IDEAALILÄHEDANE? Tiina Ilsen käis vestlemas Rootsi Kuningriigi suursaadiku Anders Ljunggreniga Rootsi riigi olemusest. Kas vana hea Rootsi aeg kestab veel?
Tiina Ilsen (T.I): Rootsi on eestlastele väga omane ning kui rääkida Eestile sõbralikest riikidest, mainitakse Rootsit vaat et esimesena. Ja ajalugu meenutades viidatakse ajale, kui Eesti oli Rootsi võimu all, kui „vanale heale Rootsi ajale“. Mis Te arvate, miks see nii on?
Anders Ljunggren (A.L): Olen tõepoolest sellist väljendit kuulnud. Rootsi ajaloolane Kari Tarkiainen koos eestlannast abikaasa Üllega on selle aja kohta isegi raamatu kirjutanud, see peaks nüüd kas selle aasta lõpus või järgmise alguses ka eesti keeles ilmuma. Võib-olla on asi selles, et see nn Rootsi aeg kujunes Eestile natuke paremaks, võrreldes sellele eelneva ja sellele järgneva ajaga. Kuigi ega see vist ka nii dramaatiliselt ei eristunud. Ehk oli Rootsi aja kõige suuremaks saavutuseks hariduse edendamine Eestis: Tartu Ülikooli loomine 1632 ja üldse haridusasutuste loomine, nagu näiteks Gustav Adolfi Gümnaasium 1630, ja töö, mida tehti eestikeelse koolihariduse n-ö propageerimiseks näiteks külakoolide ehitamise kaudu, mille eestvedajaks oli Bengt Gottfried Forselius.
T.I: On väidetud, et 18. sajandi lõpus oli eestlaste kirjaoskus 96%, samas kui Venemaal oli see 5%.
A.L: Kirjaoskus ongi olnud riigi jaoks igasuguse arengu alus. Ja ajalooliselt seletab see nii mõndagi. Kui inimesed oskavad lugeda ja kirjutada, suudavad nad iseseisvalt mõelda, ei lase ennast haneks tõmmata ega allu nii kergelt välismõjutustele. Rootsis oli juba 16. sajandil kirjaoskus levinud praktiliselt üle kogu maa.
Muide, Rootsi ajast veel: Eestis olnud Rootsi aja päris lõpus 1670.–1680. aastatel (ka see meie saatkonna hoone, kus praegu Teiega vestleme, on ehitatud 1670) viidi siin läbi ka teatud mõttes maareform – maid võeti vähemaks suurmaaomanikelt ja jagati väiksematele talupidajatele. Peterburi siis teadupärast veel ei eksisteerinud, selle koha peal (kui natuke mööda Neeva jõge ülespoole minna) oli Rootsi linn nimega Nyen, mis tõlkes tähendab „uus koht“. Peeter I kasutas seda linna Peterburi rajamisel. Ja kui venelased siis 1710 Eestisse tulid, võtsid nad maa jälle talupidajatelt ära ja andsid tagasi suurmaaomanikele.
T.I: Eestis, jah, tulid küll ühed, küll teised meid vallutama. Samas ei ole Rootsi üle 200 aasta ühtegi sõda pidanud. Kuidas seda seletada?
A.L: Jah, pärast seda, kui me „kaotasime“ Soome aastal 1809, pole Rootsi ühtegi sõda pidanud. See-eest olime enne seda pidevalt kellegagi sõjas, peamiselt muide Taaniga. Meil on olnud 16 kuningat/kuningannat ja 13 neist pidasid Taaniga sõda. Mitmel juhul olime üheaegselt sõjas nii Taani kui ka Venemaaga näiteks. Ja Põhjasõja ajal, kui Eesti läks Venemaa alla, olime samal ajal sõjas nii Taani, Poola kui ka Venemaaga. See oli ilmselgelt liig. Aga tõepoolest, viimased 200 aastat ei ole Rootsi olnud sõdivaks pooleks. Selles osas erineme peagu kõikidest teistest Euroopa riikidest. Suutsime eemale hoida nii Krimmi ja Vene-Jaapani sõjast kui ka Esimesest ja Teisest maailmasõjast. Ja arvan, et enamus rootslasi on sellega rahul.
T.I: Ka praegu on Euroopas käimas sõda ja suurem osa liikmesriike peab selles osas seisukoha võtma.
A.L.: Ka meil on see teema üleval, kaasa arvatud näiteks NATO liikmelisuse osas, kuigi mitte väga tugevalt. Olulised (välis)poliitilised otsused tehakse meil konsensuse teel ja mitte kõik poliitilised parteid ei ole valmis NATO-ga liitumist päevakorda võtma. On neid, kes ütlevad, et neutraalse joone hoidmine on meile taganud rahu üle 200 aasta, milleks seda muuta. Samas on ka neid, kes ütlevad, et ajad on muutunud, oleme Euroopa Liidu liige ja me ei saa olla passiivsed, kui näiteks teist liikmesriiki rünnatakse. Sellised kõnelused on meil käimas küll. Eks paistab, mida paar tulevat aastat toovad selles osas. Loomulikult on Rootsi valmis pakkuma sõja tõttu kannatanutele abi.
T.I: Kas need kaks sõdadevaba sajandit on võimaldanud teie ühiskonnal siis rahulikult areneda täiuse poole?
A.L: Kuulge, täiuslikud me küll ei ole. Aga oleme päris õnnelik rahvas. 150 aastat tagasi olime Euroopa üks vaesemaid riike, praegu on olukord pigem vastupidine. Oleme suutnud üles ehitada heaoluühiskonna, kus vahe kõige rikkamate ja kõige vaesemate inimeste vahel on minimaalne. Aga täiuslikke ühiskondi ei ole olemas. Jah, praegu on meil parem elu kui sada aastat tagasi ja ilmselt läheb meil paremini kui mõnel teisel riigil. Mis ei tähenda, et probleeme ei oleks.
T.I: Vahel võib jääda mulje, et rootslased arvavad, et nad leiutasid Põhjamaade sotsiaaldemokraatia ja võrdõiguslikkuse.
A.L: Haa… No viimased 40 aastat on meestele ja naistele ühiskonnas võrdsete õiguste ja võimaluste tagamine olnud tõesti meie prioriteetide hulgas. Aga see näitab muu hulgas ka seda, et probleemid on endiselt olemas, ebavõrdsus eksisteerib edasi ja seda ei tohi mingil tingimusel päevakorrast maha võtta, sellele tuleb pöörata kõrgeimat poliitilist ja rakenduslikku tähelepanu. Aga sotsiaalne võrdsus, võrdsed õigused ja võimalused kõigile on tõepoolest meie peamine siht ja eesmärk, mille järgi me elame.
T.I: Kuidas siis sotsiaalse võrdsuse ja aktiivsete ametiühingutega rikkaks riigiks saada?
A.L: Sellele ei ole lihtsat vastust. Arvan, et Rootsi puhul on selleks mitu põhjust. Üks on näiteks see, et meil on põllumehed ja talupidajad olnud ühiskonnas alati väga tugeval sõltumatul poliitilisel positsioonil. Ja kuni 1930-ndateni moodustasid nad ühiskonnas enamuse. Muidugi on meil alati olnud monarhia ja aadelkonna võim, aga näiteks, kui kuningas ei võtnud vastu õigeid otsuseid, asusid talupidajad aadlikega liitu ja kuningas oli sunnitud oma otsustest loobuma. Samamoodi ka siis, kui aadelkond käitus otsuste tegemisel enamuse huvide vastaselt, avaldasid talupojad kuningale tugevat toetust ja aadlikud ei saanud oma tahtmist.
Teine põhjus on ehk see, et meil ei ole kunagi olnud ühtegi diktaatorit ega ühtegi revolutsiooni. Inimestel on alati olnud suur vabadus otsuste tegemistel. Riik ei ole meie jaoks kunagi tähendanud midagi negatiivset, alla suruvat või õigusi piiravat. Riigi kohus on kaitsta inimeste individuaalseid õigusi. Siin jällegi erineme paljudest teistest riikidest. Mitmel pool on tähtsaimaks institutsiooniks ühiskonnas näiteks kirik, aga ka perekond. Ja samas aktsepteeritakse seda, et näiteks peres on naised teisejärgulisel positsioonil, mis puudutab nende otsustamisvabadust ja õigusi. Või siis näiteks dikteerib kirik, kuidas inimesed elama peaksid, milline peaks olema nende seksuaalne orientatsioon ja nii edasi. Rootsis on kõige tähtsam inimene kui indiviid, mitte tema kuuluvus kuhugi, mitte kollektiiv.
Nii et kõlab küll paradoksaalselt, arvestades meie kõrgeid makse ja tugevat sotsiaalhooldekande süsteemi, aga Rootsi riigi esmane eesmärk on kaitsta inimese individuaalseid õigusi, seista inimese eest.
T.I: On öeldud, et pärast Olof Palme mõrva kaotas Rootsi teatud mõttes oma süütuse.
A.L: (Vaikib natuke) Jah, see on vist tõsi. Mitte ainult Olof Palme, aga ka välisminister Anna Lindhi mõrv mõjus niimoodi. Enne, umbes 40 aastat tagasi, arvasid paljud Rootsis, et oleme jõudnud täiusliku ühiskonna mudelini. Need sündmused võtsid meilt tõepoolest selle veendumuse.
T.I: Kas immigrandid on Rootsis probleem?
A.L: Vastupidi. Immigratsioonil on olnud väga positiivne mõju meie ühiskonnale. Muidugi on ka neid, kes arvavad, et meie immigratsioonipoliitika peaks olema rangem. Aga mina arvan, et sellel on teatud mõttes ka seos enne jutuks olnud pika rahuajaga Rootsis. Ei ole väga palju asjaolusid, mille üle Rootsi näiteks Teise maailmasõja valguses võiks uhkust tunda, aga üks asi siiski on: me olime valmis vastu võtma põgenikke. Eestist näiteks 35 000 inimest. Kui Nõukogude väed tungisid Ungarisse ja Tšehhoslovakkiasse vastavalt 1950-ndate ja 1960-ndate lõpus, tuli meile palju ungarlasi ja tšehhe. Tänapäeval tuleb Rootsi näiteks palju süürlasi. Kõik nad soovivad kõvasti tööd teha ja elu paremaks muuta. See mõjub ka meie mõttemaailmale hästi. Muidugi on ka meil vastuseisu ja kriitikat, eriti selles osas, mis puudutab moslemeid ja nende traditsioone – kasvõi näiteks tüdrukute sundimine abiellu endast palju vanemate meestega. Seda me ei aktsepteeri. Ja peab meeles pidama, et paljud on oma kodumaalt põgenenud just selliste traditsioonide eest. Parim viis võõra kultuuri ees olevast hirmust üle saamiseks on inimest tundma õppida jällegi just isiku, indiviidi tasandil. Ja tähtis on olla avatud.
T.I: Samas on Rootsi viimasel ajal oma majanduse lipulaevu näiteks Hiinale maha müünud. Võtame kasvõi Volvo.
A.L: Minu meelest ei ole sugugi halb, et Volvol on Hiina omanikud. Hiina on üks kiiremini kasvava majandusega riike maailmas. Alati ei ole kõige olulisem, kes on omanik, vaid see, kuidas midagi tehakse. Tähtis on kompetents, konkurentsivõimelisus. Ja Volvo puhul toimub tootmine endiselt Rootsis. Hiina investeeringutega on Volvo ettevõttena loodetavasti veel tugevam. Ja näiteks Ericssonil on suurim tootmine korraldatud Eestis. Ning mitmel teisel alal, näiteks tekstiili- ja moetööstuses on Rootsi muutunud tootjamaast disaini ja turunduse riigiks – kasvõi sellised tuntud brändid nagu H&M, Filippa K jt.
T.I: Mis Teie lemmik-kultuurivaldkond on?
A.L: Mina kasvasin üles n-ö Astrid Lindgreni maal ja Vahtramäe Emil on mulle eluks ajaks jäänud väga lähedaseks tegelaseks. Lindgreni puhul on oluline see, et tema raamatud on küll lastele mõeldud, aga nad on nii head, et ka vanematele meeldib neid lugeda. Ja lapsed saavad aru, et vanemad naudivad nende lugemist. Ma armastan väga lugeda, loen väga palju. Armastan ka väga ise kirjutada, kuigi oma praeguses diplomaaditöös tuleb mul peamiselt raporteid ja ettekandeid kirjutada… (Naerab) Aga ma olen sotsiaalmeedias väga aktiivne, näiteks Facebookis meeldib mulle oma seisukohti avaldada. Hiljuti Narvast naastes hakkasin mõtisklema selle üle, et Läänemeri on aegade algusest olnud väikeste rahvuste meri. Venelased ja sakslased tulid hiljem. Läänemere ümber elavad eelkõige väikesed rahvad. Kui selle mõtteavalduse Facebooki üles panin, sain kohe väga palju laike. Hea meelega käiksin rohkem kunstinäitustel, sooviksin kunsti paremini tundma õppida. Ja üks minu lemmiktegevusi on muidugi reisimine, erinevate inimeste ja nende kultuuridega tuttavaks saamine.
T.I: Kas Teil on Eestis ka omad lemmikkohad?
A.L: Teate, mul on üks hobi. Nimelt oli mul aastal 2008 infarkt, enne seda suitsetasin väga palju, nüüd enam mitte. Ja arst ütles, et peaksin rohkem liigutama, eriti just kõndima. Ma siis proovisin sportlikult ringi kõndida ja leidsin, et see on üks ääretult igav tegevus. Nii ma leiutasingi endale hobi – kõndida läbi kõik tänavad linnas, kus ma elan. Alustasin sellega Helsingis, kui olin seal lähetuses. Ja siis Reykjavikis neli aastat saadikuks olles. Kõik sealsed tänavad said läbi käidud, samuti eeslinnad. Ja tegelen sellega Tallinnaski igal laupäeval ja pühapäeval. Teen seda ka Tartus ja Pärnus, kui seal olema juhtun. Nii näeb, kuidas inimesed elavad, saab aimu kultuurist ja kogukondadest. Üks teie ministritest kohkus küll väga ära, kui rääkisin talle oma jalutuskäikudest Koplis. (Naerab)
T.I: Suitsetamisest loobusite, kuidas napsu ja hea toiduga on?
A.L: Toitu naudin väga, samuti jooke, nüüd siiski peamiselt ainult veini. Tallinnas on palju mõnusaid kohti, mulle meeldib näiteks Viru tänaval asuv restoran Cru, samuti Bocca Olevimäel. Aga kõige tihemini satun vist siiski Hella Hunti, käin seal palju ka lõunaajal, mulle meeldib väga sealne atmosfäär. Pädaste mõis meeldib mulle ka väga – kui hästi läheb, saan ehk nii palju raha kokku, et seal veel kord ära käia… (Naerab) Tartus olles käin kõige sagedamini Werneris.
T.I: Kas igatsete ka mingi spetsiaalse Rootsi toidu järgi?
A.L: Jah! Juustu! Minu arvates on Rootsis maailma parim juust ja iga kord, kui keegi Rootsist tuleb, palun ma tuua Rootsi juustu. Samuti sain Islandil elades tõeliselt hea kala maitse suhu, mida mujalt naljalt ei leia. Näiteks pole ma veel Eestis tõeliselt head heeringat leidnud, nii et ka seda toon ma Rootsist.
T.I: Kas Eestis on hea olla rootslane?
A.L: Väga hea! Väga lihtne. Eestlased teavad Rootsist väga palju, palju enam kui rootslased Eestist. Mulle tundub, et enamikul eestlastel on Rootsist väga hea kuvand. Ma ei pea kunagi teid selles veenma, et Rootsi on üks tore maa, pigem selgitama, et Rootsis ei ole ka kõik sugugi ideaalne. Ja vastastikune teineteisemõistmine on meie rahvaste vahel väga tugev.
Hiljuti Narvast naastes hakkasin mõtisklema selle üle, et Läänemeri on aegade algusest olnud väikeste rahvuste meri. Venelased ja sakslased tulid hiljem.
Nii ma leiutasingi endale hobi – kõndida läbi kõik tänavad linnas, kus ma elan.
