KAKS INIMESTE ÜLE VASTIKULT IRVITAMISE VIISI: Eiki Nestor näitab rusikat sundparteistamise lollile kombele. Aga sama nõme on jätta kõrvale inimesed seepärast, et nad mingisse parteisse kuuluvad.
Nõukogude võimul oli kombeks inimesi mitte ainult hirmutada, vaid ka nende üle irvitada. Sunniviisiline parteistamine ei ole midagi muud kui näkku sülitamine.
Inimesed lasevad end rahulikult parteistada
Meenutame. Kommunistid jagunesid ju laias laastus nelja rühma:
1) tõsikommunistid, keda ma pole vist elu sees näinud;
2) karjeristid, kes tahtsid siis hästi elada ja ei ole seda unustanud ka tänases vabas Eestis. Tunnete neid kõiki ja ei viitsi siinkohal nende peale leheruumi raisata;
3) inimesed, kes siiralt uskusid, et suudavad liikmelisuse kaudu vabadusaadet hoida ja kanda ja kellest ma siiralt lugu pean;
4) kõige suurema osa moodustasid aga inimesed, kes selleks, et enda oskuste ja teadmiste kohast tööd teha, pidid ka parteisse kuuluma. Ehk siis sundparteistatud nõukogude võimu poolt.
Kui nüüdsel ajal olen mitmel korral märku andnud, et ühiskond ei ole veel kahjuks täiel määral „nõukogude pärandist“ puhastunud (ja seetõttu ka paljudele pahameelt tekitanud), siis just seetõttu, et see komme elab vabas Eesti Vabariigis täieliselt edasi. Ja vaatamata sellele, mida te nädalavahetusel jutusaadetest kuulete või lehtedest ja online’ist loete, lasevad inimesed ennast rahulikult sundparteistada.
Mida põrgut – nii ei pea ju olema!
Peipsil kala püüda ja pealinnas ametnikuna töötada peab saama ka nii, et erakonda ei astu. Need valimised ei ole vabad, kui ameti juhataja või asutuse direktor ütleb, kelle poolt hääletada. Ja kui ei astu või ei hääleta, siis…
Muidu tark mees, aga… näe, parteis!
No nii. Kui te siiani loetu asjus olete plaksutanud, siis vabandan, kui järgneva osas kellelgi käed rusikasse lähevad.
Kui sundparteistamine oli inimeste üle irvitamine nii nõukogude korra ajal kui kahjuks ka tänases Eestis, siis täpselt sama arvan ma vastupidisest. Nõuda kelleltki, et astud erakonda ja saad töökoha, on ju sisult sama, kui nõuda erakonnast väljaastumist tööle saamise huvides! Valiks ametikohale või võtaks tööle, aga näe, parteilane teine. Muidu tark ja tegus, aga…
Isegi kui kõik pühad inimõigused ja vabadused kõrvale jätta ning vaadata asjadele pragmaatiliselt, siis erakonnast välja astumine ei muuda ju inimese mõttemaailma, arusaamu ja tõekspidamisi. Ta jääb ikka selleks inimeseks, kes ta on.
Sunniviisiliselt parteisse võtjad ja kohustuslikus korras erakonnast välja astumist nõudjad ei ole veel vabasse Eesti Vabariiki jõudnud.
Peamine selgitus, miks tööle saamise huvides parteisse kuuluda ei tohi, kõlab nii: see töö eeldab, et erakondlikke eelistusi olla ei saa. Heaks näiteks on ajakirjandus. Kui nüüd lugeda kirjutatud lugusid või vaadata-kuulata saateid, siis võite suurema vaevata järeldada, millise või milliste erakondade poole autori arvamus kaldub. Ja kes ajakirjanikest ei teagi, et valimised toimuvad. Tõesti, viimaseid on vähe, aga olemas nad on.
Kõrvalelükatud
Siinkohal kolm näidet viimasest erakondade reitingu-uuringust ja sellekohaste uudiste pealkirjadest. „Reformierakond on taastamas oma toetust“, „Kolm erakonda on populaarsuselt peaaegu samal tasemel“ ja „Märtsis olid kõige populaarsemad sotsiaaldemokraadid“. Seejuures on kõigil kolmel uudise loojal õigus!
Esmapilgul võib ju tõesti jääda mulje, et töökoha nimel erakondadest välja astumise nõudmine on omamoodi vastureaktsioon nõukaaegsele sundparteistamisele ja selle jätkumisele tänases Eestis. Kas ikka on? Töökoha saaja seisukohalt ei näe ma küll mingit vahet.
Realistina saan aru, et need kaks inimeste üle irvitamise viisi saavad otsa ühel ja samal ajal. Mida varem, seda parem.
Sinnamaani tuleb aga tõdeda, et hulk tarmukaid ja tahtmist täis inimesi on elu arendamisest erakondade kaudu kõrvale lükatud või teevad seda salaja (miks, milline jaburdus!).
Samal ajal erilise erakondliku eelistuseta seltskond peab kuuluma mingisse parteisse, mille poolt ta valimistel isegi ei hääleta. Kas naljakas? Vastupidi, väga kurb.
Tahaks ikka, et reformierakonda kuuluksid ikka tõsiliberaalid, et karjäär ei sunniks kedagi keskerakonda astuma, et sotsiaaldemokraate keegi seestpoolt ei õõnestaks ja et IRL-i kuulumine poleks tööle saamise põhjuseks.
Aga ka seda, et vabas ühiskonnas ei peaks inimesed oma maailmavaadet varjama.
