EI SAA ME LÄBI LÄTITA, NAGU KA KÄTERÄTITA! Kirjanik, linnufotograaf, telesaate „Zaļgalvis“ saatejuht Rvīns Varde räägib, kuidas töötab tema kirjaniku- ja fotograafipilk. Mis juhtub siis, kui tekst kompab tahtlikult piire ning šokeerib, vajutades ühiskonna valupunktidele. Vastuse saab ka see, milline on tema tähendusrikka nime lugu. Rvīns Varde kohtub Eesti publikuga 24. septembril kell 18.30 Lodjakoja seminarikojas Tartus, et kõnelda sellest, millest siinses intervjuus kõnelda ei jõudnud. Küsisid Margus Konnula ja Evelin Arust. Tõlkisid Margus Konnula ja Ilze Tālberga.
Sinu esimene raamat „Mis siin toimub“ sai alguse netipostitustest. Mis hetkel ja miks hakkas tunduma, et need peab ka kaante vahele panema? Milline oli valikuprintsiip?
Paljud inimesed ütlesid, et tasuks teha ja nad tahaksid seda raamatuna näha. Panin kokku sellised, mis minu meelest moodustavad ühtse keha. Aga kui peaksin defineerima, mis neid lühilugusid ühendab, ma ei teaks vastust ja ütleksin: raamat.
„Mis siin toimub“ sai Lätis suure tunnustuse osaliseks (kirjanduse aastapreemia LALIGABA (Annual Latvian Literature Award) debüütteoste arvestuses 2020. aastal). Eestis ilmus arvustus, milles seati kahtluse alla, kas see on üldse kirjandus… Kas ka Lätis on selliseid vaidlusi olnud? Kas sa ise pead ennast kirjanikuks? Kui tähtis on see, et raamat oleks kirjandus?
Mul ei ole tunnet, et see üldse mingil moel minusse puutuks – kas olen kirjanik, kas on olnud vaidlused. Ma kirjutasin ja jätkan kirjutamist, aga mis toimub edasi, pole enam minu võimuses ega huviväljas. Kadestan iseennast sellepärast.
Kas tunned nüüd, et pead kirjutama veel palju uusi raamatuid? Kas kavatsed ka žanri muuta?
Muidugi jääb tulemata „Mis siin toimub 2“. Isegi kui võte töötab, on iga mõtleva inimese kohustus mitte sammalduda. Seepärast sihin pikemaid vorme ja samuti seda, mida Jung nimetaks varjuks.
Kas kirjutad ka praegu midagi?
Praegu töötan jutukogumiku kallal, mille teemasid ei või nimetada, sest lugeja leiab alati tekstist oma teemad.
Milliste meeltega peamiselt jälgid/dokumenteerid ümbritsevat keskkonda ja inimesi? Kas kuulad vahel salaja pealt ka võõraste inimeste vestlusi, saades nii osa nende elust?
Võimalik, et olen ajakirjas Rīgas Laiks intervjuude mahakirjutajana töötades kuulmist treeninud ja kuulen võõraid vestlusi nagu paljusid heliribasid üheaegselt. Nad tulevad tihti ise ning räägivad mulle oma lugusid – see on mingi alkeemia. Üks ütles hiljuti asja eest, teist taga, et oli äsja vanglast välja saanud. Teine tahtis, et hakkaksin tema isaks, sest tal ei ole kunagi sellist olnud. Ja see oli kell 11 hommikul tööle minnes. Mul jääb vaid üle seda absorbeerida ning imetleda, aga pärast sellest kõigest väsida.
Kas inimesed, kelle tegemisi sa kirja paned, teavad, et sa neid jälgid? Kas keegi on ennast mõnes kirjutises ära tundnud ja tulnud seda kommenteerima?
Inimesed ei märka üldiselt peaaegu midagi, nad elavad oma kujuteldaval orbiidil. Aga reaktsiooni olen kogenud. Vahel näib inimesele, et tekst on just temast. Ma ei tohi seda tunnet hävitada, sest tekst on teatud määral kannatuste leevendamiseks.
On jäänud mulje, et fotoaparaadiga püüad rohkem linde ja loodust, aga enda kirjutistes jälgid rohkem inimesi. Kas sellel on oma põhjus ja kas siiski on vahel ka vastupidi?
Linnud ei nõua ilusamat rakurssi. Aga tõsiselt rääkides on linnud puhkus ja kontakt iseendaga. Lähen üksinda nädalaks loodusesse ja õpin seal tundma sisemist platsdarmi. Väsin vahel inimestest, tihti radikaalselt ja haiglaselt. Kuigi pärast metsa tahaks vanni, internetti ja inimeste lollusi. Ja siis jälle linde.
Käid tihti pildistamas ja jalutuskäikudel just surnuaedades. Miks just see paik sind niivõrd palju kõnetab?
Surnuaed on lihtsalt lähim metsamassiiv minule kui linlasele. Seal elab palju erinevaid olendeid ja keegi ei esita küsimusi. Seal saab aru ka sellest, et enne sind on elanud palju tarku ja mitte nii tarku inimesi, kes on pidanud oma elu oluliseks ning jaganud täissuitsetatud köökides oma seisukohti.
Oled oma kirjutise eest saanud karistuse, milleks oli üldkasulik töö. Mis kirjutis see oli, kes sind milles süüdistas ja mis tööd sa tegid oma patu lunastamiseks?
Mul oli eesmärk kirjutada maksimaalselt vastikut teksti. Sellist, et ta tekitaks füüsilist ebameeldivust ja paneks sisemise tsensuuri tektoonilised laamad omavahel hõõrduma. Ja see õnnestus. Üks tädi (kelle aadressi ja avalduse politsei mulle pärast andis) sattus internetis selle teksti peale ning kirjutas selle kohta kaebuse. Politsei osutus selle tädi laiendatud versiooniks. Pidin poolteist aastat käima uurijatega vestlemas, tegema läbi psühhiaatrilise ekspertiisi ja kohtuprotsessi. Karistati üldkasuliku tööga, mille pidin läbi viima pansionaadis, kus viibivad erinevate mentaalsete häiretega inimesed. Paragrahv kõlas „vägivaldselt pornograafilise sisuga materjali ettevalmistamine ja avalik demonstreerimine“. Selle tõttu konfiskeeriti mu arvuti kui relv, millega sooritati kuritegu.
Sinu juhtimisel jookseb Läti Televisioonis tore keskkonnasaade „Zaļgalvis“ („Rohepea“). Miks on sinna valitud just sellised teemad? Millised teemad tunduvad sulle endale kõige põnevamad ja ehk isegi šokeerivamad?
Ma nõustusin just seepärast, et teemadering sobib rohkem või vähem minu huvide vektoriga. Ka seepärast, et olen saates mina ise. Töötan seal endana nagu krokodill Gena töötas loomaaias krokodillina. Seda ei juhtu liiga tihti. „Zaļgalvise“ valmimise käigus sain teada erakordselt palju uut, informatsiooni hankimine on üks mu sõltuvustest. Näiteks et formaalselt loetakse lageraie metsaks, sest see on sinna istutatud. Ja kirjeldamatult kaunis on kohata inimest, kes on suutnud välja raalida oma kutsumuse – sellised on paljud saate kangelastest.
Kuidas on loodushoiuga Lätis – kas on linde, keda pildistada ka kümne ja kahekümne aasta pärast?
Ma ei oleks nii väga pessimistlik. Linnud kohanevad keskkonnamuutustega. Igatahes oleme pöördumatult sekkunud loodusesse ja uskuda, et see võiks lõppeda ja maad võtab idüll – sellel pole alust.
Kui sa värvid oma pea roheliseks või võtad ennast kirjandussaates alasti, kas sellel on ka mingi filosoofiline tagapõhi?
Ei, seal ei ole mingit tagapõhja. Tunnistan seda ametlikult.
Kuuldavasti oled endale nime Varde (eesti keeles konn) ise võtnud? Oled ka ainus sellise perekonnanime kandja Lätis. Millest selline valik? Ja miks otsustasid selle nime võtta ametlikult, mitte näiteks kasutada seda lihtsalt kirjanikunimena/pseudonüümina?
Ma olin üllatunud, et olen ainuke. Sellist eesmärki mul ei olnud. Kui arve rekvisiitidel ja passis olid erinevad perekonnanimed, pidi kõigile kõike selgitama. Nüüd kui perekonnanimi on muudetud, peab endiselt enda valikut selgitama. Seega ei ole mitte midagi muutunud. Küll aga võin nüüd legaalselt rohelisi riideid kanda.
Aga su eesnime lugu? Kas Rvīnsil on mingi seos sõnaga vīns? Rvīns = R + vīns (eesti k R+ vein)?
Mulle tundus, et ei ole mõtet kirjutada Ervīns, sest r-tähte hääldavad kõik nagu er, mitte r. Aga nüüd ütlevad mõned rõhutatult Rvīns. Teised küsivad, kuidas on õige. See on lahe, et inimestel on mida teha. Võimalik, et olen just selleks sündinud.
Millised on sinu senised kokkupuuted Eesti ja eestlastega?
Polegi. Tean Lotmani. Ühe korra käisin ja selgus, et Eestis on väga kallis õlu.
FUTUROLOOGILINE KONGRESS: Stanisław Lem 100
Laupäeval, 25. septembril 2021 muutub Tartu Kirjanduse Maja suurejooneliseks luksushotelliks (või pigem dekadentlikuks väikelinnahosteliks), mille töötajad eesotsas konsjerż Paavo Matsini, šveitser Jaak Tombergi, peakoka Maret Tamme ja TÜ kirjandusringiga Ellips on valmis vastu võtma külalisi ka kõige kaugemast universumi nurgast. Paljude tunnustatud eesti kirjanike osalusel leiab aset kirev ja kaleidoskoopiline ürituste plejaad, mis käsitleb KIRJANDUST ja TULEVIKKU ning pühitseb pidulikult kuulsa poola ulmekirjaniku Stanisław Lemi 100. sünniaastapäeva.
PÄEVAKAVA
10.00–11.00 Check-in ja hommikusöök: „Utoopiline Salong“ teemal kirjandus ja tulevik. Salongi peab portjee Siim Lill
11.00–11.30 Avamäng halvaa, martsipani ja kuradiga
11.30–13.00 Sümpoosion „Tagasitulek tähtede juurest“: Stanisław Lemi loomingust räägivad Jüri Kallas ja Joel Jans (Eesti Ulmeühing) ning Paweł Frelik (Varssavi Ülikool)
13.30–15.00 Pööningukino: dokumentaalfilm „Stanisław Lem, „Solarise“ autor“ (rež Borys Lankosz)
13.30–15.00 Raamatuesitlus: Stanisław Lem, „Robotite muinasjutud“. Kunstiteadlase Andrus Laansaluga räägivad Rauno Allikaar ja Siim Lill. Raamatut müüb kohapeal kirjastus Päike ja Pilv
15.00–16.00 Dinee
16.00–21.00 „Futuroloogiline Kongress“: tulevikuteemalisi tekste esitavad Sveta Grigorjeva, Kristjan Haljak, Maarja Kangro, Hasso Krull, Mairi Laurik, Triinu Meres, Mihkel Mutt, Natalja Nekramatnaja, Carolina Pihelgas, Urmas Vadi, Elo Viiding ja Tõnis Vilu
21.00–03.00 Futuroloogiline disko. LIVE: Andres Lõo. LIVE: Random Light Orchestra, DJd: Kaspar Jassa, Neeme Lopp, Berk Vaher
2
Prima Vista pargiraamatukogu
Neljapäeval, 23. septembril:
10.45–19.00 Pargiraamatukogu kesklinna pargis
Laenutatakse raamatuid, saab lugeda ajalehti ja ajakirju, kasutada lauamänge ja 3D-pliiatseid. Päeval toimuvad vabaõhuraamatukogus lasteüritused, õhtul on kavas ühistantsimine, kontsert ning vabaõhukino. WiFi internetiühendus. Viivisevabadus!
10.45 Pargiraamatukogu avab Karlova lasteaia laste tervituskontsert
11.00–14.00 lasteprogramm Juhan Voolaidiga
16.00–19.00 Festivali õuekohvik
Prima Vista ja Pargiraamatukogu toimkond pakub enda valmistatud suupisteid ja küpsetisi. Kohv ja tee
16.30 Ühistants „Vihurimäe“
18.00 Ansambli Naised Köögis kontsert
20.30 Festivali vabaõhukino koostöös Tartu Elektriteatriga: Janno Jürgensi mängufilmi „Rain“
Reedel, 24. septembril:
10.00–18.00 Pargiraamatukogu kesklinna pargis
10.30 Tartu Linnaraamatukogu nukuteatri etendus „Suur Suusi ja väike maailm“
11.00–14.00 lasteprogramm Kertu Sillastega
15.00 Töötuba „Õmblemise võluv maailm“
16.30 Tartu II lastemuusikakooli akordionistide ansambli kontsert
Kirjandusfestival Prima Vista, mille tänavuseks teemaks on „Väike maailm“ toimub 20.–25. septembrini Tartus.
