MIS MEIST PÄRASTPOOLE SAAB: Merike Kurisoo räägib surmast kesk- ja varauusajal Niguliste muuseumis avatud näituse kaudu. Surmajärgse aja eest hoolitseti juba eluajal.
Surm on elu lahutamatu osa, kuid arusaam surmast, teispoolsusest ja nende tähendusest on sajandite vältel muutunud. Samamoodi on ajas teisenenud mälestamise ja matustega seotud kunsti ja esemete mõte. Pühakojad ja surnuaiad on aegade vältel olnud elavate ja surnute koosolemiskohaks. Lahkunud olid selles ühises ruumis füüsiliselt kohal oma matusekohtades ja vaimselt tajutavad neid esitlevate memoriaal- ja hauakunsti teoste kaudu. Kirikutele annetati kunstiteoseid, mõeldes ka kinkija tulevikule teises ilmas. Seega saab suurt osa vanemast kirikukunstist lahti mõtestada omaaegse surmakultuuri taustal. Samamoodi kõnelevad need teosed läinud aegade matuse- ja mälestamistavadest. Altariretaablite, kirikuhõbeda ja teiste esemete kirikutele annetamine osutas sageli soovile jäädvustada oma mälestus ja julgustada mahajääjaid, et nad lahkunu hinge eest palvetaksid. Sel kombel olid mälestamise ja matustega seotud teosed suunatud ja mõeldud elavatele, mahajääjatele.
Suremise hierarhia
Niguliste muuseumi näitus „Ars moriendi – suremise kunst“ avab siinse surma-, matuse- ja mälestamiskultuuri visuaalset väljendumist kesk- ja varauusajal, esitledes seda kunstiteoste ja esemete kaudu. Väljapanek kaasab ja seletab lahti suurt osa Nigulistes püsivalt väljas olevaid kirikukunsti teoseid.
Surmajärgne kuvand oli oluline ning selle eest hoolitseti juba minejate eluajal: hauaplats, hauaplaat või mälestuspilt osteti või telliti sageli aastaid enne surma, kontrollides ja kinnistades sellega ka enda sotsiaalse ja ühiskondliku staatuse visuaalset esitlust. 16.–17. sajandi epitaafmaalidel ehk mälestuspiltidel näeme tavaliselt perekonnaportreesid, kus abikaasad põlvitavad või seisavad koos oma lastega. Teiste seas on seal hallides toonides maalitud või ristiga tähistatud ka varalahkunud või surnult sündinud laste portreed, viidates veel kord elavate ja surnute ühisele olemisruumile.
Väga oluliseks peeti kirikuruumis asuvate matuseplatside asukohtade hierarhiat. Prestiižsemad matusekambrid asusid tavaliselt kiriku kooriruumis ja altarite läheduses. Kuna kirikutes maeti inimesi põrandas asuvatesse hauakambritesse, olid kõige levinumateks hauatähisteks kivist hauaplaadid. Need olid reeglina hauakambri suurused ning katsid selle laena. Hauamonument või -plaat osutas konkreetse isiku või isikute matmiskohale, kuid mitte ainult seda. Kandes memento mori tähendust, tuletas see inimesele meelde surelikkust ja ärgitas palvetama lahkunute eest. Lisaks esitasid hauatähised oma suuruse ja kujundusega lahkunu(te) sotsiaalset positsiooni, kinnistades tema perekonna ühiskondlikku staatust.
Suurejoonelised ärasaatmised
Matustega seotud esemed annavad meile aimu, kui suurejoonelised võisid olla lahkunute ärasaatmised, viidates kadunukeste positsioonile ja märgistades tollaseid matusetraditsioone.
Kuninglike peade ja aadlike matusetseremooniad kaasasid sellesse viimse maise hetke etendusse nii leinavate osaliste kui ka pealtvaatajatena kõiki ühiskonnakihte. Selle üheks kajastuseks on näitusel väljas olev ligi nelja ja poole meetri pikkune gravüür Pärnu Muuseumist. 17. sajandi lõpust pärinev teos kujutab Rootsi kuninga Karl X Gustavi matuseprotsessiooni Stockholmis. Meie kohalike aadlike matusetavasid avavad lisaks kaasaegsetele kirjeldustele ja ülesjoonistustele mitmed esemed, nagu näiteks matuseregaaliatena kasutatud turvisekiivrid, kirstukaunistused ja 18. sajandist pärinevad metallkirstud.
Väljapaneku ajaline raamistus algab keskajast ning lõpeb 18. sajandiga, hõlmates visuaalset materjali nii katoliiklikust kui ka luterlikust ajast. 18. sajandi lõpp märgib olulist pööret siinses matuse- ja memoriaalkultuuris. Keisrinna Katariina II ukaas 1772. aastast keelustas kirikutesse matmise ning seadis ette uute surnuaedade rajamise elukohtadest eemale. Kirikuruumis tähendas see aga matuste- ja mälestamisega seotud visuaalia külmutamist, kus uusi, seda tähendust ja mõtet kandvaid teoseid seati pühakodadesse üles vaid haruharva.
Seni suletud müürikäigud
Praegu pääseb Nigulistes kohtadesse, mis enne olid suletud.
Matusetraditsioonide ja -riituse tavasid ning läbiviimist avavad kultuuriloolised esemed Eesti Ajaloomuuseumi, Pärnu Muuseumi, Narva Muuseumi, Tallinna Linnamuuseumi, Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu ja Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse kogudest. Lisaks Nigulistes alaliselt väljas olevatele teostele on kaasa haaratud ka ruum ise. Ühelt poolt loob endine pühakoda näitusel olevatele ja algselt kirikuruumi mõeldud teostele nende esmasele funktsioonile viitava raamistuse, teiselt on ruum ka ise füüsiliselt kaasatud. Põrandates ja seintel olevad hauaplaadid, mida on tänaseni säilinud üle saja, moodustavad väljapaneku olulise osa. Vaatajatele on avatud ka seni suletud olnud müürikäigud. Neist suurimas on üles seatud väike kinoruum, kus esitatakse filmikollaaži surma, suremise ja teispoolsuse kajastumisest Eesti ajaloolises mängufilmis.
Näitusel esitletakse eeskätt tollase kõrg- ja jõuka keskklassi matuse- ja mälestamistraditsioonidega seotut. Samas leiab seal kokkupuutekohti meie tänaste tavadega, mis viitavad kristlike traditsioonide tugevatele juurtele.
Näitus „Ars moriendi – suremise kunst“
Avatud kuni 02.06.2012
Niguliste muuseum – Eesti Kunstimuuseum
www.nigulistemuuseum.ee
