ÜSNA ÕUDNE AEGRUUM: Inimõiguste Instituudi aastakonverents 2023 “Sõda, diktatuur ja inimõigused” toimus 10. veebruaril 2023 Tallinnas. Inimõiguste Instituudi tegevjuht Aet Kukk koostas kaleidoskoobi tõsistel teemadel. Konverentsi korraldasid Inimõiguste Instituut koostöös välisministeeriumi, justiitsministeeriumi ja Saksa mõttekojaga Konrad Adenauer Stiftung.
ALAR KARIS, Eesti Vabariigi president
Kui Nürnbergi rahvusvahelises tribunalis mõisteti kohut Natsi-Saksamaa sõjakurjategijate üle, siis Nõukogude Liidu toimepandud kommunistliku režiimi inimsusevastased kuriteod jäid karistuseta. Võitjate üle kohut ei mõistetud ehk karistamatuse vältimatus kõige raskemate rahvusvaheliste kuritegude üle jäi poolikuks.
Selle mõju ja tagajärgi näeme tänasel päeval, kus Venemaa ülistab oma imperialistlikku pärandit ning püüab seda taastada. Sellel müüdil on üles kasvanud Venemaal terved põlvkonnad. Nad ei tunne mingit vastutust oma juhtide poolt toime pandud kuritegude eest ega mõista neid hukka, sooritades sarnaseid jõhkrusi nüüd Ukrainas.
AET KUKK, Inimõiguste Instituudi tegevjuht
Ühelt poolt on meil olemas Euroopa Liidu põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste konventsioon, Viini deklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, Genfi ja Haagi konventsioon ning rahvusvaheline humanitaarõigus, mis peaks kindlaks määrama reeglid relvakonfliktides.
Sõda ei alga kell pool üheksa hommikul, seal ei ole lõunavaheaega ning sõjapäev ei lõpe iga päev kell 17.30. Kui on sõda, ei ole riigipühi, nädalalõpuväljasõite, õhtuid pere või sõprade seltsis.
Kui agressorriik ründab teist riiki, ei tee ta enne seda keskkonnamõju hinnanguid, ei arutle tulevase vastasega, kus on arhitektuurimälestised, haiglad, koolid, kultuuriasutused, looduspargid või mis trajektooril liiguvad rändloomad ja -linnud. Agressorit ei huvita sotsiaal- ja majanduslik analüüs. Ta lihtsalt tuleb. Ta ei küsi, kas koht, kus täna ristuvad relvad, teile sobib – teda see ei huvita.
Ja siis tunduvad kõik eespool loetletud konventsioonid, hartad, paktid ja paragrahvid kasutud. Samuti ka empaatia, tunnetuslikkus, inimlikkus. Ometi ei kao need asjad maailmast ka sellises olukorras. Ometi ei kao sellises olukorras ka lootus paremale tulevikule. Ega ka süüdlaste seaduslikule vastutusele võtt.
- lugu
Vestlusring “Venemaa pärast…”
Ülle Madise: Tuleme ühe filosoofiliselt kõige teravama küsimuse juurde: kollektiivne vastutus. Kui palju täiskasvanud teovõimeline kodanik vastutab nii heas kui halvas oma rahva ja riigi tuleviku eest?
Nina Hruštšova: Olen nõus kollektiivse vastutusega, kõik vastutavad oma riigi eest. Iga inimene ja iga riik väärib oma valitsust. Mis puudutab valimisi ja inimeste valikuid, siis Venemaal on olnud proteste, aga seda kõike ei ole kuulda. Venemaa probleemiks on suurus, sest see tekitab poliitilist, sotsioloogilist ja geograafilist skisofreeniat.
Dmitri Muratov: Kus on miljon venemaalast, kes tulevad Kremlisse ja haaravad seal võimu? Seda küsimust esitatakse kõikides sotsiaalvõrkudes. Ma võin teile selgitada. Meie riigis on keskklassiks saanud jõustruktuuride esindajad, FSB, salapolitsei, armee – see on peaaegu 2 miljonit hästi relvastatud inimest, kes kaitsevad oma tööandjat Putinit ja kes ei kõhkle kõiki proteste maha surumast. Kas me ei ole seda näinud juba Valgevenes?
On rida Lääne liidreid, kes kohtusid hommikul kodanikuliikumise juhtidega ja poetasid pisara Nemtsovi ja Politkovskaja mõrvade pärast ja seejärel kirjutasid Gazpromi või valitsuse residentsis alla lepingutele energiakandjate kohta. Kas arvate, et Putin ei saanud aru, mis toimub? Ta põlastas seda, kui talle räägiti Euroopa väärtustest.
Kas need Euroopa Parlamendi vaatlejad, kes sõitsid kohale äriklassis ja ütlesid, et Venemaal olid valimised õiged ja Putini valimine presidendiks oli õige, polnud kinnimakstud? Kui detsembris määrati naftatoodetele hinnalagi, siis 20% Euroopa riikidest suurendas oma oste, mis omakorda kindlustab kaks-kolm aastat sõjapidamist.
Reaalpoliitika on inimõiguste vahetamine majandusliku heaolu vastu. Kes on selle jokkeri loonud? Meie ise ja lääneriigid.
Ülle Madise: Kuidas on võimalik, et see seltskond siiralt usub, et Lääs tahab Venemaad ja vene kultuuri ära hävitada? Ja kuidas on võimalik uskuda, et ainus ja väärtuslik kultuur on vene kultuur ja selle vastas on roiskuv lääs? Kas selliseid inimesi ümber veenda?
Nina Hruštšova: Me ei saa rääkida monoliitselt, ei tea, kui palju on tegelikult selliseid inimesi. Küsitlustes vastavad inimesed sageli nii, nagu nad eeldavad, et on õige või mida tahetakse nende käest kuulda. Aga üks asi, mis algas juba enne sõda, oli võidujoovastus, et eelmine sõda ühendas kogu rahva.
Dmitri Muratov: Putinit toetab vanem põlvkond. Ei ole olemas diktatuuri, mida rahvas üldse ei toeta. Miks teda toetab vanem põlvkond? Putin tõi tagasi elu mõtte, nad kujutavad ette, et nad suudavad saavutada OMA võidu Teises maailmasõjas. Nagu on öelnud Pelevin: on vandenõu Venemaa vastu ja selles osalevad kõik Venemaa täiskasvanud elanikud.
- lugu
Vestlusring “Võitlus väärikuse ja vabaduse eest Ukrainas, Valgevenes ning Venemaal
Artemi Troitski: Ukraina, Valgevene ja Venemaa – 21. sajandil ei ole nendel riikidel õnne olnud. Kui suurtükid räägivad, siis inimõiguste küsimused tunduvad taanduvat kuskile ära. On oluline, et ajal, mil kõigi tähelepanu on sõja jõledustel, pommitamistel, tapetud lastel, relvatarnetel jne, samuti ei eirataks inimõigusi – õigus elule on kõige olulisem inimõigus ka selles olukorras.
Alena Laptsionak: Valgevenes on suur keeleline diskrimineerimine, vaevalt et kõik siinviibijad teavad, et Valgevenes ei ole ühtegi kõrgkooli, kus oleks täielikult valgevenekeelne õpe. Olukord on sama ka koolides, ühe käe sõrmedel saab kokku lugeda kõik valgevenekeelsed koolid Minskis. Väikelinnades on olukord veel hullem, ainult külakoolides on säilinud valgevene keeles õpe, aga ka see taandub.
Ljubov Sobol: Artemi esitles mind kui korruptsioonivastast juristi, see on muidugi õige, aga mind võib ka teiste tiitlitega esitleda, näiteks ekstremisti-terroristina, kelleks mind Venemaal peetakse, ka välisagendina, sest ma olen represseeritute nimekirjas ja minu vastu on Venemaal juba viis kriminaalasja algatatud. Selle eest, et mul on kodanikuna positsioon, et ma käisin rahuaktsioonidel, et ma ei ole nõus Putini poliitikaga, selle eest, et ma püüdsin osaleda valimistel ja esindada venemaalaste huve. Ja kuna ma rääkisin avalikult suure auditooriumi ees Butša sündmustest.
See oli minu viies kriminaalasi. Ka Jevgeni Prigožin, verejanuline tapja, peab mind oma isiklikuks vaenlaseks. Prigožin on üritanud tappa meie kodu juures minu meest…
Arvatavasti see, mis minuga toimub, iseloomustab väga hästi ka seda, mis toimub praegu Venemaal – kui sa oled Putini vastu, kui oled tema aktiivne vastane, siis kasutatakse sinu vastu kõiki mehhanisme, juriidilisi, sinu arved arestitakse, sinu vara konfiskeeritakse, sind hakatakse jälitama, sind vahistatakse, pannakse vangi. Selline on olukord inimõigustega Venemaal praegu.
Mihailo Savva: Kui Ukraina okupeeritaks, siis inimõigused sellel suurel territooriumil lihtsalt kaoksid. Olen üks praeguste sõjakuritegude dokumenteerijatest ja see töö algas minu jaoks 3. märtsil eelmisel aastal, kui minu silme all Žõtomõri maanteel Kiievi lähedal tulistas Vene jalaväe lahingumasin kaht tsiviilautot, kus olid inimesed. Jõudsime pildistada seda, mis alles jäi. Seda, et hukkus kuus inimest, saime me öelda jalgade põhjal – seal olid kaks last, kaks meest ja kaks naist. Siis sõitis neist üle järgmine Vene kolonn ja neist ei jäänud enam midagi järele…
Seepärast ütlen veel kord: Ukraina võit on inimõiguste tagatis Ukrainas.
Ma tahaksin rõhutada, et see sõda on loonud uued väljakutsed. Ta on loonud ka inimõiguste kaitse valdkonnas probleeme, mida varem ei olnud. Näiteks Ukraina territooriumilt deporteeriti Venemaale umbes 2 miljonit inimest, isegi rohkem. Need inimesed kuuluvad kahte gruppi, kellest esimene on okupeeritud territooriumidelt vangi võetud inimesed. Neid on umbes 2500. Neid hoitakse eeluurimisvanglates, kolooniates – ilma mingi aluseta. Nad ei ole võitlejad, nad on tsiviilelanikud, nad ei ole hoidnud relva käes. Aga nagu kirjutavad vene ametnikud, siis on nad vangistatud selle eest, et töötasid n-ö erioperatsioonile vastu. Humanitaarõigus ei näe ette sellist vangistamise põhjust, aga Vene võim ütleb, et need inimesed on sõjavangid. See on otsene vale.
On veel üks suur koostööprobleem. See on Rahvusvaheline Punase Risti Komitee. Näeme, et paljusid inimesi, keda peetakse kinni Venemaal, piinatakse – Vene sotsiaalmeedias on tihti ukrainlaste pildid ja me monitoorime neid ja näeme fotosid ning näeme, et inimesi on hiljuti pekstud, näeme värskeid vigastusi. Praegu saaks ainult Punane Rist kontrollida ukrainlaste kinnipidamistingimusi Venemaal. Muidugi ei lase Venemaa ka Punast Risti igale poole, aga Punane Rist ka väga ei ürita, et oma tööülesandeid täita. Paljud probleemid, mis on seotud Venemaa ja humanitaarabiga, ei saa lahendust, sest Punane Rist ei tegutse.
Marko Mihkelson: Kindlasti on see maailma muutev sõda. Näeme, et rahvusvahelise õiguse väga olulised klauslid, mis peaksid kaitsma tsiviilelanikke sellises sõjaolukorras, nagu see on praegu Ukrainas, ei tööta.
Me peame kõik peeglisse vaatama ja mitte ainult osundama ühele persoonile, sõjakurjategijale Putinile, keda ootab kindlasti karistus selle eest, mida tema ja ta kamarilja on korda saatnud nii Venemaal kui ka naabrite kallal.
Reageeringud olid väga pehmed, usuti, et Venemaa muutub, kuid need lõid pinnase sellele, kuhu me oleme jõudnud. Täna peavad ukrainlased võitlust selle nimel, et Ukraina jääks riigina alles. Et ka meie jääksime alles. See, mis teemadel me täna siin räägime, inimõigused ja karistamatuse sündroomi hävitamine Venemaal, see peab olema selle sõja lõpptulemus.
Artemi Troitski: Võib-olla ma eksin, aga Valgevenes seoses Vene-Ukraina sõjaga on paradoksaalne olukord: Lukašenka saab suurepäraselt aru, et kui ta toetab Venemaad lõpuni, siis see tähendab tema režiimi täielikku destabiliseerimist, sest Valgevene rahva enamus kindlasti ei taha mingit sõda Ukrainaga, ka armee ei taha muutuda Putini kahurilihaks. Lukašenka saab sellest väga hästi aru ja püüab vastu seista viimse võimaluseni, et Valgevenes ära hoida Ukrainaga avalikku konflikti sattumist. Selge, et tema eesmärk on ükskõik mis hinnaga jääda võimule, aga antud juhul on see sõjavastane tegevus.
Alena Laptsionak: Kui vaadata seda, mis praegu toimub, siis iga päev peetakse kohtuprotsesse ja vangistatakse inimesi, terrorismi, ekstremismi eest. Laulja Mieryjem Hierasimienka vahistati Minski kesklinnas selle eest, et ta laulis ühes baaris Okean Elzy ukrainakeelset laulu. Talle mõisteti kolm aastat vanglat. Selle baari omanik pandi ka vangi. Protest on olemas, aga see ei saa tänavale tulla, sest iga sõna, Ukraina lipp, Slava Ukraini – kõik on keelatud, aga protest on olemas, sest iga inimene ihkab vabadust. Ja valgevenelased ihkavad seda koos ukrainlastega.
Ukrainas võitleb ka Valgevene Kalinouski polk, need on vabatahtlikud – see on ka viis, kuidas näidata, et valgevenelased on Ukraina poolt ja diktatuuri vastu ning soovivad diktaatoritele ja agressoritele karistust.
Me teame rohkem kui 70 kohta Venemaal, kus hoitakse Ukraina sõjavange. Võin öelda, et Ukraina sõjavangide õiguste rikkumise probleem on süsteemne. Need ei ole üksikjuhtumid, kõik käib Kremli metodoloogia alustel. Näiteks Ukraina sõjavange sunnitakse laulma Vene hümni ja vene laule. Milleks nad seda teevad? Selleks, et murda inimene psühholoogiliselt. Peale seda on piinamised, kasutatakse elektrišokki, süsteemne peksmine. Väga vähe on võimalusi selleks, et seda peatada.
Artemi Troitski: Nagu on hästi teada, kõik traditsioonilised respektaablid Venemaa õiguskaitseorganid on sõna otseses mõttes laiali pekstud, neid enam praktiliselt ei ole. Näiteks Moskva Helsingi grupp, Memorial. Kas nende asemel on midagi tekkinud või tekkimas, kas on perspektiiv, et midagi uueneb, et inimõiguste kaitse hakkab uuenema Venemaal?
Ljubov Sobol: Mingit suurt koordineerimist Venemaa kodanikuühiskonnas Putini Venemaal ei ole võimalik, see on jõustruktuuride n-ö jalamatt, seetõttu Venemaal kahjuks luua mingit uut õiguste kaitse ühendust, mis ei ole Putini linnukese pärast tehtud, ei ole kahjuks võimalik.
Artemi Troitski: On üks tundlik teema, millega on silmitsi Ukraina sõjapõgenikud Eesti piiril.
Kui ukrainlaste puhul me räägime peamiselt naistest, lastest, siis on ka Venemaalt pärit põgenikke, peamiselt noored mehed, kes üritavad põgeneda mobilisatsiooni eest, kes ei taha minna sõtta, kaevikutesse surema. Mõnikord saadetakse nad piirilt tagasi, mõnikord rumala argumendiga, et mine tagasi Moskvasse ja mässa Putini vastu. See kõlab nagu anekdoot, see ei ole tõsine argument.
Marko Mihkelson: Natuke provotseeriv küsimus ja ma kindlasti pean kaitsma Eestit kui õigusriiki. Ma väga kahtlen selles, et meie PPA tegevus oleks nii ebaprofessionaalne, nagu sa kirjeldasid. Minul on kindel veendumus, et piiril järgitakse kõiki kriteeriume ja reegleid.
Statistika järgi ei ole Venemaalt Eesti suunas liikunud mobilisatsiooni eest põgenevaid isikuid palju. Esiteks seepärast, et turistiviisaga Eestisse ei saa. Teiseks, need, kes on lootnud abi saada mobilisatsiooni eest põgenedes, on liikunud Dubaisse, Thbilisisse…
Ma olen viimane inimene, kes ütleks, et kõik Venemaa kodanikud peaksid üheselt vastutama selle kurjuse impeeriumi tegevuse eest, aga fakt on see, et väikeriigil nagu Eesti tuleb olla väga tähelepanelik oma piiri kaitsel ja ka selles, keda me oma riiki lubame. Kellel on põhjust karta oma elu ja julgeoleku pärast, need leiavad Eestist varjupaika.
Urmas Reinsalu, Eesti välisminister: On häbiväärne, et ainult üksikud maailma riigid on tunnistanud Venemaa agressioonisõja Ukrainas genotsiidiks. Selle inimsusevastase kuriteo õigesti määratlemata jätmine tähendab selle pisendamist. Venemaa kontrolli all olevatel aladel toimuvad arvukad ja rängad kuriteod – massilised kohtuvälised tapmised, vahistamised, röövimised, piinamised ja vägistamised. Loomulikult hõlmab genotsiid ka Ukraina peredelt laste äravõtmist ning laste varastamist ja Venemaale saatmist.
Venemaa agressioonile Ukrainas tuleb anda rahvusvaheliselt õiguslik hinnang. Kuna Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul selleks jurisdiktsiooni ei ole, on vaja asutada Ukrainas toime pandud agressioonikuriteo eritribunal, mis võimaldaks pidada kohut Venemaa juhtkonna, sealhulgas Putini üle.
- lugu
Vestlusring “Venemaa vastutus kuritegude eest Ukrainas”
Neeme Raud: Ideaalmaailmas mõistetaks Venemaa üle kohut, aga uudistest loeme, et 24. veebruaril, Ukraina sõja aastapäeval, alustab Venemaa koos Hiina ja LAV-iga ühiseid mereväeõppusi. See on maailmale selge näitamine, et Venemaal on veel sõpru.
Euroopa Parlament hääletas 19. jaanuaril Venemaa jaoks eritribunali loomise poolt – Euroopas võidakse see küll luua, kuid kes need sõjakurjategijad tribunali ette toob?
James Goldston: Rünnak Ukrainale toob esile kolm põhitõde. Esiteks õigused, demokraatia, õiglus ei ole tühi retoorika, neil on konkreetne tähendus ja väärtus. Ja sageli vaid siis, kui me hakkame neid kaotama, oskame hinnata, kui olulised ja samas ka kui ebakindlad nad on.
Venemaa sissetung Ukrainasse, see, kuidas jõhkralt võeti sihikule tsiviilisikud ja taristu, on meile meelde tuletanud, et õiguslikel alustel ja põhimõtetel on tähtsus ja me võime need kaotada.
Venemaa on meile näidanud, milline oleks maailm, kus ei kehti rahvusvaheline õigus ja inimõigused.
Teine Vene agressiivse sõja õppetund on seotud sellega, et inimõigused on avaldatud trükisõnas, aga neid kaitstakse ja laiendatakse võitluses. Ei ole selgemat näidet, kui miljonid ukrainlased, kes võitlevad oma vabaduse eest, demokraatia eest, oma olemasolu eest.
Maailm ja ukrainlased on õppinud, et Putini varasem mittekaristamine agressioonitegevuse eest Krimmis ja Ida-Ukrainas on toonud meid selle olukorrani.
Ja kui me tahame heidutada tulevasi diktaatoreid, et nad agressioonisõda ei alustaks, siis sellest ei piisa, aga on väga oluline kohut mõista Venemaa praeguste valitsejate üle. Me peame selgelt väljendama, et agressioon, nagu ka sõjajõledused, nende eest karistatakse alati, ükskõik, kus ja millal need aset leiavad.
See, mis Ukrainas aset leiab, mõjutab kõiki. Enda demokraatia kaitsmisel võitleb Ukraina rahvusvahelistel reeglitel põhineva korra eest. Ukraina eesmärk on meie kõigi eesmärk.
Me ei tohi loomulikult unustada ka teisi inimõiguste kriise, mis nõuavad rahvusvahelist tähelepanu – Myanmaris, Etioopias, Afganistanis, Palestiinas. Peame Putini ja tema käsilased vastutusele võtma, aga meie ülesanne ei ole täidetud enne, kui me võtame ka mujal tõsiste kuritegude toimepanijad vastutusele. Rahvusvaheline õigus tähendab seda, et me peame toimima erapooletult ja käsitlema kõiki võrdselt.
Wayne Jordash: Nagu me teame, siis rahvusvaheline kohus ei saa Venemaa agressioonikuritegudega tegeleda, ja ka Julgeolekunõukogu suunab selle edasi – me teame sisereegleid, et kohtud, kaasa arvatud Ukraina kohtud ei saa uurida või süüdi mõista teiste riikide juhte. Nad ei saa mõista kohut Lavrovi või Putini üle, sest tegemist on immuniteediprobleemiga. Nii et siin tekibki tõrge.
Olen olnud Rahvusvahelises Kriminaalkohtus kahe valitsuse esindaja, esindades kannatanuid, ja advokaadina olen töötanud Sierra Leone erikohtus, Jugoslaavias. Mõistan seda, kuidas rahvusvahelised erikohtud töötavad, nende korraldamine ei ole lihtne ja nende töö ei ole alati kuigi tõhus, ja kui meil on tegemist väga kõrgete poliitikute või sõjaväelastega, siis väga raske on neid ette võtta, see on väga suur väljakutse rahvusvahelises kriminaalõiguses.
Erikohus selleks, et anda kohtu alla agressioonikuritegu, ei ole erand. Rahvusvahelised hübriidkohtud on kogenud probleeme bürokraatia ja suurte kuludega. Rahvusvaheline Kriminaalkohus on 20 aasta jooksul viis inimest rahvusvahelistes kuritegudes süüdi mõistnud ja kõik see on maksnud 1,5 miljardit dollarit. Ja ka Rahvusvaheline Kriminaalkohus endises Jugoslaavias, mis on olnud kõige edukam neist kohtutest, on 29 aasta jooksul 111 kohtuprotsessi lõpule viinud ja 91 inimest süüdi mõistnud. Jugoslaavia erikohtu kulu oli 1,2 miljardit dollarit ja üks miljard läks teise erikohtu jaoks – see teeb 10–15 miljonit iga süüdistatava kohta. Nii et see ei ole odav ega ka kiire meetod.
Mõeldes Nürnbergi kohtule pärast Teist maailmasõda, siis sõda pole seotud ainult sõdivate riikidega, vaid selle tagajärjed puudutavad tervet maailma. Kui tegemist on agressioonisõja algatamisega, siis ei ole tegemist mitte ainult rahvusvahelise kuriteoga, vaid see on ülim rahvusvaheline kuritegu, mis sisaldab täielikku kogumit kurjusest. Kremli kuritegelik missioon Ukraina allutamiseks on väga selge kuritegelik muster, olen näinud seda viimase aasta jooksul. Tegemist ei ole kavaga vaid Ukraina okupeerida ega võtta endale Ukraina territooriumeid, vaid eesmärgiks on allutada Ukraina elanikkond vene reeglitele ja hävitada ukraina identiteet.
Lisaks arvan, et toimub genotsiid. Laias plaanis on kolm etappi: esiteks hävitada kõik liidrid – mida rohkem Ukraina vastu hakkab, seda pikemaks see nimekiri muutub. See on plaani tuum. Teine osa plaanist on tuvastada ja hävitada inimesed, kes tegelevad ukraina meelsuse levikuga. Ja viimane on hävitada ukraina identiteet ümberkoolituse, kultuuri mälestusmärkide hävitamise kaudu, ukraina keele hävitamise kaudu. Rünnatakse kõiki Ukraina jaoks olulisi märke.
See koondkurjus on jahmatav ja tegemist ei olnud lihtsalt rünnakuga selleks, et päästa venekeelne elanikkond genotsiidi eest või eesmärgiga okupeerida ainult territooriumid. Siin ei ole tegemist diktaatori võimult mahavõtmise või demokraatia levitamisega, tegemist on kuriteoga, mille eesmärk on avada uks selleks, et oleks võimalik dehumaniseerida, allutada kogu riik. See on rünnak õigusele olla vaba, rünnak tuleviku vastu. Tegemist on kohutava näitega hirmuäratavast kuriteost. Siin on ka rahvusvahelise inimõiguse rikkumine ja seega tuleb õiguste rikkujad kohtu alla anda.
Mõroslava Krasnoborova: Kontrollisin enne lavale tulekut üle arvu – pool tundi tagasi oli 69 000 sõjakuritegu, mis on registreeritud Ukrainas. Need on erinevad juhtumid: tulistamised, tsiviiltaristu pommitamised, tahtlikud tapmised, vägistamised, piinamised. Deporteerimised. Uued massiivsed raketirünnakud – neil ei ole mingit sõjalist eesmärki, vaid ainult põhjustada hävingut ja külvata õudust, jätta inimesed ilma veeta ja valguseta. Kas me võime selle liigitada genotsiidiks? Miljonid inimesed, kes praegu on Ukrainas ilma kütte, valguse ja veeta, võivad kindlalt vastata sellele küsimusele. Ja selle kõige aluseks on agressori kuritegevus.
Neeme Raud: Rahvusvaheline Kriminaalkohus, mis on alustanud tõendite kogumist, on vastuoluline organisatsioon, sest paljud riigid ei ole sellega liitunud, ka Ukraina, Venemaa ja USA ei ole selle kohtu liige. Mis volitused on sel kohtul üldse Ukraina küsimustega tegeleda?
Andres Parmas: Rahvusvahelise Kriminaalkohtu põhikirjas on ette nähtud, et riik, kes ei ole liikmesriik, võib siiski teha deklaratsiooni ja tunnustada selle kohtu pädevust selle riigi territooriumil toimepandud kuritegusid uurida. Ja Ukraina on kaks niisugust deklaratsiooni teinud, 2014 ja 2015, need puudutavad nii Maidanil kui ka Donbassis selle sõja tegelikel algusaastatel toimepandud kuritegusid. Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on pädevus olemas ka venelaste suhtes, kes neid kuritegusid toime on pannud. Mis siis, et Venemaa ise kohtu liikmesriik ei ole ega ole tunnustanud ka kohtu pädevust.
Hoopis teine küsimus on, kuidas neid inimesi kätte saada, kes kuritegusid toime võivad olla pannud. See eeldab tahet ja pingutust rahvusvaheliselt kogukonnalt – et inimesed, kes on Euroopa vahistamismääruse järgi tagaotsitavad ja kelle puhul on teisel Euroopa liikmesriigil kohustus inimene välja anda teisele Euroopa riigile, seda ka teeb. Näiteks nagu ühes kuulsas mõne aasta taguses juhtumis jättis Austria Leedule loovutamata endise KGB ohvitseri, kes oli isiklikult käed veriseks teinud Leedu 1991. aasta sündmustes.
Neeme Raud: Mis peaks ÜRO-s aset leidma, et see erikohus asutataks. Me teame, et Julgeolekunõukogu tõenäoliselt ei tegutse, aga kui siduvad on Peaassamblee otsused sellises küsimuses?
James Goldston: Mitmed riigid on viimastel nädalatel teinud ettepanekuid ja pakutud on kahte suunda. Kõigepealt tuleks asutada hübriidkohus ja paralleelselt sellega teha jõupingutusi selleks, et Rooma statuuti muuta, kuna on oluline tühimik, et neid riike, kes ei ole liikmesriigid, ei saa kohus agressioonikuritegude eest vastutusele võtta, kuigi tegemist võib olla genotsiidiga või inimsusevastaste kuritegudega.
Kui me räägime hübriidkohtust, siis Ukraina on ohvri staatuses riik ja me peaksime tegema kõik, mis võimalik selleks, et tagada Ukraina süsteemi ja inimeste kaasamine nende kuritegude üle õigusemõistmisel. Rooma statuudis tuleks hübriidkohtu aluspõhimõtetesse põimida, et võimulolijad ja need, kellel on õigus vägesid liigutada, kes käsu annavad sisse tungida, läheksid ka kohtu alla. See tähendab seda, et Ukraina peab võib-olla muutma oma seadusandlust ja konstitutsiooni.
Saksamaa ettepaneku kohaselt hübriidkohtu puhul Venemaa Föderatsiooni juhtkond, kellel on immuunsus rahvusvahelise õiguse mõistes, kohtu alla ei läheks. Agressioonikuritegu ja mehhanism, mis sellega tegeleb, peab võtma sihikule juhid, ja et see oleks võimalik, siis peab see olema piisavalt rahvusvaheline tribunal. Selleks on vaja Peaassamblee otsuseid. Poliitiliselt see lihtne ei ole, aga meil pole ka alternatiivi.
Wayne Jordash: Ma tahaks näha, et on erikohus ja seda toetaks ÜRO Peaassambleel ka nii palju riike kui võimalik. Ma tahaksin ka, et Rahvusvahelist Kriminaalkohut toetatakse, see puudutab siis genotsiidi, sõjakuritegusid. Tahaks näha ka seda, et rohkem vahendeid antaks Ukraina prokuröridele.
Neeme Raud: Me kuuleme pidevalt võrdlusi Nürnbergi tribunaliga, mis asutati pärast sõja lõppu. Aga praegu sõda alles käib ja me arutame, mis siis toimub. Mis on teie kõige positiivsem stsenaarium? Kõigepealt peab sõda lõppema.
Andres Parmas: Selle Nürnbergi näite üleekspluateerimine ei ole ka päris õige – Nürnbergi kohus kui selline loodi tõesti pärast Teist maailmasõda, aga et see kohus luuakse, otsustati sõja ajal, täpselt niisuguses olukorras, nagu me oleme tänagi, et nagunii me ühel päeval võidame.
Aga positiivne stsenaarium on see, et ühel hetkel me peame ennast kokku võtma ja ütlema, et enam ei astu tagasi. Ongi päriselt punane joon, mitte kummipael, mida saab alati venitada natukene. Kui me ei teinud mitte midagi pärast Gruusiat, kui me ei teinud mitte midagi pärast seda, kui 2014. aastal Ukrainas see sõda algas, kui me nüüd ka midagi ei tee, siis mida me veel ootame – kui suurt kataklüsmi vaja on, et ühel hetkel jõuaks kohale, et midagi peab tegema.
