveitslaste head elu, rahu ja tasakaalu see olulisel määral kõigutanud ei ole.
Šveits oli 17. sajandist kuni 20. sajandini kõige tööstuslikum riik Euroopas. Šveitsi osalus maailmamajanduslikus kolmnurgas toimis tekstiilitööstuse kaudu. Šveitsis valmistatud värvilised kangad läksid kaubaks Aafrikas. Saadud raha eest osteti mustanahalisi orje, kes müüdi Ameerikasse. Sealt osteti saadud raha eest omakorda puuvilla jne. Šveitslased kudusid kangaid, andsid laenu, tootsid vastupidavaid täpseid ajanäitajaid ja mõtlesid välja piimašokolaadi. National Geographic pealkirjastas 1986. aastal oma loo „Šveits – maa nagu kellavärk“.
Demokraatia
Šveitsis on ajalooliselt välja kujunenud väga omapärane ja täiuslik demokraatlik elukorraldus. 1848. aastal mindi Šveitsis üle tänaseni toimivale riigikorraldusele. Šveits koosneb 20 kantonist ja kuuest poolkantonist. Kõigil on suur autonoomia, tugev omavalitsus, oma põhiseadus ning seadusandliku, täitev- ja kohtuvõimu organid. Samuti on igal kantonil oma lipp ja vapp. Keskvõimu vastutada on ainult välis- ja kaitsepoliitika ning raharinglus.
Kahekojaline rahvaesindus koosneb rahvusnõukogust ja kantonite nõukogust. Mõlema koja ühisistung liidukogu valib seitsmeliikmelise liidunõukogu. Liidukogu otsustab hääletades, kes seitsmest liidunõukogu liikmest saab liidupresidendiks järgnevaks üheaastaseks ametiajaks. Šveitsis valib rahvas sõna otseses mõttes. Kodanikel on otsene õigus algatada ja kehtestada seadusi ning teha põhiseaduse (liiduseaduse) muudatusi. Kodanikud peavad 18 kuu jooksul koguma oma algatusele 100 000 allkirja, siis pannakse see rahvahääletusele samas sõnastuses ja mõttes kui allkirjade kogumisel. See kord kehtib ka teistpidi: kui kodanikele ei meeldi valitud poliitikute vastuvõetud seadus või liiduseaduse muudatus ning selle vastu kogutakse 100 päeva jooksul 50 000 allkirja, tuleb see panna rahvahääletusele. Alates 1848. aastast on šveitslased käinud referendumil otsustamas üle 550 konföderatsiooni puudutava üldküsimuse üle. Muidugi lisandub sellele veel tohutu hulk kantonite ja kohalikke rahvahääletusi. Näiteks viimane palju kõneainet pakkunud rahvahääletus toimus 27. septembril 2020. Hääletusel oli viis küsimust: huntide jahiõiguse laiendamise, lastega peredele sotsiaaltoetuse suurendamise, uute sõjalennukite ostmise, isadele tasulise lapsehoolduspuhkuse võimaldamise kõrval oli hääletusel parempoolse Rahvapartei ettepanek lahkuda Schengeni viisaruumist, milles on kaotatud riikidevaheline piirikontroll. 37% hääletas ettepaneku poolt, 63% oli selle vastu. See tähendas, et valitsus ei pidanud alustama nii nagu britid Brexiti otsusega uusi keerulisi läbirääkimisi Euroopa Liiduga.
Kantonite ja omavalitsuslike kogukondade tasemel võib otsedemokraatia minna veelgi kaugemale. Appenzell Ausserrhodenis on otsedemokraatia vormiks rahvaarutelu, kus iga kodanik võib teha ettepaneku uue seaduse kehtestamiseks ja selle kantoni rahvaesindajate täiskogu ees isiklikult ette kanda. Berni kantonis saavad kodanikud teha kohaliku esinduskogu poolt ettevalmistatavale seaduseelnõule oma vastuettepaneku, koguda sellele 10 000 allkirja, misjärel pannakse nii seaduseelnõu kui ka vastuettepanek rahvahääletusele. Kõige efektsemad on muidugi pildid ja videod mõnel pool maapiirkondade omavalitsustes kasutatavast avalikust vabaõhu rahvakoosolekust, mis kohalike asjade üle otsustab. Sellist demokraatia vormi nimetatakse Šveitsis kogunemisdemokraatiaks vastukaaluks eelnevale hääletusdemokraatiale.
Ühe põhjalikuma maailma riikide valimissüsteemide analüüsi autor Rein Taagepera on märkinud, et USA demokraatia on töötanud laitmatult, kuid kõik riigid, kes on selle üle võtnud, on ebaõnnestunud. Sama võib olla Šveitsi demokraatia süsteemiga – see, mis töötab seal, ei pruugi töötada mujal. Sellele väitele on juba olemas ka tõestusmaterjal. Šveitsis on eri kultuuride kooseksisteerimine arenenud ajalooliselt harmooniliselt. Riigid, kus eri rahvad ja kultuurid on üheks riigiks liidetud mehhaaniliselt suurriikide kokkulepete tulemusel, nagu näiteks Liibanon, Afganistan ja Belgia, on aga ebaõnnestunud.