KONSERVATIIVSUS JA INNOVATIIVSUS PÕRANDA ALL: Ükski subkultuur ei eksisteeri vaakumis, nad on omavahel läbi põimunud ja mõjutavad üksteist, räägib etnoloogiadoktor Aimar Ventsel, kelle sulest ilmus hiljuti monograafia „Punks and Skins United“ – prestiižika angloameerika kirjastuse Berghahni märgi alt.
Minu ajalugu pungis algab 1980-ndate keskelt, viimastel aastatel, kui enne perestroikat oli Nõukogude Eestis veel „vana kooli“ punk – miilits ajas taga, koolis kutsuti õppealajuhataja juurde vaibale ja kolhoosis tahtsid kombainerid raske mutrivõtmega sahtli tühjaks lüüa. Kõik ainult välimuse pärast. Esimest subkultuuriteemalist akadeemilist kirjutist sain ma lugeda umbes 1990. aastal. Hiljem olen lugenud sellelaadset kirjandust kõvasti, ent pole kunagi mõtelnud, et hakkan ise subkultuure uurima. Elu on aga täis ootamatusi ja 2020. aasta lõpul ilmus mu monograafia „Punks and Skins United. Identity, Class and the Economics of an Eastern German Subculture“ prestiižika angloameerika kirjastuse Berghahni alt.
Töölisklassi noored
Ükski subkultuur ei eksisteeri vaakumis, nad on omavahel läbi põimunud ja mõjutavad teineteist.
Skinhead-kultuur tekkis Suurbritannias 1960. aastatel ja oli töölisklassi teismeliste subkultuur, mille keskmeks oli tolleaegne Jamaika muusika. Skinhead’ide kõrgajal, umbes 1969. aastal, tekkis isegi muusikastiil, mille nimi on skinhead reggae. 1970-ndate alguses suri skinhead’lus vaikselt välja. Punk tekkis millalgi 1970-ndate keskel ja vaidlused selle üle, kas ta sünnikoduks on New York või London, käivad siiani.
1970-ndate lõpus ilmus pungist inspireerituna skinhead’ide teine laine, millest osa pööras paremäärmuslike parteide mõjul enam-vähem neonatsluse poole, osa – n-ö traditsioonilised skinhead’id – aga jätkas 1960-ndate suunda. Nii või teisiti, tänapäeval on mõlemas stiilis mitmeid alastiile, mis erinevad teineteisest muusika ja poliitiliste vaadete poolest, aga ka välisest küljest. Punk- ja skinhead-kultuurid on kusagilt otsast kogu aeg segunenud. On olemas nähtus, mille nimi on street-punk, mis oma olemuselt on sarnane skinheadlus’ega. Sama muusika, sarnane välimus ja – mis kõige tähtsam – sarnane arusaam maailma asjadest.
Mõlemad on agressiivsed, sõna otseses mõttes kultiveerivad alkoholismi ja armastavad provokatsiooni. Mõlemad on mäss väikekodanlike väärtuste vastu ja otsekui loodud töölisklassi jaoks. Seega pole imestada, et street-punk’is ja skinhead’luses ongi ülekaalus töölisklassi päritolu noored.
Raamat põhineb mitmeaastasel välitööl Ida-Saksamaal, linnas, mille nimi on Halle. Hallet teavad klassikalise muusika inimesed – seal elas Händel. Läbi käis ka Beethoven. Peale selle on Halle koduks suurimale Beatlesi muuseumile väljaspool Liverpooli. Omal ajal oli Halle SDV väga oluline keemiatööstuse keskus ja üks peamisi riigi pungipealinnu. Just Halles korraldati esimene punk-festival SDV-s, siit põlvneb hulgaliselt olulisi sotsialismiaja punkmuusikuid. Keemiatööstuse lõpuga algab ka mu raamatu lugu. Raamat ei räägi SDV-st ega ka otseselt punk-muusikast, vaid sellest, kuidas subkultuure ei saa ühiskonnast välja võtta – aga just seda suur osa subkultuuriuuringuid teebki. Subkultuur on akadeemilises kirjanduses tihti kui asi iseeneses, see, mis eristab inimesi ühiskonnast. Mind huvitas aga vastupidine: mis siis ühendab.
Majanduslikus mõttes kõrb
Alustuseks see, et aja jooksul ma märkasin, kui sakslaslikud on saksa pungid (ja ka skinheadid). Sakslane on autohull ja seda on ka saksa punkar. Sakslasele meeldib Ordnung ja mingis mõttes meeldib see ka punkarile. Sakslane reeglina ei riku üldkehtivaid reegleid ja ega punkarid seda ka kipu tegema, ükskõik, millest nad räägivad või laulavad.
Minu lugu Halle pungiga hakkab Saksamaade ühinemisega. Niikaua, kui ma elasin Saksamaal, puutusin pidevalt kokku osside-wesside pingetega. Ossid olid ja on idasakslased ning wessid läänesakslased. Pinged algasid 1991. aastal, Saksamaade taasühinemisel. Tegelikult taasühinemist kui sellist polnudki, Lääne-Saksamaa neelas Ida-Saksamaa lihtsalt alla ja üritas ära seedida. Eesmärk oli teha endisest sotsialistlikust riigist normaalne kapitalistlik-demokraatlik regioon normaalse demokraatliku Saksamaa sees. Selleks tuli aga nüüd juba endine SDV ümber korraldada. Ka enamik endiseid SDV kodanikke ootas ümberkorraldusi. Nad tahtsid elada nagu Läänes – sõita hea autoga, reisida ringi, osta moodsaid Lääne riideid, juua piiranguteta Coca-Colat.
Ja siis lõi välk sisse! Ümberkorralduste käigus otsustati moderniseerida ka endist sotsialistlikku plaanimajandust. Selleks loodi riiklik trust Treuhand. Treuhandi arusaamise järgi tuli seda teha kiirelt, võimalikult odavalt ja eelisjärjekorras sakslastele, et ei tekiks keele- ja kommunikatsiooniprobleeme. Seega müüdi osa ettevõtteid maha 1 DM eest. Uued omanikud kohustusid ettevõtted moderniseerima ja muutma turukõlblikeks. Mis juhtus, oli katastroof. Väga paljud Lääne-Saksa ettevõtted ostsid ära oma idapoolsed konkurendid ja panid nad kinni. Igasugu aferistid ostsid ära tehaseid, mille ümberkorraldamiseks polnud neil teadmisi ega raha. Juhtus see, et sotsialistliku ploki rasketööstuse etalonist sai lagunevate tehasehoonetega ja töötute armeega vaene regioon. SDV-s oli töötus olnud umbes null protsenti, 1990. aastatel tõusis töötus Ida-Saksas miljonitesse. Läks lahti vastastikuseks süüdistamiseks. Läänesakslased pumpasid Idasse raha sisse, maksid sotsiaalabi, töötute abiraha ja ümberehituse eest suuri summasid ning süüdistasid idakaid tänamatuses. Idasakslased süüdistasid vastu majanduse tuksikeeramises, koloniaalses suhtumises ja vaata et okupatsioonis. Ja pole midagi ütelda, Ida-Saksamaa on siiamaani majanduslikus mõttes kõrb, kus töötuse numbrid on trööstitult suured.
Pärast töötukassa ametniku näägutamist
Mis on sel kõigel pistmist pungiga? Esiteks, 1990. aastate kaos Ida-Saksas tegi võimalikuks punk-kultuuri plahvatuse. Ühel hetkel oli hulgaliselt segase omanikustaatusega maju ja tühje tehaseid, kuhu koliti sisse ja asutati punk-klubid. Riik andis piisavalt töötuabiraha, nii et sai pühenduda bändi- ja klubitegemisele ja ei pidanud muretsema homse päeva pärast. Ka punkseltskonnas oli Saksamaal 1990-ndail Ida-Lääne vahet tunda, eriti Berliinis. Ida pool olid skvotid, Läänes juba 1980-ndail rajatud klubid. Kuid asi polnud ainult pungis. Sakslased olid 50 aasta jooksul lahku arenenud. Mõlemal pool sotsialismi-kapitalismi piiri oli välja kujunenud kaks kultuuri ja mõtteviisi, mis erinesid mitte suurelt, vaid detailides. Läänesakslased ei kasutanud reeglina kardinaid, idakad jõid pätikohvi. Just see pisikeste detailide loogika lõi erisuse. Ida-Saksa punk 1990-ndail oli – nagu punk ikka – mäss riigi ja tema korralduse vastu. Ent see oli ka idasakslaste mäss läänesakslaste poolt pealesurutud elukorralduse vastu.
Kui nüüd vaadata saksa mentaliteeti, siis töötutesse suhtutakse halvasti. Töötu on tavasakslase jaoks parasiit. Nüüd kujutage ette, et te tulete tüüpilisest tööstuslinnast ja põlvnete traditsioonilisest töölisklassi perest, kus põlvkondade kaupa on antud edasi uhkust, et „me suudame omaenese raske tööga leiva lauale panna“. Teie isa ja vanaisa kasvasid üles sotsialismi õitsvates tingimustes, kus austati töölisklassi üle kõige ja korrutati väsimatult, et „töö on auasi ja kohustus!“. Te imesite selle kõik sisse emapiimaga ja siis äkki olete te prekariaat – inimene ühiskonna alamastmel, kust allpool on vaid Aafrika migrandid. Mida te teeksite? Hakkaksite mässama! Raamatu üks läbivaid jooni ongi tõdemus, et street-punk on marginaliseeritud töölisklassi alternatiivühiskond. Pärast töötukassa ametniku näägutamist ja kaaskodanike põlastavaid pilke on hea siseneda koduklubisse ja olla seal „keegi“ – kohaliku punkbändi populaarne laulja, tuntud tätoveerija jne. Punk on Saksamaal üldse kodu paljudele väljatõugatutele, sinna võetakse vastu töötud, immigrandid, seksuaalvähemused.
Kramplikud kaanonid
Kui nüüd rääkida pungist, siis nüüdisaegset punki iseloomustavad kaks sõna: konservatiivne ja innovatiivne.
Punk hoiab kramplikult kinni kaanonitest, mis pandi paika 1970. aastatel. Muusikaline uuendamine on tolereeritud vaid teatud piirini. Sama käib välimuse kohta. Siiani on häbiplekiks kommertsialiseerunud plaadifirmade alt plaatide väljalaskmine. Peavad ikka olema väikesed underground-kontorid. Mängitakse väikestes räämas klubides ja ollakse kirglikult vasakpoolne. Innovatiivsus seisneb selles, et kasutatakse kõiki uusi leiutisi, et tekkinud status quo’d säilitada. Kõik moodsad sidepidamisvahendid on head, kui organiseerida bändituuri. Muusika pannakse esimesena internetti, et rahvas seda kuulaks ja siis millalgi ka vinüülplaadi ostaks. Kes ostab plaate, see ostab niikuinii. Kes aga ei osta, see teab vähemalt muusikat. Uusi tehnikavidinaid kasutatakse, et muusikategemist hoida odavana ja seega kuulajatele kättesaadavana. Videoid tehakse põlve otsas ja pannakse Youtube’is vastavatesse gruppidesse. Kõik on odav, lihtne ja hallatav.
Sarkasm ja iroonia
Aimar Ventsel: On teatud subkultuuri-uurimise akadeemilisi postulaate, mida ma raamatus kahtluse alla sean.
Punk ei ole enam ammu šokeeriv, nagu armastavad kirjutada sotsioloogid. Punk on pidev, rõhutatult anti-fashion, demonstratiivselt tavaline välimus, mida keegi enam ei kanna. Punk ei ole nihilistlik, vaid oluline on sarkasm ja iroonia. Miks keegi pole siiani uurinud subkultuuride vahelisi vaene ja antipaatiaid? Kes on olnud subkultuurimaailmas, see teab et skinhead ei seedi hiphoppar’it, punkar metallisti ja vastupidi. Neil vaenudel on subkultuuride jaoks suur tähendus.
Subkultuur pole ammu enam noortekultuur. Jah, keskmine vanus on seal 20 kanti, ent enam pole miskiks harulduseks 40–60-aastased subkultuurlased. Kirjutades ei leidnud ma praktiliselt mingit kirjandust subkultuuride territooriumite kohta. Ent igal kambal on oma tänav, linnaosa või park, mis on „meie“ oma. Ja ka see, et ükski põrandaalune subkultuur pole täienisti põrandaalune. Subkultuur peab olema mõnevõrra legaalne. Skvotti ei saa pidada, kui elektrit pole. Baari ei saa pidada, kui pole litsentsi, mis lubab hulgimüüja käest alkoholi osta. Palju muud veel. Subkultuur peab olema poolenisti illegaalne, muidu ta ei saa edasi elada.