SAMBLAD TULEVAD KÕIKJALE JUSTKUI ISE: Tallinna Botaanikaaia liigikaitse spetsialist Iti Jürjendal teeb ekskursiooni sammalde maailma. Samblad on erilised, nad võivad üdini läbi kuivada, oodates krimpsutatuna eluvaimu andvat vett, et selle saabudes oma hing taas pakatama panna.
“Kes see nii kaunis on?” avab emme hallimast pruunimal külmast võetud hingedekuul peopesa ja näitab pisikest smaragdrohelist kogu. Imestan, kuidas see küll tema kätte sattus. Värskusest pakatav olevus on nii tavaline ja kogu aeg siinsamas olnud, kuid siirast tähelepanust ometi seni täielikult ilma jäänud. See hakkas sügistühjuses silma, saan lihtsa selgituse. Emme käes on tükike sammalt õunapuu alt. Tõesti, pole paremat aega kui kaamos, märkamaks sammalde võrratut ilu.
Sammal ja nurmenukk
Samblad on taimed, nagu on taimed näiteks nurmenukud (Primula veris) niidul. Mõlemaid ühendab oskus fotosünteesida ehk lihtsustatult öeldes toota süsihappegaasist ja veest päikesevalguse abil endale toitu. Mõlemal on selle protseduuri tarbeks rakkudes kloroplastid, mis annavad neile kui taimemaailmale nii harjumuspärased, kõikvõimalikud rohelised toonid. Paljud meie looduse taimedest minetavad sügisel puhkama minnes selle väljanägemise, muutes üldise paleti suurepärastes värvides draperiiks. Just see annab võimaluse alati rohetavatel sammaldel nüüd särada, lastes tasakesi, lausa märkamatult kuskil alateadvuses hõõguda kevadlootusel.
Sammalt ja nurmenukku tundub raske kõrvutada. Ühel on olemas kõik lillele kohane ning sellega kaasnev kuulsus ja au, teisel ei näi peale tagasihoidlikkuse suurt mitte midagi olevat. Pole isegi nime rahva seas, sest isikupära jääb märkamata. Sambla ja nurmenuku ehituses ning eluviisis ongi suuri erinevusi, vaatamata ühtviisi taimeks olemisele.
Kes soovib, saab jätta meelde, et nurmenukk on teaduslikus jaotuses soontaim, sammal aga sammaltaim. See tähendab lahti seletatult, et sammaldel pole näiteks vee liigutamiseks taime ühest otsast teise spetsiaalseid soonetaolisi kudesid, nii nagu see on nurmenukkudel ja teistel soontaimedel. Veelgi enam, neil pole isegi juuri, millega niiskest mullast vett ammutada. Juure moodi osa täidab vaid kasvukohale kinnitumise ülesannet ning muudab sambla korraga elusaks ja elutuks.
Varjusurm ja ülestõusmine
Nimelt on samblad leidnud kõige mõistlikum olevat, kui samaaegselt lasta kehal ühest otsast laguneda ning teisest otsast juurde kasvada, et kadusid tasakaalus hoida. Õpikunäitena ilmestab seda soos kasvav turbasammal, kus taime alumisest ehk lagunevast osast tekib turvas ja ülemisest ehk uuenevast osast jätkub elu muudkui vanaviisi edasi.
Samblad saavad soonteta ja juurteta hakkama, sest nad oskavad, või õigemini peavad ellujäämiseks suutma imeda endasse vett ümbritsevast keskkonnast kogu kehaga, ilma transpordivahendeid kasutamata. Võtta saab aga vaid sealt, kust midagi võtta on. Seepärast eelistavad samblad kohta ja aega, kus õhk mõnusalt niiske püsib.
Suvepalavusega asendunud sombune sügis haarab enda võimusesse ka kõige kuumemad ja kuivemad paigad, lastes sammalde tähesäral elavdada vaikellu vajunut. See kõik on võimalik sammaldele omase imemisvõime tõttu. Nimelt võivad nad üdini läbi kuivada, oodates krimpsutatuna eluvaimu andvat vett, et selle saabudes oma hing taas pakatama panna. Mõni sammal on selle oskuse abil võimeline isegi peale mitmeid aastaid varjusurmas olemist jätma rasked ajad unustuse hõlma ja tõusma üles.
Piir suurusele
Ulakas võte on samblaid õppival tudengil paluda anda nimi nii armetuna näivale koltunud kuivikutükile ja selle naabrusesse sätitud kohevale rohelisele pallile. Et tegemist on ühe ja sama samblaga, saab selgeks, kui närtsinud sammalt osaliselt veega turgutada. Hallist sorgus luigelapsest saab sekunditega puhevil sulgedega iludus.
Paratamatult on juurtetus ja soontetus seadnud ette piiri sammalde suurusele. Lisaks elumahla logistikale pealaest jalatallani tuleb arvestada ka püsti püsimisega. Nurmenukku vee ja toitainetega varustamisel abistavad sooned on justkui armatuur, mis aitab taimel kõrgusesse kasvades selja sirge hoida. Taolisest luustikust ilma jäetud samblad seda endale lubada ei saa ning nii nad hoiduvadki madalamale kui muru. Seda tinglikult, sest erilised oskused on andnud sammaldele võimaluse elada määratult laiemas olustikus kui pelgalt murulapp. See on anne, mis täidab rohelusega soontaimedele ületamatult keeruliseks osutuva maapinna pimedas laanes. Anne, mis toob nähtavale elutuna näiva kivi, kännu ja liivavälja varjatud hinguse. Lisab liikuvuse ükskõiksele betoonile.
Samblad jõuavad kõikjale
Samblad ei õitse. Kui pole õisi, pole ka vilju ja seemneid, misläbi taimed uutes kohtades kasvama saaksid hakata. Ometi jõuavad samblad igale poole justkui iseenesest. Siin on neil sarnasus sõnajalgadega, kelle õisi samuti tulutult aastast aastasse otsitakse. Nii samblad kui ka sõnajalad on eostaimed, mis tähendab, et seemnete asemel on neil paljunemiseks õhkkerged paljale silmale väiksuse tõttu eristamatuteks jäävad eosed. Sammalde eosed valmivad eoskupardes, mis on justkui miniatuursed viljad samblataimest välja kasvavate niitpeenikeste varte küljes. Nende tekkemehhanism erineb oluliselt seemnete tekkimisest ja on otseselt seotud vee kättesaadavusega, kuid lõpptulemus uute samblataimede näol kohtades, kus neid varem polnud, on ikka sama.
Paljunemisvõime poolest suudavad samblad üllatada, sest eosed on vaid üks võimalus. Tegelikult on vaat et iga tükike samblast suuteline sobivates oludes kasvama hakkama. Sageli kasvatavad samblad meelega pisikesi väljaulatuvaid moodustisi, mis on väga altid samblataime küljest ära murduma ja omaette elu alustama. Ka soontaimed oskavad mõnest oma keha valikulistest tükkidest uut iseseisvat elu alustada, kuid seda vaid piiratud ulatuses.
Näiteks oskab paju (Salix sp) oks juured alla ajada, kuid puiduhakke masinast läbi aetud pajupuru mitte. Uus samblavaip võib saada aga alguse just taolisest samblapurust ning sellisel paljunemisviisil on tähtis osa ka sammalde võimel läbikuivamisest eluga välja tulla.
Võime saada hakkama
Veepuudusel läheb samblataim justkui säästvale ooterežiimile ning ta on juba ette arvestanud, et nüüdsel raskel ajal võib juhtuda igasuguseid ootamatuid asju. Kas astub keegi tema krõbedaks muutunud kehale peale, nii et tükid taga või rebib tormituul osa temast lahti ja pillab uues paigas maha. Või tuleb keegi viimases hädas teda sööma, pudistades nagu leivapurukesi siia-sinna. Kui olud vähegi soosivad, hakkavad sellistest erineva suurusega samblaosadest kasvama uued taimed.
Esmalt proovib samblatükike end uues kohas paigale kinnitada ning selle õnnestumisel võib kasvamine alata. Niimoodi kattuvadki ajaga ka kõige võimatumana näivad paigad tiheda vaibaga, kus üksteisega kõrvu kasvavad tuhanded pisikesed samblataimed. Sellesse tekkivatel aukudel paljuneda naljalt ei lasta. Aega on aga kindlasti vaja, sest samavõrd väike kui sammal ise, on üldiselt ka nende kasvukiirus.
Sammalde võimet saada hakkama seal, kus teised hätta jäävad, kasutavad ära aednikud, kes soovivad näiteks vähendada kivisillutise kunstlikkust, tuua rohelust sinna, kus mitte midagi ei kasva või lisada aktsenti värvivaesesse aega. Omamoodi uus suund on põua- ja varjukindla muru kujundamine sammaldest, mis ei lase end häirida ka kõige heitlikumates tingimustes. Teerajajad sammalde väärtustamisel on jaapanlased, kelle aastasadade pikkune samblaaedade traditsioon on kuulus üle maailma.
Ka meie botaanikaaedades nii Tallinnas kui ka Tartus katsetatakse erinevaid võimalusi tuua sammalde ilu aedadesse ning innustatakse seda kaunidust hindama. Erinevalt jaapanlastest on õppida palju, sest siinkandis tõrjutu seisusest alles vabanema hakkavate sammalde esiletõstmisega igapäevases keskkonnas ei ole meie oludes sihipäraselt kuigipalju tegeletud.
Erinevad vajadused
Eesti looduses kasvab enam kui 600 samblaliiki, igaühel oma varjund, kuju ja eelistused kasvukohale. Paljudele sammaldele on iseloomulik kindel elupaiga eelistus, kus kõik on sätitud täpselt nende vajadustele vastavalt. Õigemini, nemad on leidnud parima viisi, kuidas just selles kohas jalg ukse vahele lükata ning ka lävepakust edasi pääseda, et mitte ukse vahel laiaks litsutud saada.
Omad liigid on puutüvedel ja kividel, märjas ja kuivas, kuumas ja jahedas, valguses ja varjus, tallamissurves ja puutumatuses. Selline hulk ainulaadseid mänguklotse on loodusele andnud hoomamatud võimalused luua kordumatuid mustreid ja vorme, kuid materjali jätkub ikka veel piisavalt, et ka ise kujundajana kätt proovida. Siin ei ole takistuseks vajakajäämised samblateaduses, mis muide, on väga põnev ja senimaani üllatusi pakkuv uute liikide avastamise näol.
Alustuseks piisab märkamast teda, kes juba ise on leidnud tee sinu lähedale ja anda talle võimalus. Peopesal märgatut lähemalt uurides tekib vastupandamatu soov seda lummavat ilu jagada teistega.
