LÄBIPAISTVUS JA SARKASM: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel kuulis Valgest Tüdrukust oma tudengitelt. Et on selline artist, kes tegeleb poliitilise muusikaga. Läbi irooniaprisma käsitleb ta valget privileegi, feminismi, eestlaste-venelaste suhteid, diskrimineerimist. Alljärgnevalt Valge Tüdruku sisemonoloog, mille Ventsel muutmata kujul üles kirjutas.
Nagu öeldud, Valge Tüdruk käsitleb läbi irooniaprisma oma valget privileegi, feminismi, eestlaste-venelaste suhteid, diskrimineerimist. Mis on väga loogiline, kui vaadata artistinime. Sellest suisa kumab sarkasmi. Hoolimata läbipaistvusest ei jõua see sarkasm aga paljudele kohale. Pigem ärritab.
Ja siis ma nägin Valget Tüdrukut Mägede Hääle festivalil. Tema muusika on segu house’ist, meloodilisemast UKG-st ja veel mõningatest elektroonilise muusika stiilidest. Ent sama olulised – vaat et olulisemadki – on sõnad. Nendest ma praegu rääkima ei hakka, parem on vaadata Youtube’ist Valge Tüdruku videoid. Seal on igal pool peale sarkasmi ka mingi õõvastust tekitav nüanss. Tekstides on läbisegi eesti-vene-inglise keelt. Valge Tüdruk on eesti nimega ja eesti-vene päritolu tallinlanna Elina Masing, kes õppis Viljandis hoopis etenduskunsti. Seetõttu on nii tema videotes kui ka kontsertides tugev teatraalne element. Ja siis me istusime maha ning rääkisime. Muusikast vähem kui muudest asjadest.
Valge Tüdruk muusikast
„Ma tegelikult hakkasin muusikat tegema üksi üsna hiljuti. Enne tegin bändi sõbraga, aga mina elasin Viljandis ja tema töötas Tallinnas. Ühesõnaga, taustalugu. Ma olin koos ühe tüübiga, kes korraldas ürituste sarja, mis oli hästi populaarne, aga sellel polnud mitte mingit steitmenti. Ja siis mingite sõpradega ma käisin seal ja siis nende kallal möliseti, kuna nad nägid valesti välja. Ja siis ma ütlesin oma kutile, et miks sa lubad sellel juhtuda, kas sa ei saa positsioneerida üritust niimoodi, et sinna ei tuleks agressiivsed inimesed. Aga tema kartis publikut kaotada. Ja sellele vastukaaluks mõtlesime sõbraga, et teeme hästi poliitilise ürituse, mille nimi on „USSR LGBT BFF PARTY“, see oli EKMM-i kohvikus.
Me püüdsime seal ühendada etenduskunsti ja pidu, mis oli suhteliselt keeruline, sest peol tahavad kõik juua ja hullu panna. Meie aga pushisime seal lihtsakoelisemat performance’i asja, aga see oli keeruline. Siis me mõtlesime, et teeme ühe performance’i, ja esitasime ühe laulu, mis oli nõukogude naisest Antoninast: laulsime igasugust trash’i, et ta armastab strippi, aga stripp on keelatud. Ja siis me mõtlesime, et võiks selle ära salvestada. Ent poliitiline pidu polnud veel teema. Meil oli koos keeruline bändi teha, sest mina õppisin Viljandi Kultuuriakadeemias ja sõber töötas rahvusooperis Estonia.
Siis ma hakkasin üksi tegema. Esimese laulu tegin suvaliselt öösel, ma lihtsalt klimberdasin telefoni äpis. Ja siis me lihtsalt kuulasime seda palju koos sõpradega. See oli koroonaaja alguses ja sellest, et ema annab raha ja sõbrad on lähedal, võib teha narksi, võib teha kõike, aga mind ei koti need privileegid. Ja sealt edasi ma jõudsin selleni, et nüüd ma tegelen muusikaga, kuigi ma õppisin etenduskunsti. Aga ma tunnen, et muusikaga saan tihedamalt väljendada seda, mida ma tahan öelda. Et ma ei pea aasta või kaks ootama, kuni ma saan mingi projekti ja siis sünnitan mingi lapse. Ma tunnen, et ma pole veel jõudnud sinna, mida ma tahan teha, ma olen alles teel. Ma praegu otsin [oma teed] ja ma tunnen, et mingid tüübid on minust nii valesti aru saanud.”
Venemaast
„Ma tšekkan Venemaa artiste. Kas ta on midagi öelnud? Mul on alati olnud playlist’ides palju Venemaa artiste. Ülipaljud pole midagi öelnud. Mul on Venemaal palju sõpru ja nad on kõik pigem Ukraina-meelsed ja nüüdseks on nad pigem ära põgenenud.
Ma olin 2014. aastal veel noor. Ja ma mõtlesin, et see kõik (suurvene šovinism ja imperialism) on möödas. Et me oleme naabrid ja kõik on hästi ja me oleme (Venemaaga) sõbrad. Ja siis, kui see värk tuli veebruaris, sain aru, et mul pole midagi öelda. Ma tahtsin uskuda, et noorem põlvkond Venemaal on teistsugune, aga veebruaris sain aru, et kõik on seal putsis. Ma lootsin viimse hetkeni.
Ma ikka jälgin, mis Venemaal toimub. Ma natukene loen Venemaa alternatiivajakirjandust. Ma ei ole kunagi seal elanud, ma olen Venemaal käinud vaid paar korda.”
Eestist ja venelastest
„Ma tean selliseid inimesi Eestis, kelle jaoks Venemaa on ajalooline kodumaa. (Jutustab paar lugu veidratest Kremli-meelsetest venelastest Eestis.) Vau, mul pole edasi enam midagi öelda, pole ühtegi küsimust. Ma tean aga inimesi, kes on täiesti normaalsed täiskasvanud inimesed, kes on terve elu elanud Eestis ja kes mõtlevad risti vastupidi. Mis on väga hirmus ja ülikurb samal ajal.
Ja siis on meil eestlased, kes ütlevad (ütleb ülepingutatult ülikurva häälega) „Meilt võetakse kõik ära. Nüüd ukrainlased saavad kõik ja meile ei jää mitte midagi. See on ka mingi eriline sort inimesi. Ma olen neid Facebookis näinud näiteks nendes gruppides, kus otse omanikult üüritakse. Seal alati keegi kaebleb. Selliste kohta ma ei oska midagi öelda.
Miks ma seda venekeelset laulu laulan („Автобус”), ma ütlen seal „Долой президента!“, aga ma ei ütle, mis riigist me räägime. Ma mõtlesin, et see võiks olla kahetimõistetav, aga samas see on ka ilmselge.
Ma arvan, et vene laulude puhul on tekst väga oluline. Ma tutvusin Tallinn Music Weekil ühe Saksamaal elava mänedžeriga, kes tegeleb Vene bändidega ja ta rääkis, et mingeid tema bände Euroopas enam ei kuulata, sest inimesed küsivad, et miks me ei näe teid protestimas, miks te ära ei sõida. Aga tema seisukoht oli see, et kunstiinimestelt ei tohiks nõuda protestidel käimist, sest see ei ole see, millega nad tegelevad. Ma olen sellega isegi nõus, sest need bändid ütlesid välja, mida nad mõtlevad ja igaüks võitleb oma intensiivsusega. See on loogiline ka, nad on ju muusikud.
Aga see on vastuoluline teema. Meil on siin ju Tommy Cashi teema (kes tükk aega ei teinud mingeid avaldusi Vene-Ukraina sõja suhtes, kuna tal on Venemaal palju fänne). Nojah, aga see ongi selline asi: palju meie kannatame, palju nemad (Venemaal) kannatavad ja palju inimesed Ukrainas kannatavad. See siiski päris ei kaalu üles seda.
