FILM ROKENROLLI UNELMAST: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel võtab oma ridikülist välja filmi ühest legendist, Sixto Rodriguezest, kes tegi ilmselt kõik selleks, et ta legend poleks. Ja see film rändab koos vaatajatega mööda maailma üha uuesti.
Rock’n’roll’i unelm eksisteerib enamikus muusikafännides, ent vaid vähestel saab see teoks. Tõsi küll, rock’n’roll’i unelmaid on mitmeid, ent miskitpidi on nad kõik seotud lõpuks saabuva kuulsuse, raha ja kriiskavate fännidega. Ja iga muusikafänn, kes on end kordki ette kujutanud unelmate bändi ridades, on ka kasvõi sekundikski heietanud rock’n’roll’i unelmat. Veel parem on, kui see unelm on ka tegelikult aset leidnud lugu, nii uskumatu, kui see ka ei paista.
Ja lugu Sixto Rodriguezest on uskumatu, tõeline unelma tõelisuseks saamine, midagi, mis juhtub vaid kord miljoni aasta jooksul.
Peale selle on „Searching for Sugar Man” lihtsalt ülihea film. Nähtavasti on põhjus selles, et filmi on teinud fännid, selle artisti fännid, kellest allpool juttu tuleb.
Hõõguv pinge
Film on täis hõõguvat pinget ja vaid tõelisele fännile omast kirge ning see kõik annab kogu teosele eheduse, mida ei oleks lihtsalt kommertseesmärgil kokku susserdatud linateosel. Etteruttavalt võib kirjutada, et see film on nii hea, et siin võib vabalt kogu stoori lahti kirjutada ilma kartmata, et te seda filmi vaatama ei lähe. Sest film ise on mitu korda parem kui ükski arvustus seda olla saaks ja kord seda filmi vaadanuna vaatate te seda ikka ja jälle.
„Searching for Sugar Man” lõi laineid hetkest, kui ta välja tuli, ja alguses suhtusin ma leheküljesuurustesse reklaamidesse selle maailma suurtes muusikaajakirjades nii nagu üleshaibitud asjdesse ikka: et reklaamirahvas teeb oma tööd, mille eest neile makstakse.
Ent kui inimesed, kelle arvamust ma arvestan, seda filmi mulle soovitasid, leidsin ma Youtube’ist treileri… ja ma lihtsalt pidin selle filmi saama.
Tänasel päeval on see ainus film, mis rändab minuga kaasa mööda maailma ja kus iganes mul juhe kokku jookseb, vaatan ma „Searching for Sugar Man’i” õhtuti hotellis arvutist ja maailm saab minu jaoks jälle endise kuju.
Parem kui Bob Dylan
Filmil „Searching for Sugar Man” on mitu liini, mis lõpuks väga emotsionaalseks puändiks kokku jooksevad. Kõigepealt, kunagi 1970-ndail kerkis USA-s Detroitis esile laulja Sixto Rodriguez, kes vastavalt ajastu stiilile esitas akustilise kitarri saatel lugusid, mis olid ületamatud oma heade tekstide, müstika ja narratiivide poolest. Esines Sixto Rodriguez, nagu tõelises rock’n’roll-stooris ikka, väikestes suitsustes baarides ja oli pigem linnalegend kui tõeliselt eksisteeriv artist. Lõpuks sattus ta plaadifirma orbiiti ja sealsed tegelased olid veendunud, et nad leidsid kellegi, kelle abil annab Bob Dylanile pika puuga ära teha. Lindistati kaks plaati ja võeti juba ette kolmaski, ent mida ei juhtunud, oli plahvatuslik läbimurre.
Filmis vannuvad mitmed produtsendid ja plaadifirmade omanikud, et keegi ei tea, miks Rodriguez kuulsaks ei saanud, ja lisavad sama hingetõmbega, et Rodriguez oli kõige andekam muusik, keda nad iial kohanud on. Aga hoolimata kõigist valatud ja valamata pisaratest jäi kolmas album lõpetamata ning Rodriguez hüljati. Nagu teatab üks plaadifirma bossidest, siis tema arvamust mööda müüs Rodriguez oma karjääri jooksul USA-s vaid kuus plaati. Mis kõik aga nähtavasti ei murdnud lauljat: ta jätkas mängimist väikestes baarides ja teenis elatist ehitustöölisena, üritades oma lastele hea hariduse anda.
Apartheidi ingel
See kõik oleks niimoodi võinud jääda ja Rodriguez oleks olnud vaid üks tuhandetest nimedest täitumata muusikaliste lootuste jadas, kui hargnema ei oleks hakanud hoopis teine liin. Mingit imelikku teed pidi jõudsid Rodriguezi albumid Lõuna-Aafrikasse.
Siin soovitaks ma vaadata sissjuhatuseks ühte teist dokumentaalfilmi – „Punk in Africa” –, mis räägib Lõuna-Aafrikast apartheidi ajal paremini kui „Searching for Sugar Man”. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele elas Lõuna-Aafrikas tol ajal hulgaliselt noori, kes ei olnud nõus valitseva režiimiga. Ent nad elasid samas kui laululinnud kuldses puuris: olles privilegeeritud valge rassi esindajad, olid need noored allutatud rangele tsensuurile ja kontrollile, millega kaasnes range väljasõitmise reguleerimine. (Nagu minu lõuna-aafriklastest sõbrad on rääkinud, ei antud näiteks meestele enne sõjaväeteenistuses käimist kunagi väljasõiduluba.) Samal ajal elas valge inimene Lõuna-Aafrika kummalises sürrealistlikus konservatiivses maailmas, mille jäljed on siiani märgatavad pisemates jõukates linnades. Ja nagu välk lõi sellesse maailma sisse Sixto Rodriguezi kaks albumit. Mitmed inimesed kirjeldavad väga emotsionaalselt, mida tähendasid neile Rodriguezi anti-establishment muusika ja selle muusika tähenduse sai ruttu selgeks ka valitsus.
Rodriguezi albumeid tsenseeriti ehk teatud lood kraabiti plaatidel ära nii, et neid ei saanud plaadimängijaga kuulata. Kõigest hoolimata litsentseeriti mõlemat albumit ja müüdi Lõuna-Aafrikas enam kui pool miljonit koopiat.
Nagu ütleb üks asjaosaline: Rodriguez oli Lõuna-Aafrikas kuulsam kui Elvis Presley.
Legendi otsimine
Kõige selle juures ei teadnud lõuna-aafriklased Rodriguezist mitte midagi peale plaadikaanel oleva pildi. Millalgi kinnistus Lõuna-Aafrikas legend, et Rodriguez oli ennast laval põlema pannud ja kõigi meelest oli ta juba ammu surnud. Sellest hoolimata elas Lõuna-Aafrikas mitmeid inimesi, kes tahtsid oma noorpõlve iidolist rohkem teada. Edasine lugu on põnev ülevaade muusikadetektiivide uskumatust aktsioonist, kaks Rodrigueze fänni – muusikapoe omanik ja muusikaajakirjanik – kohtuvad, et oma iidoli surma ning elu kohta selgust saada. Järgneb põnev lugu jälgede ajamisest, kus detailide märkamise tähtsus edu saavutamiseks on võrreldav Sherlock Holmesi lugudega.
Väga hea näide: kui viimne lootus Rodriguezt leida oli kustunud, hakkas üks osalistest uurima laulude tekste ja avastas kohanime, mis viis ta Detroiti äärelinna. Põnevus ekraanil tõuseb minutitega ja saavutab mõningase kulminatsiooni, kui üks osaline jutustab, kuidas temaga kontakteerus laulja tütar, kes väitis, et ta isa pole üldse surnud, vaid vägagi elus.
Edasine on rock’n’roll’i unelma täitumise lugu. Rodriguez leitakse, ta ei usu oma kauge maa populaarsuse lugu ning lõpuks kutsutakse ta Lõuna-Aafrikasse kontserti andma. Järgneb vast kõige liigutavam hetk kogu filmis: staadionitäis hüsteerilist igas vanuses rahvast läheb hulluks, kui nende surnuks peetud iidol võtab kitarril kõigile ammu pähe kulunud lokaalhiti avaakordi…
Kogu rock’n’roll pole unelm
Hoolimata kõigest sellest pole „Searching for Sugar Man” ainult suhkrune ja läägelt magus romantiline tuhkatriinueepos.
Peakangelastest muusikadetektiivid otsustavad, et ühe võimalusena jõuda oma iidolini oleks „follow the money”. Nad uurivad, kuhu läksid Rodriguezi plaatide müügist läinud autoritasud. Nii käitudes leiavad nad küll plaadifirma Sussex, kes andis välja Rodriguezi kaks albumit, kuid…
Plaadifirma on ennekõike äriettevõte ja muusikaäris tehakse sama küüniliselt (või veel küünilisemalt) külma kui kus iganes muus majandusvaldkonnas. Selles suhtes on väga kainestav vaadata, kuidas endine superprodutsent ja Sussexi plaadifirma omanik Clarence Avant, kes hetk tagasi, pisarad silmis, nuttis taga Rodriguezi kaotsiläinud geniaalsust, muutub sekundiga, kui talt küsitakse, kuhu kadus poole miljoni albumi müügist laekunud raha.
Ma vaatasin seda kohta mitu korda üle ja situatsiooni küünilisus (vabandust korduse pärast) on õõvastav. Tuleb välja, et keegi ei tea mitte midagi. Me ei tea, mis sündis kaadri taga, kuid vähemalt filmis kaotsi läinud raha teemat edasi ei arendata (küll pidada Rodriguez nüüd oma kadunud autoritasusid kohtu kaudu taga ajama). Selge on aga see, et kaks lõuna-aafriklast – üks plaadipoe omanik ja teine muusikaajakirjanik ehk inimesed, kes on sees muusikamaailmas – seda JOKK-situatsiooni uskuda ei saanud.
Lõpetuseks vast niipalju, et filmis on palju nüansse, mida siin välja tuua pole ruumi ega mõtet. Näiteks laulab Rodriguez ühes oma Lõuna-Aafrika hitis „Eesti peainglist”. Miks? Vastust sellele pole. Filmi lõpukaadreis tuleb ekraanile kiri, et suure osa oma staadionikontsertidega teenitud raha andis laulja ära, peamiselt sugulastele ja sõpradele.
Väga rock’n’roll.
Seda filmi mitte ei peaks, vaid suisa peab vaatama.
Užupise põhiseadus
september 5, 2013