UUS JA ÄGE EESTI FILM: „Risttuules“ on erakordne filmilugu, sama mõjuv, hüpnotiseeriv ja lummav kui Maurice Raveli „Boléro“, arvab Lauri Vahtre.

Filmi „Risttuules“ lugu ise, see tähendab faabula küüditamisest, kahjuks erakordne ei ole, selliseid lugusid juhtus tuhandete kaupa nii eestlaste kui ka teiste Ida-Euroopa rahvastega, keda 20. sajandil tabas kommunistlik türannia ja vägivald. See on pigem isegi tüüpiline lugu – lugu perekonnast, kes küüditati ja perekonnana hävitati. Kuna soovitan kõigil ja igaühel soojalt filmi ise vaatama minna, siis ei hakka ma lugejale ette ütlema, keda milline saatus tabas. Ehk vaid niipalju, et lugu põhineb reaalselt elanud inimeste saatusel ja eriti ühe eesti naise kirjadel, mida ta Siberist pikkade aastate jooksul saatis.

Kirjade ja filmi tekst
Nende kirjade tekst, ette loetuna kaadri tagant, moodustabki filmi kogu teksti. Otsest kõnet, repliike ei ole. On peategelase jutustus, adresseeritud inimesele, kellest ta ei tea, kas see on veel elavate kirjas või mitte. Mis tähendab, et kuuldav jutustus on pooleldi monoloog, adresseeritud samavõrd ka iseendale; kohutavasse olukorda sattunud inimese eneseabi, mõistuse ja elutahte säilitamise viimane abinõu.
Kuna tegelased ühtki repliiki ei vaheta, siis võib muidugi tekkida kahtlus, et tegemist on „eesti filmi“ kõige äärmuslikuma vormiga. Nagu me teame, on eesti filmi põhiliseks tunnusjooneks peategelane (või terve tegelaskond), kes ühelegi küsimusele vastamata või ka muul viisil reageerimata tardunud pilgul kaugusse vahib. Ja tõepoolest, „Risttuule“ tegelased ka ei liiguta. Ei liiguta ega räägi, vaid vaikivad ja on paigal.
Kuid ometigi pole kaugeltki tegu „eesti filmiga“ selle määratluse iroonilises mõttes. „Risttuules“ ei vaiki tegelased tühjalt ega põrnitse apaatselt kajakaid; nad vaikivad ja on tardunud nagu fotod. Aga nagu me teame, võivad fotod karjuda ja kätega vehkida. Vaikimine ja paigalseis on vaid formaalne. Film koosnebki põhiosas tardunud kaadritest ehk nn elavatest piltidest (tableau vivant), mis oli kunstiliigina sadakond aastat tagasi väga populaarne ega ole päriselt kadunud tänapäevalgi. See on film hetkedest. Kaamera sõuab elavasse pilti aeglaselt sisse ja uurib seda põhjalikult. Tegelased, näoilmed ja esemed seisavad paigal, kuid on täis dünaamikat ja kirge, nii et pole mingit põhjust karta igavust. Vastupidi, vaataja on pidevalt põnevil – või vähemalt mina olin –, millise detaili või tegelasega teda järgmisena üllatatakse. Kujutlege, et keegi võtaks ette Ilja Repini „Kasakad Türgi sultanile kirja kirjutamas“ ja lavastaks selle tardpildina saja või tuhande osalise abil ning hakkaks siis nende vahel kaameraga ringi sõitma. Me saaksime teada, kes asub maalilt tuntud figuuri seljataga, kes hoiab seda lippu, millest maalil on näha vaid ülemine ots, millised on kasakate ratsud, mis toimub lõkketulede ääres jne. Põnev ju?

Värskelt mõjuv asi
Pean tunnistama, et selline aeglane ja põhjalik süvenemine – natuke sarnane Andrei Tarkovski Bruegeli-stuudiumiga „Solarisest“, kus aga otseselt pildi sisse ei mindud, vaid kammiti seda pindmiselt – mõjus väga värskelt. Värskelt just tänapäeval, mil kiires tempos veiklev (video)pilt ronib sisse uksest ja aknast. Midagi ei lasta rahulikult lõpuni vaadata, otse vastupidi – vaatajat õrritatakse tahtlikult imelühikeste kaadritega, et neile sealsamas uusi otsa kuhjata, kuni vaataja on oimetu ning tormab poodi vajalikku kaupa ostma või kinno vajalikku filmi vaatama. Ikka ja jälle tahaks karjuda: Pidage kinni! Las ma vaatan lõpuni!
„Risttuules“ seda võimaldab. Kusjuures vaataja, kui temas leidub natukenegi empaatiat ja kujutlusvõimet – aga enamikus meist leidub –, ei jää passiivseks, vaid hakkab filmi ise intensiivselt kaasa looma. Nähes emotsioonidest laetud näoilmeid ja poolelt liigutuselt paigale tardunud kehi ning jäsemeid, hakkab ta nähtule tahes-tahtmata lugusid ja asjaolusid, hääli, lõhnu, maitseid ja muid taustu külge kujutlema. Vaataja muutub filmi kaasautoriks ja see film, mille ta lõpuks ära näeb, on suurel määral ta enda looming.
Seda viimast asjaolu pean ma „Risttuule“ peamiseks vooruseks. Tempokas action-film on ikkagi ajusilendaja ja närvilõdvestaja. Vaataja on tarbija, kes tunniks-paariks igapäevamurede juurest ära viiakse, film aga nagu möödakihutav rong. Tore, miks mitte, vaatan hea meelega, kui on professionaalselt tehtud. „Risttuules“ seevastu võtab su pardale. Pildi sisse minek on iidvana unistus, mis on inimesi alati erutanud. Meenutagem kasvõi „Mary Poppinsit“. Ja see on hoopis teistsugune kogemus.

Kaitsetu inimene
Mõistagi ei saa mööda tõigast, et „Risttuules“ on ajalooline film ja selle taustamaalingut võib pidada poliitiliseks. Kindlasti leidub putinlasi, kes filmi kõhklematult propagandaks tembeldavad, nii nagu nad tembeldavad fašistideks kõik (olgu või juudid), kes hakkavad vastu Venemaa šovinistlikele taotlustele. Selles mõttes ei asetu „Risttuules“ mitte „Boléro“ ega „Solarise“ kõrvale, vaid hoopis teistsuguses võtmes lahendatud Wajda „Katyni“ ja Smarzowski „Roza“ kõrvale. Kaitsetu inimene ebainimliku totalitarismi meelevallas. Timukad ja mõrtsukad on selleski filmis lihtsalt timukad ja mõrtsukad ning siin on meie udupeentel kriitikutel hea põhjus viriseda, et pole küllaldaselt kirjeldatud timukate ja mõrtsukate hingesoppide sügavusi. Aga eks näeme-kuuleme.
Kiita oskan nii režissööri, operaatorit, kunstnikku kui ka heliloojat, lisaks loomulikult peaosalisi ja üldse kõiki osalisi. Filmimuusika on delikaatne ja täpne, kunstnikutöö täpne ja tõhus (mõne üksiku pisiasja kallal pole vaja norima hakata). Näitlejad täitsid oma ebatavalise ja oletatavasti ka füüsiliselt kaelamurdva ülesande suurepäraselt.
Võib tekkida küsimus, kas mul „Risttuulele“ üldse midagi ette heita ei ole. Tõepoolest, raske on midagi esile tuua. Kuid kahtlemata leidub vaatajaid, kellele see film kas ideoloogilistel, emotsionaalsetel, isiklikel või kunstilistel põhjustel ei meeldi. Las need siis kirjutavad sellest, mille poolest „Risttuules“ kusagile ei kõlba; mina seda ülesannet enda kanda ei võta.
Kokkuvõttes: tuttav, mitte põrmugi unikaalne, kuid siiski igaüht puudutav lugu suurepärases, värskes ja lummavas esituses. See nähtavasti ongi kunst.

*****
Kuid ometigi pole kaugeltki tegu „eesti filmiga“ selle määratluse iroonilises mõttes. „Risttuules“ ei vaiki tegelased tühjalt ega põrnitse apaatselt kajakaid.

*****
Režissöör Martti Helde
Operaator Erik Põllumaa
Helilooja Pärt Uusberg
Kunstnik Reet Brandt
Näitlejad Laura Peterson, Tarmo Song, Einar Hillep