VÄLJADE JA VOOLUDE VASTU: Veronika Valk vestleb arhitekt Tom Wiscombe’iga sellest, kuidas luua arhitektuuri, mis pole pelk ornament ja osake süsteemist.
EKA arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarja raames käis Tallinnas rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud arhitekt Tom Wiscombe. Ta tegutseb USA lääneranniku Lõuna-California arhitektuuri instituudis SCI-Arc, kus ta loob robotikoreograafia abil näiteks ruumilisi struktuure ja visioone, mis on harjumuspärasest arhitektuurist üsna erinevad.
Wiscombe’i huvitavad tätoveering ja kamuflaaž arhitektuuritaktikatena. Arhitektuur pole pelgalt tegevuse passiivne taust ja füüsiline tugi, vaid kultuuriruumi fenomen, asi iseeneses, mis aktiivselt toimuvaga suhestub. Ta pole ka ornament või lavadekoratsioon, vaid sõltumatu tervikuks koondunud keskkond, mis organismina areneb. Kui juhtubki, et tema pinnale soditakse poliitilist grafitit või populistlik-demagoogilisi tätoveeringuid, siis ei muuda need elukeskkonna kui süsteemi koodi. Ega ka tema olemuslikku arengut ruumis või toimemehhanismi. Need ilmingud – grafiti ja tätoveeringud – suhestuvad arhitektuuriga juhuslikult ja juhtumisi, kaudselt.
Jagamatu kultuur
Selle tätoveeringu vastand on (nt arhitektuurne) keha(nd), mida on raske täpselt määratleda, sest ta asub kõikjal. Elukeskkond on tervik, mitte osade suhe tervikusse. On väsitav, kui kultuuripoliitika, valdkondade strateegilised plaanid, väljaütlemised, arengukavad ja rahastamine on hierarhiliselt struktureeritud nii, et elukeskkond, sealhulgas arhitektuur on taandatud süsteemide süsteemiks.
Jagamatuse probleem tekkis sel hetkel 21. sajandi digitaalse arhitektuuri ajaloos, mil keha aeti segamini tektoonikaga. Fassaadipinnad muudeti erinevate paneelide süsteemideks, et ehitada keerulise geomeetriaga vorme, samas kui ehitusmaterjalid olid endiselt mineraalselt jäigad. Nii tekkis teatud “osade-suhe-süsteemi” loogika, kus näiteks telliskivi on osa müüritisest jne. Komposiitmaterjalide esiletõusuga kaasnenud revolutsioon murdis nõiduse ja pakkus võimaluse hakata keskkonda senisest enam kujundama seestpoolt väljapoole.
Wiscombe väldib teadlikult keskendumist osade suhtele tervikusse või korrelatsioonisüsteemidele1. Mõlemad on viimastel aastatel digitehnoloogiate toel saanud omamoodi dogmaks. Nagu ta ise seda kommenteerib, on “naljakas, kuidas mõni teoreetiline raamistik, näiteks Deleuze’i poolt arendatu – pingsuse, kuuluvuse ja suhete teooriaraam –, võib muutuda aja jooksul nii jäigaks ja paindumatuks… Kuigi Deleuze’i õppetunnid pole loomulikult kaugeltki end veel ammendanud, arvan ometi, et hetkel, mil usume, et mõni väljaspool arhitektuuri tekkinud teooria suudab täielikult kirjeldada esteetika, materiaalsuse, tehnoloogia ja poliitika komplekssust, milles arhitektuur seisneb, on meil probleem.”
Objekt objektis
Kuid kas võib väita vastupidist, et arhitekti oskustest ja mõtteviisist võiks olla kasu mujal, teistel elualadel, kaasaegses kultuuris laiemalt? “Mind teeb murelikuks kategoriseerimine – iniminstinkt paneb meid konstrueerima tervet kategooriate süsteemi ja siis kõiki asju korralikult sellesse toppima. See on nii kummaline kontseptsioon!” pahvatab Wiscombe. Tema arvates peaksime enesele teadvustama, et inimese tähelepanu on harilikult konkreetsetel objektidel, mitte “väljadel” ja “vooludel”.
“Telereklaamid kõnelevad meile võrgustikest, üleilmsusest, loodusest või kestlikkusest, kuid inimene on täielikult haaratud vaid esitletavast uuest nutitelefonist.” Niisuguse elutunnetuse tõttu on tema projektides hooned pigem terminalid või sõlmpunktid, mitte (linna)maastiku jõujoonte ebamäärased diagrammid.
Linn – lava inimtegevusele ja loovusele, on arhitekti jaoks paras katselabor, kuid kas Wiscombe’i praktikas on võtmeelemente või töövahendeid, mis on tema loomingus läbivad? “Püüan luua hooneid, mis ei tekita seina linna ja interjööri vahele. See ei tähenda, nagu arvaksin, et hooned peaksid olema “läbipaistvad” või avatud ja demokraatlikud, justkui nähtamatud. Vastupidi, mind ei huvita objektide hägustamine või sulandamine, vaid just hoonete rõhutamine objektidena, mil tugev siluett nii väljast kui seest vaadatuna.
Ma püüan vältida hoonete kavandamist maastikena, maapinnaga kokku sulavatena, mis oli 1990-ndatel arhitektide seas väga populaarne. Mulle meeldib hoopis enam tõsta hoone maapinnast lahti või siis rõhutada maapinda omaette objektina,” selgitab Wiscombe. Hoone täpne avamine või sulgemine loobki tema jaoks linliku lavasuhte, mis arhitektuurse objekti esteetika ja eripära välja toob. Selles ongi Wiscombe’i jaoks arhitektuuri võlu ja jõud.
Mida robot ei oska
Kasutajakeskne mõtteviis seab arhitekti täna sageli pigem teenusedisaineri rolli, mis on Wiscombe’ile ilmselgelt piirav. Arhitektuur kaotab oma positsiooni, kui on ehitusplatsist eemale tõrjutud – arhitekt peaks olema projekti valmimisse kaasatud idee algusest kuni reaalse teostuse, viimse detaili ja ehituse lõpuni. Wiscombe tahaks ehitussektoris näha nõudlust ja uusi turge innovaatilistele materjalidele ja nende rakendusvõimalustele. Samuti võiks vastavat uurimistööd teha ja saadud teadmisi ehitajatega jagada.
“Kui meie seda ei tee, siis kes? Meil poleks Le Corbusier’ viit arhitektuuriprintsiipi2, kui samal ajal poleks toimunud raudbetooni arengut, mida Le Corbusier asus oma loomingus rakendama,” toob Wiscombe paralleeli arhitektuuriajaloost.
Materjali efektid, ornament ja assamblaaž on tänaseks muutunud ühtäkki kõigile kättesaadavaks. Kuid komposiidid toovad endaga kaasa uue esteetika. Robotid, mis käituvad kui posthumanistlikud tätoveeringu-kunstnikud, on võimelised materjalimassi graveerima, sinna sisselõikeid tegema, seda märgistama ja muljuma nii, et sünnivad komplekssed pinnavormid. Mis suunas soovib Wiscombe isiklikus loomingus edasi liikuda? Hetkel käsil oleva projekti “SQUISHED!”3 sisu on Wiscombe’i sõnul niisuguse hooneümbrise väljatöötamine, mis kasutaks kõige uudsemaid materjale ja robotitehnoloogiaid.
“Ja roboteid ei tohiks karta, nad pole võimelised paradigmamuutust esile kutsuma, nii nagu disainerid-arhitektid seda suudavad, kes oma ideed lauale laovad,” naerab Wiscombe.
Tagasi, et saaks edasi
Tudengite juhendamine SCI-Arcis ja PennDesignis on viimasel paaril aastal keskendunud “objekt objektis” käsitlusele ja teistele teemadele, mis aitavad mõtte värskena hoida. “Arhitektuuristuudio keskkond on siiani just see paik, kus koos üliõpilastega kõige kaasaegsemaid uusi ideid, töövahendeid ja tehnikaid – ja nende relevantsust, arutada ja arendada,” ütleb Wiscombe. Tallinnaski oli tal kursusejagu arhitektuurimagistrante kaasas, kes sel semestril kursusetöö raames Tallinna sihikule võtnud. Kas Eesti üllatas teda kuidagi?
“Oleme kõik Tallinnast täiesti sisse võetud. See on seotud keskaegsete linnade tiheduse ja mõõtkavaga, millest on palju õppida, isegi kui me veel ei tea, mismoodi seda täna või tulevikus linnaehituses rakendada,“ vastab Wiscombe.
See, mis parasjagu Hiinas toimub, on tema arvates kontrolli alt väljas, vormist väljas ega saa olla vastus homsele. Pigem tuleks arhitekti arvates mõelda jalakäijasõbraliku elukeskkonna loomise võimalustele, näiteks uute transporditehnoloogiatega katsetada. “Tuleb minna [ajas] tagasi, et minna edasi,” arvab Wiscombe. Samuti arvab ta, et Tallinn moodustab laiemalt võttes koos Helsingi ja Peterburiga omaette ristkultuuri, tsooni või “objekti” – millegi, mis ei tunnista rahvuspiire. “See on üks uut tüüpi “objekt”,” ütleb Wiscombe.
1 Korrelatsioon kui nähtuste vastastikune sõltuvus ehk suhe, mille tõttu muutused ühes nähtuses kutsuvad esile ka muutused teises nähtuses.
2 Need viis postulaati võiks kõlada nii: 1) maja postidele, 2) katuseaed, 3) vaba ruumiplaneering, 4) lintaknad, 5) vaba fassaadikujundus.
3 Tõlkimatu termin, mis võiks eesti keeles kõlada kui “rüsitud” või “mäsutud”.
