JUUREUURIJA AABITS: Epp Petrone kaevas maalt välja Siiri Sisaski, kes kaevas oma raamatus „Hästijätt“ välja oma vanaema. Siiri soovitab: inimesed, uurige oma juuri. Universum võib tunduda kaoses, aga kui hakata oma rada pidi minema, siis ühel hetkel näed, kuidas kõik su ümber haakub kärjekujuliselt, mitte ainult nähtavas, aga ka nähtamatus maailmas.
„Hästijätu“ raamat vajaks ühte hoiatust. Nimelt pole see päris tavalises eesti keeles. See ei ole ka üheski ametlikus murdekeeles… Kas see on lihtsalt Siiri keeles? Seljatasid oma keele kaitsel ka keeletoimetaja.
Jah, arvestage sellega. Mu juurde tulevad mulle omalikud sõnad, nii nagu tuleb looming.
Mul on koer, kellega kõnelen meie oma keeles. See on nii võluv, paneb kõhus kõdisema. Inimesed tulevad külla, küsivad: oot, mis keeles te suhtlete?
Mu meelest võiksid inimesed üldse keeleloomes vabamad olla. Mulle meeldivad eluterved raamatud, kus autoril on täielikult omaenese lähenemine maalmale ja see väljendub keeles. Näiteks Uku Masing. Kui tema ütleb „Mina konstruin“, siis on see arusaadav ja see on tema keel, aga tänapäeva keeletoimetaja oleks sealkohas autoriga võitlema hakanud.
Surm on meie kultuuris tabuteema. Minu jaoks kõige huvitavamad leheküljed su raamatus on need, kui sa istusid vanaemaga tema surma ja elu vahekoridoris. See nukrus, huumor, helgus, vägi, vaikne sõudmine teisele poole… Kas sa ise taipasid, kui eriline oli see surmaeelsete päevade üles salvestamine?
Mitte niivõrd salvestamine kui just kogemine. Salvestamist läheb tarvis ainult mälu värskendamiseks, kuigi sellised „kohalolemised“ ka just lihtsalt vaimust ei häivu. Aga ma ei mõelnud seda läbi. Vahel on abiks, kui parem käsi ei tea, mida vasak teeb, ja sa lihtsalt kulged vaistu järgi.
Vanaema hakkas viimastel päevadel laulma oma lapsepõlve rahvalaule, mida ma varem eales polnud kuulnud. See tema „kaasikese“ iga rea lõpus, see lõikas nii hinge. Istusin ja kuulasin ja mõtlesin: kuhu need kaasikesed kadusid selleks ajaks, kui mina laps olin? Siis lauldi „Pole sul tarvis teada, mida ma teen!“. Tundub, et siiani peavad need kaks lauluviisi, kaks mõtteviisi omavahel olelusvõitlust.
Eelmise aasta aprilli alguses oli riigikogu saalis Toompeal aprillipleenum, mind kutsuti ka esinema, deviisiks oli Lennart Meri fraas „Üksi oled puu, koos oled mets“. Läksin ja rääkisin… Milline on eestlane kui metsamaastik? Meil on alles mõned kõrged puud ja palju võsa. Nõukaajal tehti lageraie, inimesed küüditati Siberisse või nad olid sunnitud oma kodud jätma, põgenedes läände. Korralikku metsa ongi seetõttu meil vähe, sahistame pigem võsa tasandil, üritades kuulda, millest need mõned kõrged puud meile kõnelevad.
Mind kutsuti ka sel kevadel samale aprillipleenumile esinema. Seekord oli teemaks „Eesti riik kui kunst“. Nojah? Ma olen aru saanud, et mina olen kunstiinimene, aga kunstist ma rääkida ei oska. Teema tuli eelregistreeerida, nii see riigikogus käib. Saatsin telefoniga sõnumi, et minu teemaks tuleb „Kaasike“, ise ka ei teadnud veel, kuidas end kõnes täpsemalt sõnastan.
Panin siis telefoni kõrvale, tegin oma talus suured talgud, saja-aastane viljatolm sai vanast kuivatist minema tolmutatud… Õhtul hilja enne esinemist vaatasin uuesti telefoni, ja silmad ninajuure peal koos, avastasin: misasja, minu kõne nimi oli ärasaatmise hetkel muutunud ja selle nimeks oli saanud „Klaasike“. Nutitelefon ei tundunud sõna „Kaasike“!
Nii et „kaasikesest“ sai „klaasike“, milline valus sümbol!
Esimene mõte oli, et helistan korraldajale Mark Soosaarele, ja ütlen, et olen üldse natuke haige, ei jaksa tulla… See vastas ka tõele, kuna meeletu töö oli seljataga ja kõik kondid valutasid.
Siis aga mõtlesin, et tegelikult mind tõmbab see teema, mismoodi küll kaasikesest sai klaasike!
Kui sa kõnnid mööda oma rada, siis hakkavad asjad su elus klapeeruma, kõik märgid jooksevad kokku ja tahavad sulle midagi öelda, sind kusagile kutsuda.
Ja mulle meenus üks lugu, mis oli äsja juhtunud. Tulin oma jooksuringilt ja märkasin, et karu oli ühel naabrimehel tõmmanud mesitarud ümber, mees toimetas seal, pani asju kokku, et tarud karu „ringilt“ ära kolida. Küsisin talt: „Kuidas elad?“ – „No mis ma elan, karu lõhkus tarud ära, naine läks ära, panen siis kõike kokku.“ – „Naine läks ära?! Miks ta ära läks?“ – „No naisest sai isiksus!“ – „Vaata, et sa siis jooma ei hakka!“
Mees ohkas ja ütles: „No ma vaatan seda klaasikest, on ta pooltühi või pooltäis? Kui ära joon, olen ise pooltäis, aga kui ära ei joo, olen ise pooltühi…“
Mõtlesin sellele mehele ja sain aru: just sellest ma kõnelengi! Kuidas sai kaasikesest klaasike ja kuidas tegelikult ikkagi kaasike oma vaiksalaelu edasi elab, oodates oma võimalust ja väljapääsu.
Rääkisin topeltaja, ütlesin, et ma ei saa veel lõpetada, mul on väga tähtis teadaanne! Õnneks Arnold Rüütlil, kes istus riigikogu saalis esireas, oli hääl ära, sõbralikult noogutades andis ta mulle oma aja… Kõnelesin ka sellest, kuidas meie rahvauskumustes on öeldud: kui jõuad teispoolsuse läveni, siis jõuad sa kasekeseni. Iga laulurea otsa lauldi „kaasike“, sest igal ajahetkel oma olulisemates tegemistes arvestati eelmiste põlvkondadega. Kui „kaasike“ meie mälust täielikult kaob, kaob ka see side, mida peame nn rahvusluseks.
Tänapäeval ei elagi me eriti enam koos oma esivanematega. Kui hea oleks lapsele see, kui ta seisab oma vaimus tugevalt kahe jala peal ja on kokkupuutes sellega, kelle hulka ta kuulub! Ta teab, kes on ta esivanemad, ta austab „kaasikese“ teispoolsust. Kes austab seda, austab ka oma tänast elu.
Mida sa enda kohta teada said, kui endast ja vanaemast raamatu kokku panid?
Ma avanesin ise endale uute nurkade alt, korrastasin iseenda maailma.
Aga vanaema kohta?
Vanaema lahkudes polnud mul ju veel aimugi, et ta on endast jätnud maha mälestused. Need oli ta kirja pannud peamiselt 83-aastaselt, oma ilusa ühtlase käekirjaga, lehest lehte, ei ühtegi kirjaviga, ei ühtegi mahatõmbamist. Milline kohaloleku tarkus. Ei mingit katsetamist ega kõhklust…
Ja neid mälestusi lugedes sain ma aru, kui vähe ma tegelikult teadsin tema elu kohta. Kuna minu vanaisa oli olnud metsavend, siis… inimesed õppisid vaikima, harjusid vaikima… Mul polnud õrna aimugi, et mu vanaema oli omal nahal kogenud märtsipommitamist otse Tallinna lähistel. Ta kirjeldab, kuidas rongist aeti inimesed väja, kuidas ta end vastu männitüve kaitses, kuidas öisel ajal oli langevate pommide valguses nii valge seal metsas, et oleks võinud võtta nõela maast. Põrguöö…
Vihjasid enne sellele, et hakkasid raamatut kirjutades märkama elumustrite sünkroonsust. Mida täpsemalt?
Tõesti soovitan: inimesed, uurige oma juuri. Universum võib tunduda kaoses, aga kui hakata oma rada pidi minema, siis ühel hetkel näed, kuidas kõik su ümber haakub kärjekujuliselt, mitte ainult nähtavas, aga ka nähtamatus maailmas.
Näiteks, vanaema suri täpselt sel päeval, kui ma sain kätte oma eelmise raamatu. Kui ma vanaema lugu enda omaga haakima ja kirjutama asusin, siis tekkisid veel mitmed kuupäevade mustrid, sümbolite mustrid, väljenduste mustrid.
Või selline lugu. Mu vanaema ema sai püssikuuli läbi surma, kui vanaema oli 3-aastane. Terve oma elu elas vanaema nii ära, et ta ei teadnud, mis ta emaga juhtunud oli. Seda ei arutatud pikalt, see oleks olnud nagu niitide lahtitõmbamine valusalt haavalt.
Ja vanaema esimesel surma-aastapäeval, täpselt ta surma kellaajal, sain ma postkasti info, sain selle loo lõpu teada tänu mulle pakutud suguvõsa-uurimusele. Selgus, et tegelikult oli olemas ametlik politsei-uurimine mu vanavanaema surma kohta, aga meie suguvõsas seda miskipärast ei teatud ega jagatud.
Elad Raplamaal, metsa sees… Kas sa soovitaksid inimestel maale kolida?
Inimesele, kes on harjunud linnas elama, ei julgeks ma soovitada päriselt maale kolimist, sest maal elamine on totaalselt erinev võrreldes linna elu ja võimalustega. Kuid soovitaksin küll omada suvekodu, kus saaks kasvatada mürgivaba toitu ja viibida puhtas looduses. Kolm kuud aastast õues toimetada kindlasti kellelegi halba ei teeks.
Kuulsin hiljuti ütlust, et maal sobib Eestis elada inimesel, kel pole lapsi, linnaga seotud tööd ega pangalaenu.
Parimat elu lastele kui maal elamine ma soovitada ei oskaks! Küsimus on selles, keda me oma lastest kasvatada tahame. Hästi on kunagi öelnud Karl Ernst von Baer, et ta peab oma lapsepõlve õnnestunumaks asjaoluks seda, et teda liiga vara koolitarkusega ei kurnatud.
Kui saaksid, mida muudaksid Eestis?
Kõigepealt metsaseadust, mis süüdimatult inetusi laseb korda saata. Linnurahu pidamine lindude pesitsemise ajal peaks olema seaduseks kõigile.
Teiseks muudaksin riigi rahastuspoliitikat selliselt, et ka muu Eesti saaks normaalselt toimida ja areneda, mitte ainult Tartu ja Tallinn. Mahepõllumajandusele annaksin toetused, mille võtaksin ära mürgitajatelt. Eestist teeksin ma 100% mahepõllumajandusriigi. See oleks meie Eesti Nokia.
Öeldakse, et mitte kusagil mujal ei korrumpeeru ühe inimese ideaalid nii kiiresti kui poliitikasse minnes. Kas sinu ideaalid pidasid riigikogu reaalpoliitika-tuleproovidele vastu?
Minu ideaalid pidasid minu peas ja südames kenasti vastu, seda enam, et Res Publica „tagatuba“ niivõrd üheselt oma ideaalitust igal sammul eksponeeris, et polnudki varianti, pidevalt tuletati meelde, et kui tahad inimeseks jääda, tuleb oma ideaalidest julgemini kinni hoida. Nii mõnigi tänane „poliitik“ ja minu tookordne parteikaaslane pole minu silmis tänini kuigi tõsiseltvõetav.
Räägi veidi oma maakodu plaanidest. Plaanid sinna kontsertkohta?
Jah, ma loon oma koju stuudiot. Võimalik, et mõne aasta pärast ei laula ma mitte kusagil mujal, ainult omaenda kontsertsaalis-loengukohas. Väike publik, mõnus olemine… Kindlasti ei raja ma laia tegevust, nagu on Leigol või teistel suurematel festivalidel. Tahan rahulikult oma muusikat esitada, pakkudes inimestele sisukat naudingut. Jään vanemaks, varsti saan 60, plaanin elada nii, et ei pea tulevikus enam kodust välja minema.
Raamatus räägid veidi ka oma popitegemistest, tormilisest noorusest, filmis mängimisest, „Kahe takti“ ajast… Aga mitte piisavalt! Võiksid kirjutada veel!
Tjah… Otseselt sellist raamatut ma ei plaani.
Aga olen mõelnud, et võiksin kirjutada üles jutukogu pealkirjaga „Inimesed minu elus“. Näiteks režissöör Leida Laius, kellega mul õnnestus koostööd teha, väga kirgas inimene. Või mu naabrimees Hugo, kes õpetas mind metsa tegema, mismoodi me talvel koos puid langetasime ja mis me seal koos läbi elasime. Või mu naabrinaine Saialinda, kes alati, ratas käekõrval, pikki rännakuid kõmpis, kunagi ratta selga istumata…
Tuleb sügis-talv, siis on jälle aeg vaikust kuulata, ja kirjutada. Suviti on mul hüppeskäike-kontserttegevust palju, lisaks sellele ka kodused tööd aias. Suvi on minu jaoks peamiselt füüsilise töö tegemise aeg.