TUNTUIM ÕIS, VANEM KUI 40 MILJONIT AASTAT: Botaanikaaedade rajamine on osa kõrgkultuurist, millel on oma osa ühiskonna hariduses, kultuuris ja poliitikas. Maailma vanimad botaanikaaiad on rajatud kõrgkoolide ja teaduslike asutuste juurde, nii nagu ka Eestis. Katrin Ruitlane-Rütli meenutab, et Tallinna Botaanikaaia rosaarium saab 57-aastaseks.
Tallinnasse botaanikaaia loomise mõte sündis teadaolevail andmeil 19. sajandi teisel poolel ja oli seotud kiire ühiskondliku ja majandusliku arenguga. Raha selleks aga nappis. Tallinna Botaanikaaia kollektsioonidele pandi alus alles pärast Teist maailmasõda, kui Eestisse kolis põllumajandusteaduste doktor Johan Eichfeld. Töös osalesid ka Aleksander Niine (1910–1975) ja Alli Süvalepp (1912–1988), kes alustasid 1951. aastal Lilleküla aiandis taimede koondamist. 1951. aastal rajas J. Eichfeld sinna ka esimesed lõunapoolse päritoluga viljapuude aklimatiseerimise katseaiad.
Roosiaed oli botaanikaaia esimene kollektsioon, mis rajati president Konstantin Pätsi talu kunagisse marjaaeda. 1964. aasta kevadel istutati maastikuarhitekt Aleksander Niine kujundatud rosaariumisse TBA esimese direktori Arnold Puki juhtimisel esimesed roosid.
Botaanikaaiad ja eriti roosid mängivad inimkonna ajaloos tähtsat rolli. Roosiaia eest hoolitsemine tähendab roosidele jäägitut pühendumist ja neile armastuse osutamist.
Tänavu saab Tallinna Botaanikaia rosaarium 57-aastaseks. Rooside eest vastutab vanemaednik Toomas Türk, kes võttis aia üle 25 aastat rosaariumi hooldanud Else Liventaalilt.
Kummardus roosile
Roos on püha. Ta on käegakatsutavalt kõige armastuväärsem – sõna otseses mõttes.
Roosid on vanemad kui inimkond. Sõna „roos“ on otseses tähenduses tuntud üle maailma, kõigil mandritel. Roos on nii „lillede kuninganna“ kui ka sümbol, kellega on seotud ja kantud põlvest põlve kõige tähtsamad hetked, elu- ja kultuurilood.
Roose on leitud enam kui 40 miljonit aastat vanadest fossiilidest ning kõige enam roosiliike, vähemalt 60% nende koguarvust on leitud Aasiast.
Kõikjal maailmas on levinud legende ja mütoloogiat roosidest, seepärast leidub tema sümbolit nii müntidel, vappidel, maalidel kui ka arhitektuuris.
- ja 18. sajandil muutus populaarseks entsüklopeediate koostamine. Neis käsitleti roose nii aedniku vaatepunktist kui ka tema sümboolseid tähendusi. Roos sümboliseerib naiselikkust. Näiteks Veenust, Aurorat ja Florat on ilu poolest roosiga võrreldud. Roosist on tuletatud naisenimesid: Rhodope, Rhodora, Rosa, Rosabella jt. Paljudel rahvastel on sõna „roos“ ka naisenimi. Malaisias ja Kreeka antiikajal tähendas „Nymphe“ roosipunga ja pruuti.
Enne Teise maailmasõja algust müüdi ainuüksi Saksamaal aastas mitukümmend miljonit roositaime. Saatmiseks pakiti roosid pakkimismasina abil rukkikõrtesse või kõrkjatesse. Suurte roosikasvatajate klientideks oli põhiliselt Euroopa aadelkond, roosikatalooge avaldati ka vene ja inglise keeles.
Eestis olid rooside esimesed kasvukohad kloostrid, mõisaaiad ning pargid. Roose kasvatati ka linnades. Arnold Pukk kirjutab, et 16. sajandi algupoolel oli Tallinna linnarahva armastatuimaks jalutuskohaks Rosengarten – Roosiaed, mis asus Rannavärava ees Paksu Margareeta juures. Tallinna piiramise ajal 1570–1571 sai roosiaed tugevasti kannatada ja hävis. Tolleaegsetes linnaparkides ning linnaelanike aedades kasvatati enamasti peamiselt Lääne-Euroopast toodud sajalehise roosi (Rosa centifolia), prantsuse roosi (R. gallica), valge roosi (R. alba), näärelehise roosi (R. spinosissima) ja kurdlehise roosi (R. rugosa) hübriide.
Kodanlikus Eestis jäid lihtrahvale uudissordid kättesaamatuks kõrgete hindade tõttu ja seepärast levisid meil rohkem vähenõudlikud, eriti dekoratiivsed näärelehise ja kurdlehise roosi hübriidid. Seetõttu on meie aedades tänapäeval säilinud nii lihtõielist kui ka täidisõielist näärelehist liiki, mis on rahvasuus tuntud kui „mairoos“.
Tänapäeva tugevamad ja tublimad roosid ongi aretatud enamasti just viie „vana roosi“ põhjal: Rosa canina, Rosa damascena, Rosa gallica, Rosa centifolia ja Rosa alba.
- sajandil avastas Carl von Linné rooside kahesoolisuse. Kuni selle ajani ristasid roosid end looduslikult, ent veel J. W. von Goethe (1789–1830) eluajal algas uutmoodi roosikasvatus. Kõiki aretisi pärast 1867. aastal sündinud roosi ’La France’ nimetatakse uuteks ehk modernseteks roosideks.
Kummardus Josephine’ile
Napoleon Bonaparte’i esimene naine Joséphine de Beauharnais andis Prantsuse keisrinnana kõigile eeskuju oma suure kirega rooside vastu. Ruumi oli tal selleks tõesti piisavalt. Tema lemmikpalee, Pariisi-lähedase Malmaisoni ulatuslik aed mahutas kõik tol ajal tuntud roosisordid. Joséphine käskis isegi oma keiserliku abikaasa sõduritel saata endale kõik roosid, mida nad oma sõjakäikudel avastasid. Inglise roosispetsialist, kellel oli eriline isikut tõendav dokument, võis rooside nimel läbida oma saadetisega sõjategevusest hoolimata kõik piiripunktid. Joséphine pidas tihedat kirja- ja roosivahetust Euroopa kuulsamate roosiaedade ja puukoolidega, et saada kõige haruldasemaid roose. Oma rooside kauneimad isendid lasi ta üles joonistada oma aja kuulsaimal taimemaalijal Redoutél. Suurepäraste illustratsioonidega raamat „Les Roses“ võlub roosisõpru üle kogu maailma tänapäevalgi.
Tolle aja maailma suurim roosikollektsioon ja kogumiskirg sai aktiivset tuge, sest Napoleoni noorema venna abikaasa Württembergi Cathérine saatis Joséphine’ile Wilhelmhöhest üha uusi roosisorte. Sir Abraham Hume, kes oli seotud India ja Hiina kaubandusega, toimetas 1809. aastal Prantsusmaale senitundmatu iluduse: Rosa indica odorant või Bengale à l’odeur de thé – õrnade ja väga populaarsete teerooside esivanema. Inglismaal on taim tuntud kui Hume’s Blush Tea-scented China. Selle roosi viimiseks Malmaisoni sõlmiti Inglismaa ja Prantsusmaa vahel erikokkulepe!
Keisrinna aeda ei sattunud mitte ainult roosid: kuulsate teadlaste ilmareisidelt toodud taimed ning Schönbrunni ja Berliini botaanikaaedade varud leidsid tee ka Prantsusmaale, kuigi mõlema riigiga oldi sõjajalal. Aednik ja botaanik Aimé Bonpland, Alexander von Humboldti sõber, hoolitses ihaldatud harulduste eduka kasvatamise eest. On näiteks teada, et ta paigutas roosid peenrasse nii, et roosisortide esitähed moodustasid nime „Joséphine“.
Kummardus kunstnikele
- sajandi kunstiajalugu määrasid kunstnikest mehed. Üks kuulsamaid maalijaid oli Pierre-Joseph Redouté (1759–1840), hüüdnimega Raphael of Flowers, kes sai tuntuks oma akvarellide ja eriti roosijoonistuste poolest.
Roosidega hakati täiendama ka tualette ja nad pidid täpselt kleidi värviga sobima. Selleks astusid ametisse roosiõite värvijad. Luksuliku elu juurde kuulusid roosidest kaunistused peolaudadel, saalides, soengutel ja kleitidel, seega oli roose vaja ka talvel ning hakati valmistama kunstlilli. Viimases olid eriti osavad prantsuse meistrid. Marie Antoinette kandis kunstroosid oma kleitidel kuulsaks.
- W. von Goethel oli huvi aianduse vastu teaduslikul tasemel. Ta uuris roose ja hindas enim punast roosi. Goethe aiamaja oli ümbritsetud roosidest: Rosa francfurtana = Rosa cinnamonnea x Rosa gallica.
Goethe kodulinnas Weimaris oli teinegi rooside austaja – Justin Bertuch, kes kirjastas ajakirja „Luksuse ja moodide žurnaal“. Tal oli ühtlasi kunstlillede valmistamise firma, kus töötas ka Goethe tulevane naine Christiane Vulpius. Goethe ja Bertuch vahetasid omavahel roose. Roosid olid Goethe loomingus olulised elemendid, alates luuletusest „Heidenröslein“ – „Nõmmeroosike“ – kuni „Fausti“ lõpustseenini, kus inglid puistavad palsamina mõjuvaid roose ja Mefisto kaotab.
Roosilõhn
Lõhna peetakse jumala läheduse õrnimaks sümboliks. Viiruki kõrval on roosilõhn kõige olulisem. Kreeklased nimetavad lõhna „taeva(likuks)õhuks“ ehk eetriks, sealt siis ka väljend „roosi eeterlik õli“, mis on roosilõhna alusmaterjal. Lõhna ja hingeõhku, head lõhna ja elu peetakse identseks. Hea lõhn on jumalik omadus ja tähendab elu. Egiptuses pesti surnut roosivees ja balsameeriti. Noorelt surnud vaarao Tutanhamoni sargast leiti kuivanud roosikimbud. Vana-Kreekas ja Vana-Roomas tehti roosilehtedest patju ja roosiõisi visati külaliste jalge ette. 800. aastal m.a.j tõid mungad roosid Idamaadest Saksamaale. Roosilõhn oli tollal seotud taime ja selle kasvukohaga. Kloostrid hakkasid huvituma eeterlike õlide raviomadustest, uuriti nende putukaid tõrjuvat ja tervendavat mõju.
Avicenna taasavastas aastal 1000 destillatsiooni, enne seda suitsutati siseruumides pottides jms anumates tahkeid või pooltahkeid lõhnaaineid või kanti kaasas vastavat lõhnakandjat – lõhnastatud kindaid, lõhnakuule, lõhnatoose jne. Lõhnal oli maagiline ja religioosne tähendus ning haigusi tõrjuv võime. Avicenna destilleeris kõigepealt Rosa centifolia (sajalehine kibuvits) õitest eeterlikku õli. 18. sajandil on roosid igas olekus kõikides retseptides.
- sajand algab roosiõliga lõhnastatud hambapuudri, juukseõli, seebi ja taskurätikuga.
Haistmismeel on inimese üks viiest meelest, et üles leida söök ja seksuaalpartner. Lõhnad tekitavad tundeid ning sellel põhineb aroomiteraapia. Roosilõhna tajub inimene meeldiva ja elustavana. Inimesed eelistasid elada kibuvitsahekkide varjus ja säilitasid kuivanud roosiõisi. Roosi lõhn meelitab ligi putukaid (tolmlemiseks), inimeses suurendab roosilõhn erootilist iha.
Roos sümbolina
Idamaades on vanemaid religioone, kus roosi on peetud ilu sümboliks. Vana-Rooma roosikultust pidas varakristlus paganlikuks ja mõistis seda hukka.
Homerose järgi pesi Aphrodite Hectori laipa rooside ja mürriga. Sophoklese hauda ehivad roosid ja eefeu. Vanad kreeklased ehtisid surnu pea ja rinna roosidega, see sümboliseeris elu lühidust nagu roosi õitsemisaeg.
Surematuse sümbolina on roosiõiel ümar kuju, mis ühendab alguse ja lõpu, seega on see ka igaviku sümbol. Seetõttu on suletud roosipung sageli hauakividele graveeritud. Roosiaed tähistab kirjanduses ka surnuaeda. Valge roos on paljudes legendides surma sümbol. Valgeid roose kasutatakse haua kaunistuseks. Roos oli oluline risti kujutamisel.
Roos on viisnurgakujuline ning sellele on omistatud suurt maagilist tähendust. Roosi leidub ehituskunstis, vappidel, embleemidel ja religioonis salapära tähistusena.
- ja 18. sajandil tekkinud salaorganisatsioonid lähtuvad oma nimes roosi sümboolikast, vabamüürlastele tähendab roos kõrgemat elu, alkeemias on roos tarkuse ja tarkade lill – flos sapientum. Sub rosa dictum – roosi all räägitud: räägitu on saladus. Raekodades või kohtutes on vaikimise märgiks ruumikaunistuselemendina roose.
Alates 19. sajandist püüdis USA valitsus valida riigile rahvuslille. Üks ettepanekuid oli näiteks saialill. 24. septembril 1986 valiti Ronald Reagani valitsuse ajal selleks roos kui armastuse, rahu, sõpruse, julguse ja andumuse sümbol.
Roosil on vägi
Roosi õielehti, lehti, juurekoort, kibuvitsamarju, kibuvitsamarja seemneid kasutatakse ravimite valmistamisel. Roosi peetakse ergastava lõhna tõttu südant ergutavaks vahendiks. 17. sajandil raviti roosidega peaaegu kõiki haiguseid. Rosa gallica’t (äädika-kibuvits) nimetati apteekriroosiks.
- sajandil kasutati ravimite valmistamisel roose, samuti valmistati roosivett, roosiõli, roosimett, roosisiirupit, roosinapsi.
Miks on roos nii võimas ja miks me tunneme end roosiaiast tulles paremini? Roos on parim ravim, mis tasakaalustab igasugused vaimsed, emotsionaalsed, füüsilised või energeetilised häired. Ta muudab inimest paremaks, tuues lähemale armastusele. Roos õpetab kõike head maailmas, alates saamisest, andmisest, küllusest, ohutusest, rõõmust, rahust, füüsilisest tervisest kuni vaimse harmooniani.
Roos räägib inimesega ja näitab talle armastuse viise, avades südame.
