KUIDAS SAARLASED 100 AASTAT TAGASI OMA RIIKI TEGID: Eelmisel aastal tähistati kõikvõimalikus asendis vabariigi saja aasta juubelit. Ent kõik asjad juubelisse ei mahu. 1919. aasta alguses toimus Eestis midagi sihukest, mida võiks takkajärgi pidada väikeseks kodusõjaks. Enamasti räägitakse sellest kui Muhu- ja Saaremaa mässust Eesti Vabariigi vastu, ent seda on nimetatud ka punaste ülestõusuks ja veel mitut moodi. Fakt on aga see, et 100 aastat tagasi märtsi alguses tõmmati mahasurutud ülestõusu suhtes (see toimus 16.–21. veebruaril) hinnangulisi otsi kokku. Selle episoodi ohvriks langes kokku enam kui 200 inimest – nii mässajate kui ka Eesti riigi poolel sõdinute seast.
Juku-Kalle Raid otsis üles Saaremaa laulva paadimehe ning mälumänguri, peagi oma 70. sünnipäeva tähistava Ivo Linna ning kutsus ta korraks mandrile. Koos Ivoga võeti kokku, mida me sellest lühikesest, ent siiani küllaltki segasest sündmusest päriselt teame ja kui suur osa on kuulujuttudel.
Esimene maailmasõda ja Saksa okupatsioon ajasid Saaremaal majanduse tuksi. Ning kohe seejärel pealesunnitud vabadussõda keeras kõik veel hullemini kihva. Fakt on see, et toimunut võimendasid kõikvõimalikud kõlakad ning ka absoluutne infosulg – pluss saarlastest kommunistide propaganda. Kui Saaremaa avastas ennast Eesti Vabariigi koosseisust, loodeti, et kõigepealt jagab uus valitsus puudust kannatavale rahvale välja mõisnike maad. Seda aga ei juhtunud. Maareform otsustati edasi lükata – Asutava Kogu kokkukutsumiseni; samas aga rekvireeriti niigi vaestelt talunikelt vilja, et sellega toita rinnet, mis Nõukogude Venemaale parajasti vastu punnis. Saaremaal levisid ka konkreetsed jutud, et Eesti valitsus on lihtsalt mõisnike käepikendus. Mässu otseseks alguseks sai aga mobilisatsioon – Saaremaalt, nagu mujaltki, hakati mehi värbama, et neid Nõukogude Venemaaga sõdivasse Eesti sõjaväkke saata. Saaremaa punased olid aga visalt levitanud juttu, et võideldakse tööliste vastu ja parunite poolel ning tegelik plaan on saarlaste poisid kohe pärast mandrile jõudmist maha lasta.
Ivo Linna (I.L): Eks ma sain ka ninapidi seal juttude sees olla, siis, kui mul hakkas silme ees pilt selginema kusagil 1950ndate keskpaigas (Ivo Linna on sündinud 1949). Kooliminek tuli 1956 ja ma lõpetasin selle, Viktor Kingissepa nimelise keskkooli, 1967. aastal. Kuna tegu oli Saaremaa sündmusega, siis sellest mässust – tol ajal nimetati seda Saaremaa ülestõusuks – oli juttu küll ja küll. Igal aastal ilmusid kohalikus lehes Kommunismi Ehitaja artiklid, koolis ajalootundides oli see teema pidevalt püsti.
Siin tuletaks meelde üht teenelist punast: Vassili Riis oli see mees, kes kirjutas mitmeid raamatuid n-ö revolutsioonilise võitluse teemadel. Ja ma olen seda tegelast näinud ka. Kuna minu isa oli muuseumitöötaja, siis käis ta tihtipeale meil. Mis asju nad täpselt arutasid – ega mina tea. Aga sealt jäid kõrvade vahele tuntud mässukangelaste nimed, nagu näiteks Aleksander Koit ja Aleksander Ellam, Aleksander Mui, siis Maria Ellam, Maria Mari, kellele Debora Vaarandi pühendas ka terve poeemi. Ja nendest vormiti sellised tõeliselt rahva käekäigu vastu tundvate inimeste püsinäod; mälestustahvleid oli minu meelest Kuressaare Raekoja seina peal ka. Ning 1963 pandi keset linna ka monument püsti. Rahva seas kutsuti monumenti „Upamehed“, kuna mässu lõplik mahasurumine toimus just Kuressaare all Upa külas. Kusjuures, selle tegi suurepärane skulptor Endel Taniloo, olgu ta tervitatud. Siiamaani! Monument on nüüdseks muidugi maha võetud.
Juku-Kalle Raid (J.-K.R): Kuhu see Taniloo monument sai, polnud ta ju kaugeltki kõige hullem taies? Ma tean, et kümme aastat tagasi üritati teda killustikupurustajast päästa ning Sääre ajalootuppa vaatamiseks välja panna.
I.L: Ma kardan, et see lihtsalt lammutati juppideks – ta oli dolomiidiplokkidest kokku pandud nagu lego. Alus on kohe kindlasti kadunud. Ja nõus, kunstiliselt oli ta minu meelest hea. Et oleks võinud vabalt olla kuskil kommunismi monumentide pargis. Võib-olla on ikkagi alles siis? Lihtsalt ühe skulptoritöö näide oleks võinud olla täitsa püsti. Ühesõnaga, see sinna pandi ja rahvas, kes on nutikas iga valitsuse ajal, panigi kohe talle nimeks „Upamehed“.
Ma sattusin Upa külla koos isaga, 1980ndate alguses, ja me läksime ühte tallu, sest mu vanamees teadis, et seal elab üks väärikas taluperenaine. Et lähme ja ütleme talle tere. Mis see proua võis olla – oma 80 aastat vana vähemalt. Ja jutt läks Upa küla kui mässu viimane punkti peale ja see naine ütles, et oli tollal väike laps ning mäletab siiani väga hästi, kui Eesti Vabariigi sõjavägi mässulisi seal kiviaia taga maha lasi.
J.-K.R: Üks kõlakas, mis saare mässulistele tuult purjedesse puhus, oli see, et nad arvasid, et enamlased on juba Eesti ära võtnud. Nad tegelikult ootasid ainult seda, et kommunistid jõuavad Saaremaale ning teevad pursuide ja kodanlaste seas puhta töö.
I.L: Jah, valitses informatsiooni puudus ja küllap need soldatid, kes olid saanud nuusutada enamlaste propagandat, uskusid sellesse. Sest kõrvalepõikena – mul olid kooli ajal ju pooled asjad Saaremaal Viktor Kingissepa nimelised. Meil oli selline tunne, et pärast kõikide laste sõpra Leninit oli Viktor Kingissepp see õnnetooja messias ja – näed! –, mis temaga tehti. Ilmselt see vähene teadlikkus oligi see, mis mässu käima tõmbas. Saarlased ja eriti muhulased on väga isepäised ka. Kui sul on head agitaatorivõimed ja sa teed selgeks, et veel natuke ja see maa on meie, ning et see, mis seal üle mere toimub, meid ei huvita, siis võib kangus tekkida küll.
J.-K.R: Soomes oli ju teatavasti vabariigi loomise aegadel üliverine kodusõda. Meie oleme suure osa ajast elanud õndsas teadmises, et Eesti rahvas astus kui üks mees sarnasel sammul Nõukogude Venemaa vastu välja. Ometi ei olnud see üldse nii, Muhu- ja Saaremaa sündmused tuletavad seda lihtsalt veel kord meelde. Me võime seda kodusõja katseks igal juhul pidada, sest see oli päris tõsine vastupanu.
I.L: Oli. Ja mis puudutab Saaremaad, siis mu vanemad on rääkinud, et selleks hetkeks, mil oli toimunud 1940. aasta pööre, oli sama mässu järelkaja kihisenud läbi kogu esimese Eesti Vabariigi aja – need vastuolud ning erinevad pooled. Ja kui tuli 1940. aasta okupatsioon, oli ka selliseid momente, kus raadioaparaat keerati valjuks ja aknad tehti lahti, et oleks nõukogude meelsus koos vastava muusikaga kõikjale kuulda. Või kui raadiot ei juhtunud olema, siis selleks, et näidata vaimustust, lauldi valjusti internatsionaali. Seda kahte poolt on seal olnud ka pärast Saaremaa mässu pikalt. Loomulikult on see täiesti inimlik – kui ühtedel läheb paremini ja teistel halvemini, siis see vastasseis püsib. Ja miks mitte mõelda vendetta peale, et ahah, sinu vanavanavanaisa lasi minu vanavanavanaisa maha, järelikult oleme ka meie vaenlased.
J.-K.R: Kokku sai ikka päris korralik kogus hukka, üle 200 inimese. Määrati ohtralt ka sunnitööd 10 ja 15 aastat. Tõsi, need lasti 1938. aasta amnestiaga vabaks. Fakt oli aga see, et pärast 1940. aasta okupatsiooni said mässuga seotud tegelased – kes hukkamisest pääsesid – üleöö rahvuskangelasteks; kellest sai kolhoosi esimees, kellest partorg.
I.L: Nii oligi. Nagu ajalugu on korraldanud enne ja korraldab küllap ka pärast meid – iga ideoloogia annab tiivad teatud kontingendile ning nii sünnivad pooljumalad. Praegu ei tea noorem seltskond noist sündmustest enam suurt midagi, aga minu lapsepõlve ajal liikus veel küll ja küll ringi neid, kes olid sellest mässust kas osa võtnud või pääsenud ning olid veel täies elujõus inimesed 1950ndatel ja 1960ndatel. Aga väga huvitav oleks muidugi teada, kuidas selle mässu järel näiteks 1930ndatel inimeste omavahelised suhted jooksid.
J.-K.R: Üldine meeleolu oli mässajatel kaunis metsik. Säilinud on igal juhul üleskirjutis, mis õpetab, et mõisnikud ja mõisnike käsilased – elik siis vastloodud Eesti Vabariigi valitsuse esindajad – tuleb ära tappa. Maha lasta.
I.L: Just, pole inimest, pole probleemi. Aga tulen korraks kodanik Victor Neggo juurde, kes siis esindas vabariiki ja mängis mässajate vastaspoolel. Kuuldavasti isegi Neggo – siis kui Kuressaare linn oli langemisohus – olla kavatsenud välja kuulutada kohapeal oma riigi. Saaremaa riigi. Mulle on räägitud, et ta oli väga silmapaistev kuju, ennesõjaaegse Saaremaa üks juhtfiguure ning tuntumaid tegelasi. Ja mine sa tea, mis oleks juhtunud siis, kui Kuressaare oleks langenud. See oleks lihtsalt toonud kaasa tohutult rohkem ohvreid, kui me mõtleme, mida punased näiteks 1917. aastal mandril korda saata jõudsid. Kui sa ei ole meie poolt, siis lihtsalt laseme su maha. Ja neid sai Saaremaal hukka küll, kes keeldusid oma tarekesest välja tulemast ja teisi tapma minemast ning mässulistega ei ühinenud.
J.-K.R: Kes seal taga olid lõppkokkuvõttes, ei tea täpselt paraku keegi – olid siis kohalikud punameelestatud tegelased või Piiteris õpetust saanud kommunistid. Kunagi pajatati ka, et seal käis kangelaslik Viktor Kingissepp ise – uugutamas inimesi, et tõuseme vabariigi vastu üles. Ilmselt siiski mitte, ent see on küllaltki ebatäpselt kirjeldatav ajahetk ikkagi.
I.L: Minu mõlemad vanemad töötasid Saaremaa koduloomuuseumis. Alumisel korrusel oli ekspositsioon, Kingissepa kipsist kuju ning fotod ja dokumendid. Ülemisel korrusel oli aga näitlik magamistuba Viktor Kingissepa ja tema venna Eduardi vooditega. Ja kui emal oli vaja peenramaal tööd teha, siis me vennaga istusime seal muuseumis ja ootasime külastajaid. Minu meelest oli pilet 5 kopikat ning külastaja pidi raamatusse kirjutama oma nime ja selle, kust ta tulnud on. Mõnikord saabus sinna koolilaste ekskursioon, kes jooksid ringi, kilkasid ja läksid minema. Mõnikord tuli sinna mõni vanem mees, seisatas stendide ees ja pobises: jaa, mäletan, seda meest ma mäletan. Aga mõnikord käisid tuntud revolutsionäärid – nagu Olga Lauristin või õed Tellmannid, kes pajatasid, kuidas revolutsioon käis. Kuidas nad seal kõik vanglas istusid ja mis nad seal tegid. Ja Saaremaa revolutsiooniline minevik oli tegelikult väga püsti aetud.
Kusjuures Kingissepast veel niipalju – see on jälle isa jutt –, et kui ta Kuressaares koolis käis, siis teda heaks lapseks ei peetud. Ta oli selline must lammas ka perekonnas olnud. Aga ma arvan, et lihtsat maameest oli tol ajal päris kerge punaste usku pöörata. Kui sulle ikka öeldakse, et võta see püss, lähme teeme platsi puhtaks ja saad kohe maad ning 700-aastane orjapõlv lõpeb kohe ja algab Kunglamaa elu, täis päikest ja putru… Ma arvan, et vaest, harimatut ja kannatanut on kerge meelitada. Aga kooli ajal oli pidulikus saalis kole kuulata küll, kui silme ette manati pilte, kuidas siinsamas Kullimäel ja Upal lasti maha mässust osalejaid. Minus oli lapsena ikka selline tunne, et miks nad ei saanud omavahel kokku leppida või miks siis kohe tapma pidi hakkama. Näiteks siiani teada-tuntud Halla Mari, tema oli selline kangelanna, kellest jäigi mulje, et täiesti süütu tütarlaps ja nüüd tulid jubedad kapitalistid ja lasid ta lihtsalt maha.
Need jäljed on rasked kaduma ning eks saarlased on olnudki vasakpoolsemad, et mitte öelda punasemad kogu aeg. Küllap seda rahulolu nõukogude võimuga oli tunda ka 1960–70ndatel.
*
Muhu- ja Saaremaa mäss avaldas mõju Eesti sisepoliitikale. 17. veebruaril kuulutati rüütelkonna mõisad riigi omandiks ja võeti Põllutööministeeriumi valitsemise alla. 28. veebruari määrusega nähti ette Põllutööministeeriumi valitsemise alla antud mõisamaade jagamine töötavale talurahvale kasutamiseks. Mõisate ülevõtmine oli eriti intensiivne Saaremaal. Karl Siilivase hinnangul loodeti nii rahustada maatamehi, kehvikuid ja soldateid, et ära hoida Saaremaa sündmuste kordumine mujal.
Saaremaa mässu sündmuste ajajoon
Pärast revolutsiooni Saksamaal ja maailmasõja lõppu andsid Saksamaa esindajad 1918. aasta novembris-detsembris Saaremaal võimu üle Eesti Ajutise Valitsuse esindajatele. Kohalike väitel oli inimeste meeleolu iseseisva Eesti Vabariigi suhtes esialgu soodne.
Detsembris 1918 anti valdadele korraldus vilja rekvireerida, et Nõukogude Venemaa vastast rinnet toita. Inimesed allusid väga vastumeelselt ja rekvireerimised koos sundmobilisatsiooniga vähendasid toetust Eesti riigile. Saaremaa suhtes mobilisatsioonikäsku esialgu ei rakendatud, kuid tehti lihtsalt üleskutse vabatahtlikult sõjaväkke astuda. Sellele ei reageerinud ükski saarlane.
Nappis usku Eesti iseseisvusse ja „kubermanguriiki“, veel 1919. aasta suvelgi avaldasid paljud saarlased soovi „tagasi Vene alla“ minna. Olevat ka kardetud, et Eesti sõjaväes koheldakse mehi halvasti, pekstakse ja lastakse maha.
*
- veebruaril 1919 Kuivastusse kogunenud kutsealuseid mandrile saatma tulnud kolm valitsuse esindajat lasti maha ja hakati ellu viima päev varem paika pandud ülestõusu kava. Eesmärgiks seati Kuressaare vallutamine, mõisnike tapmine ja nende maa rahvale jagamine. Mässajad tapsid järgnevatel päevadel veel 20 inimest, neist 19 tsiviilisikut (peamiselt mõisnikud ja nende pereliikmed).
*
Mässu uurimise erakorralise komisjoni hinnangul oli viha mõisnike vastu üks peamisi mässu põhjuseid. Hiljem Asutavale Kogule saadetud kirjas teatasid Uuemõisa valla elanikud: „Ei ole imestada, et niisuguse ajutise valitsuse tegevuse tagajärjel rahva seas arvamine tekkis: „Meil ei ole Eesti riiki ega Eesti valitsust, vaid on ikkagi Saksa ehk parunite valitsus.“
Maatamehed pidasid Eesti valitsust mõisnike valitsuseks, kellelt maad loota pole. Nii olevat arvatud, et mõisnikud tuleb ära tappa ja nende maa endale võtta.
*
Üks Eesti enamlaste liidreid, Viktor Kingissepp, korraldas samal ajal siseriiklikku Ajutise Valitsuse vastast kihutustööd. Ainus kindlalt teada olev Saaremaal tegutsenud bolševike partei aktivist oli Aleksander Valtin.
Saaremaal leidus küllalt inimesi, kes polnud küll otseselt enamlaste parteiga seotud, kuid olid revolutsiooniliselt meelestatud. Ülestõusu uurimise erakorralise komisjoni aruandes tuuakse vastuhaku ässitajatena välja Saksa okupatsiooni ajal Venemaalt tagasi Saaremaale jõudnud mehi.
Madrusena Petrogradis oktoobrirevolutsiooni läbiviimises osalenud Aleksander Ohak oli naasnud Kärla valda, kus ta olevat tutvustanud ümbruskonna noormeestele revolutsiooni ja selle põhimõtteid. Eesti Vabariigi vastast kihutustööd olevat teinud Saksa vägedest maha jäänud sõdur Jakob Stolz.
Maailmasõja ajal Vene armeesse mobiliseeritud Aleksander Koit osales tsaarivõimu kukutamisel Riias veebruarirevolutsiooni ajal. Kodus Kogula vallas rääkis ta inimestele, et mõisnike ja rikaste talupoegade huve kaitsvalt Eesti Ajutiselt Valitsuselt maa saamist loota pole ning tuleb luua töörahva valitsus, mis sõja Nõukogude Venemaa vastu lõpetab. Koidul oli mässu eel kontakt ka Tallinna enamlastega, kuna tema esimene mässukatse toimus samal ajal mässukatsega Tallinnas.
Kingissepa osaluse versiooni kritiseeriti kohalikus ajalehes Meie Maa. Kommunistliku Partei Eesti Keskkomitee eitas süüdistusi ja ütles oma avalduses, et kui neil oleks olnud võimalus Saaremaa sündmusi mõjutada, siis oleks nad ülestõusuks sobivama hetke valinud. Jutt Kingissepa viibimisest Saaremaal võis alguse saada juhtumist, kus üks mässulistest tutvustas end Kuressaarega telefoni teel rääkides Viktor Kingissepana.
Oma väe suurendamiseks andsid mässulised välja mobilisatsioonikäsud, millega kohustati kõiki mehi relvastatult vallamajadesse ilmuma. Kõrvalehoidjaid ähvardati surmanuhtlusega. Mässu jooksul välja antud mobilisatsioonikäsud erinesid vallast valda. Neid anti välja „Saaremaa Sotsialistliku Töörahva Liidu“, „Saaremaa maarahva liidu“, „Töörahva Sõjaväe“, „Saare-, Hiiu- ja Muhumaa tööliste liidu“ jt nimede all.
Paljud jäid vaatamata käsule koju, varjasid end kuskil või lahkusid pärast olukorraga lähemalt tutvumist. Mässu uurimise erakorralise komisjoni hinnangul tegid mässuga liitujad seda enamasti vabatahtlikult ja vaatamata surmanuhtlusega ähvardamisele oli meestel tegelikult võimalik koju jääda või algselt kaasaminejatel hiljem lahkuda.
*
Mässajad (erinevail andmeil 500 kuni 1000 meest) kogunesid Kuressaarest 5 km kaugusel asuvasse Upa külla, kus seati sisse peastaap. Valdades jätkati meeste mobiliseerimist ja Kuressaare lähedale vägede kogumist. Oodati Muhust tellitud 15 koorma laskemoona kohalejõudmist, teadmata, et see oli juba valitsusvägede kätte langenud.
- veebruariks oli Kuressaare lähistel viis ülestõusnute kogunemiskohta: Upal, Vaiveres, Muratsi ja Kellamäe mõisa ning Loode kõrtsi juures. Neile lisaks moodustati Laadjalas nn tagavarapataljon ilma relvadeta mässulistest.
Muhust põgenenud Mihhail Õue ja Timofei Räimauk jõudsid Upale ja rääkisid karistussalgast, kuid neid polevat usutud, vaid öeldi, et mandrilt on Kuressaare vallutamiseks hoopis abiväge oodata.
Mässu mahasurumine
Kahe Vaiveres olnud mässaja mälestuste järgi tuli „valgete“ rünnak neile üllatusena. Karistussalga ootamatu rünnak ajas nad põgenema, vastutuld andnud mässajatel sai aga laskemoon otsa. Klaari teatel oli Vaiveres 300 „punast“, kellest 43 langes ja 37 võeti vangi. Sunila väitel oli langenuid 20, kellest kõik on nimeliselt teada. Mõnede teadete järgi tapsid karistussalklased ka haavatud ja vangivõetud mässajaid. Kuressaarde sisenes karistussalk Klaari raporti kohaselt kell 15 ja kaasasolnud vangid pandi laulma Eesti hümni.
- veebruar oli väidetavalt esimene päev, mil Eesti ajalehtedes avalikkust Saaremaa mässust informeeriti. Olevat kardetud, et saarlaste eeskujul võidakse mässu alustada ka mandril.
- märtsil teatati valitsusele, et „mässu tuli hõõgub tuha all edasi“ ja agitaatorid käivad endiselt ringi. Märtsi algul kirjutas ka Karl Tamm oma mässu kohta esitatud ettekandes, et „meeleolu masside seas on veel ärev“ ja oodatakse valitsusvägede lahkumist, et teha uuesti võimuhaaramiskatse.
Kuressaares määrati ametisse sõjaväljakohtu, millel oli õigus määrata süüdimõistetuid vangiroodu, sunnitööle või rakendada surmanuhtlust.
Kohtuprotsesse mässus osalemises süüdistatute üle peeti hiljemgi: 1925. ja 1927. aastal.
Saare maakonna miilitsaülema abi ettekandele toetuva August Sunila andmetel lasti sõjaväljakohtu otsusel maha 68, mõisteti sunnitööle 58 ja vangi 15 inimest. 78 inimesele määrati ihunuhtlus. Lisaks sellele lasi karistussalk maha 14 ja andis ihunuhtlust 40 inimesele. Politsei valve alla anti 114 inimest. Arreteeritud, kuid hiljem vabastatud isikuid oli 366. Kõik need inimesed on ka nimeliselt teada.
Sõjavälja kohtu poolt surmamõistetud lasti maha Kullimäel ja Sepamaa lahe ääres, on tõendeid hukkajate tegutsemisest alkoholi mõju all. Üks sellele viitav näide on Saaremaa komandandi poolt sisekaitseülemale esitatud taotlus anda kohtuotsuse täideviijatele 10 liitrit piiritust.