Õde venda õpetama:
“Vennakene, hellakene!
Ära nüid sõida sõea ees,
ära nüid sõida sõea taga,
sõida sõea keske’ella!
Esimesi heidetasse,
tagumesi tapetasse,
kesmesi koeu oodetasse!”
(Varbla. H II 17, 684/8 (78). 1890)
MINEVIKU SÕJAFOLKLOORIST TÄNASE SÕJA AJAL: Kultuuriloolane ja folklorist Marju Kõivupuu tutvustab sõja ja lahingutega seotud Eesti folkloori läbi aegade.
Kes meist seda ütlust ei teaks – esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Kõlab see kui ürgne esievanemate elutarkus manitsemaks lihtsurelikku käima igas ettetulevas olukorras tasakaalukalt kuldset keskteed, mitte olema liig tormaks ega ka liig uimane, hoidma ikka mõistlikult madalat profiili. Kes nimetab seda elufilosoofiat talupojatarkuseks, kes oskuseks kohanduda ja keerulistest olukordadest eluga välja tulla.
“Venna sõjalugu”
Tuttavaks on need manitsus- või õpetussõnad saanud meile eeskätt vanade regilaulude vahendusel, mis räägivad venna või perepoja nekrutiksvõtmisest, tema sõttakutsumisest. Folkloristid tunnevad seda laulutüüpi kui “Venna sõjalugu”.
Metsalind, mõisa- või vallaametnik toob sõjasõnumeid, kannab kätte kroonu käsu – ei taheta sõtta ema-isa, isegi mitte õde, vaid ikka vennal tuleb minna. Ja nii asub õde venda õpetama, kuidas sõjas hakkama saada; annab vennale vöö vahele kaasa kirjatud kindad, selga omaõmmeldud hamme, kuhu kaitsvad kirjad sisse õmmeldud. Nende järgi tunneb õde venna ära, kui see porise, verise ja kurnatuna hulga aja pärast sõjast koju naaseb. Õde kütab vennale sauna, kasib ta sõjasaastast puhtaks, vihtleb liikmed pehmeks ning ravib-rohitseb haavad terveks.
[- – -] “Sõsar, noori linnukene!
Uha mu hobu porista,
mõse mu saapad savista,
sis ma aja sõajuttu,
kudas sõan sõditasse,
või sääl Rootsin raiutasse,
Riia alla reisitasse.
Sõan ei ole naine armas,
naine armas, kaasa kallis!
Sõan om armas hal’las mõõka,
kallis kangepää hobene,
kes pästab mehe sõasta,
mehepoja Poolamaalta,
mehe velle Venemaalta.”
(Paistu. H II 25, 970/4 (5). 1888)
Ettur vägevate sõjamalelaual
Meie vanem rahvalaulupärand ei tunne sõja- ega kangelaslaule, kus kanged eesti mehed hooplevad oma vägitegude ja vallutustega, kui ehk mõned ammuste aegade ürikute tekstipudemed kõrvale jätta.
Laulmine on mäletatavatel aegadel olnud ikka naiste-noorikute pärusmaa ning sellest tulenevalt teemadki naiselikult pehmed, kuigi sõnamaagia poolest vägevad. Ka sõjateemalised laulud räägivad pigem nekrutite võtmisest ja sõjameeste koju ootamisest. Neis lauludes on meesinimene (vend) passiivne tegelane – tema tahaks rahus põldu harida, peret pidada, pühade ajal kõrtsis koos sõpradega kannukese õlut libistada ning elust rõõmu tunda, kuid saatus ei ole talle armuline. Võiks öelda, et see sajanditetagune traagiline tõdemus – kas ja kuipalju minust üldse midagi sõltub – on saatnud eesti meest ja tema peret lähiajani. Pisikese piiririigi elanike saatuseks on pahatihti olla etturiteks vägevate malelaual.
Kohustuslikku ajateenistusse kutsumine, vanemas keelepruugis nekrutiks võtmine, on olnud läbi aja (mees)inimese elukaarel märgilise tähendusega sündmus. Muuseas, esimest korda kasutati sõna “nekrut” Peeter I poolt 20. veebruaril 1705. aastal välja antud seaduses, mille järgi tuli soldatiks anda üks 20-aastane mees 20 talu kohta – Venemaal moodustati regulaararmee.
Sõna “nekrut” pärineb prantsuse keelest ja tähendab äsja regulaarväkke võetud isikut (récruter – sõjaväkke värbama). Kuni 1793. aastani oli nekrutikohustus eluaegne – nekrutiksvõtmine tähendas perekonnast igaveseks lahkumist. See seadus puudutas enesestmõistetavalt ka siinseid talupoegi.
Oh me vennad, vaesed lapsed,
kas me teame, kus me saame!
Kas meid sõtta sõlmitasse,
Vene väkke värvidasse,
püssikandjas püidenessa,
odakandjas otsitasse?
Püss on suuri, rauda raske,
tina paksu, rohtu palju –
need mul käivad käte peale,
hõeruvad õlade peale,
langvad labaluie peale.
(Põltsamaa. H I 2, 199 (36). 1889)
Sõttasaatmise nutulaulud
Nekrutiitkud, leina-ja nutulaulud, mille saatel noort meest sõjaväkke ja/või sõtta saadeti, temaga igaveseks jumalaga jäeti, moodustavad samuti märkimisväärse osa meie vanemast rahvalaulupärandist.
Lähedaste jaoks oli selline sündmus võrreldav elusalt matmisega, seepärast kardeti nekrutiksvõtmist hullemini kui surma. Seetõttu tuli enesevigastamist või mingil muul komisjoni ülekavaldmise katseid, et nekrutiksvõtmisest pääseda, külaühiskonnas ikka ette. Teema on kajastunud ka meie rahvapärimuses ning niivõrd-kuivõrd algupärases ilukirjanduseski, meenutagem kasvõi Lydia Koidula “Säärast mulki”, kus punapäine sandi iseloomuga Erastu Enn kirvega oma pöidla kallale läheb, et kroonust pääseda.
– Neile, kes simuleerisid kuulmatut, neile visati väike raudvanker hirmsa ehmatava paneva käraga järele, kes siis tagasi vaatas, oli sisse kukkunud.
– Üks Tartumaa Kasepää valla mees simuleerinud lollakat ja komisjoni ilmudes, nähes komisjoni laual kulli-vappi, ütelnud kulli sülle kahmates: “Ah, nüüd ma sain su kätte, kos sa minu ema kana panid!” – Mees olevat vabastatud.
– See, kes simuleerinud, et tal selg on kõur, need aetud just nagu lina masina trullide alt läbi. Mehed karjunud selle trulli all.
– Ühele mehele olevat aetud peenike ora selja roo pealt naha alust mööda kuni kaelani. Mees olevat karjunud ja siis äkilise vihaga virutanud 6 üliõpilast-arsti selili. Ei tea, milleks seda tehti.
– Üks mees kurtis, et temale keegi soovitanud, et pese end hästi puhtaks, kui komisjoni lähed. Tegin seda – mis juhtus. Võeti kohe vastu: “Vaat kus tuleb puhas, klaar mees, sellest saab tore soldat!” Ma oleks pidanud 3 päeva end “tõrvama”, aga mitte pesema.
(ERA II 135; 376 < Torma, 1936)
Kohalikud sõjad
Inimestele tähenduslikud sündmused pannakse ikka laulude-juttude sisse ning sinna nemad ka jäävad, kui neil on vähegi ka südmuste-ülest, üldistavat mõõdet. Kirjanduse kaudu tuttavaks saanud kohalikud sõjad – Mahtra sõda, Räpina puuaia sõda, Pühajärve sõda – olid sisuliselt talupoegade vastuhakud reformidele ja seadustele, millest nad täpselt aru ei saanud ning oli oht, et need halvendavad nende niigi nirupoolset igapäevast olukorda.
Eesti maakondadest paistab teatava pärimusliku militaarsusega silma Raplamaa – seal on toimunud arvukalt vastuhakke, mis on saanud osaks meie rahvuslikust ajalookirjutusest ja -kirjandusest. 1343. aastal alanud jüriöö ülestõus, mida on peetud eesti soost ülikute ja taanlaste vastuhakuks Saksa Ordule, algas väidetavalt Raplamaalt.
- juunil 1858 piirasid teivastega relvastunud talupojad Mahtra mõisas sõdurid ümber ning nõudsid nende lahkumist. Vastuhakanud talupoegadele määras sõjakohus peksukaristuse, mis viidi täide veebruaris 1859 Mahtra mõisas. Neid sündmusi on kirjeldanud Eduard Vilde oma romaanis “Mahtra sõda”. Mahtra sõda toob meelde ka Adra Mihkli ehk Mihkel Teini loo: ta langes soldatite kuulist Atla ja Mahtra mõisa vahelisel heinamaal. Tema mälestuseks lõikas naine sinnasamasse kasepuusse risti. Seda kaske tunti kui Adra Mihkli kaske. Rahvasuus on ristiga kase kohta käibel olnud ka teine nimi: ohvitseri kask, sest väidetavalt umbes samas paigas saanud surma ka üks vene ohvitser.
Koerakoonlased ja peninukid
Eesti rahvajutte, kus tegelasteks on koerakoonlased ehk peninukid, on samuti mõjutanud ja kujundanud sõjad, mida siinmail peeti sadu aastaid tagasi.
Arvatavasti pärineb kujutelm peninukkidest juba ristisõdade ajast. Vene-Liivi (1558–1561) sõja rüütlid-sõdalased kandsid koerakoonu meenutava kujuga kiivreid-näokatteid ning ka Vene opritšnikute sadulal oli koerapea kujutis.
Koerakoonlastega seotud rahvajutud ilmestavad mütologiseerunud ajaloopärimust, mille kohaselt tulevad peninukid sõja ajal oma elukohast kusagilt maailma lõpust mägede tagant inimesi hävitama ning nende ilmumine ja hävitustegevus ennustab peatset maailma lõppu.
XX sajandi algus
Meil on nüüd jõulud nagu kord ja kohus/
Ja jõulurahu on meil ka.
Kes eile olid hädaohus,
nüüd süütavad küünlad põlema.
[- – -]
Kuis sündis tänavu jõuluime?
Nagaikad, püssid selle lõid,
Sest mälestatakse nende nime,
Kes jõuluks kalli rahu tõid.
(Gustav Suits, “Jõululaul aastal 1905 pKr”)
- aasta verised sündmused leidsid aktiivset kajastamist juba uuemas rahvalaulu-repertuaaris, mille võtsid üle mehed: teemad ja sõnakasutus muutus juba niipalju vabamaks, et sellised laule naistel ei sobinud toonaste arusaamade kohaselt laulda. Ja eks teemad, kogemused ja üleelamisedki jäid (maa)naistele juba pigem kaugeks.
Lisaks sellele, et eesti keelde pandi ümber “Marseljees” ja “Internatsionaal”, said pikaks ajaks ülipopulaarseks reinlenderi viisile seatud riimid “Mõisad põlevad/saksad surevad/mets ja maa saab meitele…”, mis on olnud jätkuvalt populaarne kuni tänase päevani ja mida on lauldud ka tantsu saateks.
- aastast pärineb ka Vaga soov:
Õnnista ja hoia,
peksuga meid võia,
oma nuuti tõsta sa hästi,
ja meid rahusta!
(RKM II 119, 102 (49) – Rannu, 1961)
Väikeste Lõõtspillide Ühing taaselustas kümmekond aastat tagasi Läänemaa talupoegade poolt väidetavalt kättemaksuks revolutsiooni aktiivse mahasurumise eest 17. veebruaril 1907 tapetud parun Otto Budbergile pühendatud satiiri “Nüüd põrgu vait ja kurat unes…” (RKM II 124, 351/2 (7) – Vändra, 1962) – Otto von Budbergi ei soovita näha ei taevas ega põrgus ning ta jääb Ahasveerusena teispooluses ringi rändama ning oma kohta otsima. Samuti mugandatakse saksa ja vene keele- ja kultuuriruumist eesti keelde hukkamisega seotud uuemat lauluvara, mida kirjutakse ka käsitsi laulikutesse ümber.
Rahvalauludesse ja -juttudesse on jätnud oma arvestatava jälje nii Vene-Türgi, Vene-Jaapani kui Esimene maailmasõda. Kes ei teaks laulu “See vene riigi säädüs / on ropp ja roojane…”, mis kajastab sündmusi Vene-Jaapani sõjas, või laulu “Dvatsat let lužila mina / olin soldat rjadavoi..” ehk “Türgi sõja laul”, millest on kadunud Veljo Tormis teinud ka koorilauluseade. On iseloomulik, et selle perioodi lauluvara iseloomustab eesti-vene segakeelsus ning meloodiad on pärit vene ja/või (ka) saksa kultuuriruumist.
“Meid röövel päästis röövli käest”
Viimane suur sõda ning selle eel- ja järelsündmused kajastuvad samuti esmajoones uuemas rahvalaulurepertuaaris. Seda lauluvara on ajaloohõlmast üles äratanud nii mõnedki meie populaarsed pärimusbändid, eriti Untsakad, kes on uuele elule virgutanud needki laulud, mida nõukogude ajal oli võimalik laulda vaid seltskondades, mille lojaalsuses ei saanud kahelda.
Oli selleks siis legendaarne “Ai tsihh-ai tsahh, ai tsahh, ai velled…”, millest muuseas ukraina Tšerngivi segakoor tegi vaimustava esituse, lauldes seda selges eesti keeles.
Ega nõukogude ajal militaarfolkloor ju põlu all polnud, range tingimus oli vaid see, et see oleks suunatud vaenlase ehk siis Natsi-Saksamaa vastu.
Viimase ilmasõja folkloori tutvustas ja vahendas omal ajal aktiivselt folklorist Oskar Loorits (1900–1961). Tema “Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis” on jätkuvalt poulaarne ning ajatu, sest selles raamatus pooli ei valita ehk nagu rahvasuu nii pruuni kui ka punast okupatsiooni kokku võttis: sind issand tänan kõigest väest, meid röövel päästis röövli käest…
See lause on ülimalt aktuaalne ka käimasoleva Ukraina sõja kontekstis – nii mõnedki heaoluriigid (ja eks meiegi pealekasvanud põlvakonnad) unustasid, et punane ja pruun okupatsioon on paraku geneetilised kaksikud ja võrdselt ohtlikud.
II ilmasõja sõdurifolkloori vahendamisel tegi suure töö ära ka legendaarne Hardi Tiidus (1818–1999), kelle populaarseks lauldud satiir “Seitse patja, neli tekki….” on samuti osutunud omal veidral moel ajatuks – meemimeistrid ei väsi loomast pilte, kus Vene sõdur röövib ukrainlastelt kokku igasugust uuemat kodutehnikat.
Afganistani madu
Eestlane on laulurahvas, üks mis kindel – see kajastub igakülgselt sõduri- ja sõjafolklooris. Kuid sõjateemad on rohkemal või vähemal määral kinnistunud ka rahvajuttudesse. Kroonu onud, kes hea õnne korral pääsesid aegu tagasi sõjaväljalt rohkem või vähem vigasena koju pajukile, olid omaaegses külaühiskonnas elutargad, kangelase mõõtu värvikad tegelased, kes jutustasid kõigile huvilistele imelisi lugusid sõjaväljal sündinud asjust, kangelastegudest, võõrastest rahvastest ning jätsid oma suurema või väiksema jälje ka meie kirjanduslukku.
1980-ndatel Afaganistani sõjas teeninud eesti poisid rääkid lugusid, kuidas keegi neist pääses, sest neile tuli appi madu. Olgu öeldud, et mao abil imeline pääsemine on rahvusvaheliselt tuntud muinasjutumotiiv.
Üks eesti poiss saadetud Afganistani aega teenima. Nende komando paiknenud kuskil kõrbelises paigas mägede vahel. Poiss armastanud vabal ajal ringi hulkuda. Kord avastas ta kuskil põõsastes vana gürsa pesa: vana madu polnud näha, noored siud olnud üksi. Poiss hakanud neid söötma (kuidas ja millega, sellest rahvasuu vaikib). Käinud õige mitu korda effi mängimas. Ükskord läinud jälle oma “sõpru” vaatama. Korraga kostab põõsastest sahin, vana madu viskub poisile peale ja mässib end tema ümber. Ei hammustanud, ainult pigistas. Poiss seisnud ühe koha peal ega julgenud sõrmegi liigutada. Madu hoidnud poissi kaks tundi kinni, siis lasknud lahti ja roomanud minema. Kui poiss poolsurnuna laagrisse tagasi jõudis, näinud ta, et dumanid on vahepeal kogu komando maha tapnud. See pannud sõdurile viimase pirni. Kui ta lõpuks üles leiti, olnud poiss poolsegane ja šokiseisundis. Pärast seda lastud poiss koju Tallinna. Ta siis rääkinud kodus seda lugu ja näidanud mao pigistuse jälgi, mis olnud ikka veel keha peal näha.
Pole teada, kas poiss pärast seda juhtumit astus muhamedi usku või mitte, kas need olid õiged maod või gürsadeks maskeerunud dumanid. Kas selline juhtum ülepea aset leidis. (Kuuldud tolle poisi tuttava-tuttava-tuttava-tuttava-tuttava käest.) RKM II 405, 477/9 < Keila – Tiit Birkan (1987)
*
Militaarfolkloori võib jagada kahte suuremasse rühma – kõik see, mis sünnib rahu ajal kasarmutes ning õppustel, ning see, mis peegeldab sõjaväljal toimuvat või toimunut.
See viimane osa militaarfolkloorist võiks jääda väljasurevaks folklooriliigiks lootuses, et inimene on suuteline lahendama võimalikke konflikte tsiviliseeritud viisil.
Ka sõna vägi on sõjavägi, väidab üks eesti vanasõna.
