DOKTORIVORST KUI POEESIA: Unustatud raamat? Vaevalt, sest ma arvan, et tasub mul teda vaid kirjeldada, kui kõigil minu noorematel ja vanematel põlvkonnakaaslastel tuleb ta – plõksti! – ette. Formaadilt ja värvilt umbes ENE moodi, veidi paksem… Tähed pressitud kuldse värviga? Trükikvaliteet tänapäeva omale mitte alla jääv, kuigi ilmumisaasta oli vist 1949. Noh, tuleb tuttav ette? Igor Gräzin pajatab kulinaarsest nostalgialaksust “Raamat maitsvast ja tervislikust toidust”, mida eesti keeles on korduvalt välja antud.
Muidugi tuleb meelde! “Kniga o vkusnoi i zdorovoi pištše”. Kokaraamatute klassika, ja kinnitan, et ka kujunduslik tippteos, mille sarnast ma pole näinud ühelgi nendest maadest, kuhu sattunud olen. (Ma ei teadnud toona, kas see “Kniga” ka eesti keeles olemas oli – meie kodu oli ikkagi valdavalt venekeelne ja oli vaid üks raamat, mis seisis sellest raamatust eespool – venekeelne “Kalevipoeg”, mille mu eesti keelt tol ajal silpigi mitteoskav isa oli erinevalt enamikust eestlastest läbi lugenud ja viimased kümme lehekülge ka eesti keeles pähe õppinud.) Nüüd tean. On küll ka eesti keeles. Ja nüüd tean sedagi, et teose laskis 1930-ndatel koostada Nõukogude Liidu toitlustuse rahvakomissar Anastass Mikojan, armeenia tüüp.
Minu algsotsialistlikud vaated
Aga jah – sellest raamatust sain ma kõik, mis on minus kommunistlikku ja sotsialistlikku, kodunt, kus sai kuulata vaid hommikusi lastesaateid (õhtusel ajal mängiti Ameerika Häält) ja kus ma sõnavabaduse kaitsel oleks äärepealt tappa saanud. (Isa oli leidnud minult süütu raamatukese “Pavel Morozov” ja oleks mulle andnud näidistunni, mis juhtub minuga siis, kui ma oma isa peale kaebama lähen, aga malbe ema tuli vahele.)
Seega: oma algsotsialistlikud vaated sain ma sellest “Knigast”. Engels ütelnuks: siis sai minust teaduseelne sotsialist (teos “Sotsialismi arenemine utoopiast teaduseks”).
Viga on minus, mitte veinides
Kes pole näinud, las ma kirjeldan. Kaante värvifotodest sisekleebistel oli raamatu alguses pidulaud sevrjuuga, talleprae, mingi erilaadse šašlõki, kalamarja, lõhega pliinide, meekastmes küpsetatud noore karu liha viiludega; täpipealt ühesugused, munasuurused, njuutonlikud ümmargused kartulid (tilliga), linnupraed, pildi pealgi värskusest lõhnavad leivaviilud ja – missugune vodka! Külmades hõbeastjates ja mis tahes sorte – Stolitšnajast alates ja Kubani pertsovkaga lõpetades. Kaunid ja sillerdavad napsud, mida pole häbi pakkuda tütarlapsest oktoobrilapselegi. Pluss kirjandusklassika – meenutagem Stepani purjujoomist “Vaikses Donis”.
Ka kokaraamatu tagakaane sisekülg ei kahandanud minu usku sotsialistlik-kommunistliku ühiskonna ilusse. Kuigi ma ei ole kunagi olnud eriline magusasõber (ehkki mõnikord käivad koogihood peal küll, mis seal pattu salata), meeldis mulle selle lehekülje pigem esteetiline, mitte niivõrd gastronoomiline külg. Nii- ja naasugused koogid, tordilõigud Swarovski-laadsetel kristallnõudel ja hõbe-kuldsete tordilusikatega, muinasjutulised söödava olekuga klaasmunad (nüüd ma tean, mis see on: litši pähklid, tollal oli NSVL ja Hiina RV vahel ju veel suur sõprus) ning šampanja veelgi hõbedasemates lähkrites ja ridamisi Gruusia uskumatuid veine – Khvanchkara, Kindzmarauli, Tvishi, Vazisubani…
Nota bene! Olles Gruusia tuline patrioot nii hingelt kui ka poliitikas: no ei lähe need veinid mulle enam kuidagi. Aga mulle meeldivad endiselt gruusia toostid ja mälestused Pirosmani keldritest? Viga on minus, mitte veinides.
… ja ma hakkasin uskuma küllusesse
Niisiis: sellest raamatust ammutasin ma 5–6-aastaselt veendumuse, et millalgi tulevad kõikjale niisugused maitsvad ja rikkalikud lauad, kuigi mina neid ei taha, sest ema tehtud kapsasupp oli parem ja isa igapühapäevane klaas viina sinna alla ei vajanud hõbelähkreid.
See raamat tegi minust… noh, mitte kommunisti (isa ei lubanud!), aga inimese, kes hakkas uskuma küllusesse. Kõrgkooli õppejõu perekonnas oli sellesse võimalik uskuda. Alles paarkümmend aastat hiljem, millalgi koolisõbra Paul Varuli Valgamaa kodus olles (kes polnud veel ministriks saanud) kuulsin ma sellest, mida tähendas maal tõeline nälg, töö ja normipäev.
Me ei ole sellest kunagi rääkinud, sest me üldse kohtume harva, aga kas Pauli kodus oli “Kniga” olemas? Arvan, et vaevalt. Sest nii suureks mõnituseks ei oleks olnud võimeline isegi kolhoosikord. Ja ometi.
Teie kunst on meil meeles!
Nüüd, kus nood ajad on möödas ja vaestest popsitaludest tulnud sõnnikust läbilõhnanud ja elulugu varjata pidanud poistest on saanud pankurid, tipp-advokaadidid ja -kunstnikud, on ehk mõtet siiski meenutada seda kokaraamatut mõneti hea sõnaga.
Ja teate, miks? Kuigi suurem jagu sellest kraamist on üsna paljudele (aga ikkagi kahjuks mitte kõigile) kättesaadav, peab ühte siiski tunnistama: niisugust rikkalikku serveerimisviisi meil enam ei ole. Sest see ometi oli kunst, milles Eesti kokad ja teenindajad oma auhindu võitsid. Kui klaase pandi ritta niiti mööda ja klaasi valati nii täpselt nagu Pascali füüsikast tuntud ühendatud anumasse.
Ühesõnaga, kallid endisaegsed kokad, kelnerid ja baarmenid! Me oleme ühe raamatu teie kunstist küll ära unustanud, aga teie kunst on meeles ning sellest saab tulevase Eesti söögi- ja joogikultuuri osa. Millalgi tulevikus.
