PILDIKOGUJA MÄRKMED: Mikkeli muuseumis Kadriorus on üleval näitus „Kuldaja värvid“ – Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist. Kunila on üks tuntumaid Eesti kunsti kollektsionääre, kes pidevalt oma kogu ka rahvale vaatamiseks välja paneb. Näituse kuraator Eero Epner ning KesKus’i toimetuse seltskond vestles Kunilaga kunstist ja elust.Snapback Hats Wholesale.
Ajakirjanike ja publiku esimene küsimus on sageli: kui palju on su kollektsioonis teoseid?
Olen alati öelnud, et oluline pole mitte arv – mulle piisaks ka ühest kunstiteosest, kui ükski teine maal talle midagi lisaks ei suudaks pakkuda. Mu kogu on kujunenud nagu kett: iga lüli jagab teatud ühisosa teise lüliga, kuid on ka ise omaette seistes oluline. Tähtis pole aga mitte keti pikkus, vaid see, et iga lüli oleks piisava tugevusega. Võiksin kogumise täna ka lõpetada, kui ühtegi uut vaimselt rikastavat maali silmapiirile ei tõuseks. Õnneks pole seda siiani veel juhtunud.
Millal joonistasite ise oma esimese pildi ja millal viimase?
Mitte küll esimene, küll aga kõige eredam varane mälupilt on hetkest, mil ma koos emaga Kadrioru kunstimuuseumis seisin Konrad Mägi maali „Merikapsad“ ees. See töö mõjutas mind sedavõrd, et peale selle, et Konrad Mägist kujunes minu lemmikautor, hakkas ka kogu maalikunst tervikuna mulle suurt ja kirglikku huvi pakkuma. Viimase samasuguse ereda mälupildi joonistasin sel laupäeval: Mikkeli muuseumis näitusel „Kuldaja värvid“ järjekorras seisvat publikut vaadates ja nendega vesteldes. On sümboolne, et neid kahte pilti – esimest ja viimast – lahutab vaid üks kivivise: Mikkeli muuseumist on Kadrioru muuseumisse kolmekümne sekundi tee.59Fifty caps.
Kuidas avastasite selle, et just kunst on see, mis on teie jaoks Kultuur, 45-meetrise suure algustähega?
Minu jaoks ei ole mitte ainult kunst Kultuur. Ma käin väga sageli näiteks ooperis, aga ka balletti vaatamas, loen muidugi raamatuid, käin kinos, vestlen kunstnike ja kunstiteadlastega. Olen nõus filmirežissöör Veiko Õunpuu mõttega, et kultuuri ei tarbita, kultuuris elatakse.
Mis on kujutava kunsti eelis võrreldes jalgpalliga?
Kunstis pole kohtunikku, kes ütleks, mis on õige ja mis on vale.
Mida arvad riikliku muuseumi ja erakogu koostööst?
Arvan hästi. Mina austan muuseumi väga – ja mitte nende kogude suuruse, vaid inimeste hoiakute tõttu. Eesti Kunstimuuseum väärtustab kunsti parimal võimalikul moel: suhtudes sellesse austusega, hoides ja uurides ning publikule jõudu mööda näidates. Olen teinud muuseumiga väga pikalt koostööd ja muuseum minuga. Nende inimesed on mind abistanud nõu ja jõuga, näiteks teoste restaureerimise juures. Omalt poolt olen püüdnud aga võimalusel alati anda teoseid Eesti Kunstimuuseumi näitustele, kui neid palutakse. See on ilmselt nagu jalgpalliski: kui mõni kollektsiooni kuuluv töö kutsutakse Eesti Kunstimuuseumis toimuvale näitusele, on tunne, nagu oleks laps saanud kutse rahvuskoondisesse.
Mille poolest erineb käesolev näitus varasematest?Wholesale Snapbacks.
Konteksti ja sisu poolest. Näitus on üles ehitatud veidi teistmoodi kui varem, teoste valikus on palju töid, mida publik pole varem näinud. Eraldi tooksin aga välja haridusprogrammi, mis koondab iga külastaja võimalust käia näitus läbi koos tahvelarvutiga, lastele värviraamatut, ekskursioone ja eriekskursioone jne.
Miks haridusprogramm? Kas kunsti ei võiks vaadata niisama, ilma õpetuseta?
Muidugi võib. Usun, et kunsti kõige salapärasemat ja müstilisemat osa polegi võimalik selgitada, veel vähem sõnadesse panna. Keegi võib küll kirjeldada pintslikirja ja värvi, kuid see kirjeldus on alati tehniline: kunstiteose tõeline emotsionaalne tähendus jääb kuhugi sõnade taha. Seetõttu me oma haridusprogrammides sellest ka ei räägi. Kui inimene tuleb näitusele ja seisab teose ees, saab ta sellest niikuinii osa. Selle asemel keskendume aspektidele, mis aitavad maali ehk paremini „lugeda“. Pakume välja võimalusi, mida kunstnik tahtis mõne motiivi kaudu öelda, mis ajas ja ruumis maal on loodud jne – ühesõnaga, me saame sättida veidi vaataja ootushorisonti. Jutustame hulgaliselt väikesi põnevuslugusid, kust ei puudu peatükid „Pääsenud napilt tulekahjust“, „Seotud Rootsi luurega“, „Vend oli vabamüürlane“ või „Kunstnik soovis surra Roomas“. Ühelt poolt aitame sel moel kaasa teoste „lugemisele“, teiselt poolt loome ka positiivseid müüte. Nende üheks teadlikuks eesmärgiks on publikule ka öelda, et ärge tundke kunsti suhtes liigset aukartust. Kunstist on kõigil võimalik aru saada, see pole raketiteadus. Kunsti naudivad nii raketiteadlased kui ka naabripoisid.
Kas oled kunagi kahetsenud kunstikogu rajamist?
Kahetsenud? Miks?cheap Snapback hats.
Kas ei võta see liiga palju jõudu ja kas kunstist ei ole võimalik väsida?
Ta võtab jõudu küll, kuid annab veel rohkem tagasi. Ma tean, et see kõlab veidi esoteeriliselt, aga nii on. Kui ma saabun pärast väsitavat tööpäeva koju, istun diivanile ja silmitsen enda vastas seinal rippuvat Ado Vabbe või Konrad Mägi maali, siis see tõesti kosutab. Ma ei räägi teoreetiliselt. Kogen seda peaaegu iga päev.
Kellega 20. sajandi esimese poole kunstnikest tahaksid kohtuda ja mida küsida?
Kõigiga. Eriti aga Konrad Mägiga. Tahaksin küsida, kus on need kümned teosed, mis ta välismaal maalis ja mida me pole siiani näinud. Ma tahaks neid lihtsalt näha. Sest Mägist ei ole võimalik väsida. See oleks füüsikaseaduste vastane.
Kelle raamatut tahaksite ise illustreerida ja kelle näidendit lavastada?
Mul puuduvad ambitsioonid olla ise kunstnik. Kultuuris elamine tähendab võimalust osaleda igakülgselt kunstielus ning leian, et vaataja-kuulaja-lugeja positsioon on samavõrd oluline kui looja oma. Mulle pakub väga suurt naudingut kunstiteoste vaatamine, nendesse süvenemine, neis uute aspektide avastamine. Ma ei kogu kunsti nimekirjade alusel, vaid ainult neid teoseid, mis mind tõesti kõnetavad. Kui kunstnike loomisrõõm on sama suur kui minu rõõm nende teoseid vaadates, siis on kunst kahtlemata üks õnnelik paik.
Kui käsitleda Teie kunstikogu kui börsi, kuidas hindate maaklerina kunsti hindade tõusu ja langust?
Kunst on kõige stabiilsem investeering: kui üks kunstiteos on hea täna, siis ta on hea ka saja aasta pärast. Konrad Mägi värvid ei kaota oma jõudu, Nikolai Triigi pintslilöök oma eripära, Herbert Lukk oma kompositsioonitaju. Ma ei mõtle kunstist kunagi rahalistes kategooriates, kunsti väärtus on mujal, ja see väärtus on küll mõõdetamatu, kuid seda kindlam.
Kes on Teie meelest kunstipublik?
Iga inimene. Absoluutselt iga inimene. Juba sülelaps teeb vahet harmoonilise ja disharmoonilise muusika vahel. Muide, olen vägagi veendunud, et ainus viis, kuidas inimene suudab oma kunstimaitset arendada, on näha järjest rohkem kunsti. Kunstist ei saa täielikku elamust raamatust või internetist reprot vaadates, vaid ainult vahetu kokkupuute kaudu. Seetõttu korraldan ka nii palju näituseid ning käin ka ise väga palju näitustel.
Kes on Teie meelest kõige noorem Eesti kunstnik ja millega ta tegeleb?
Loodan, et värvib „Kuldaja värvide“ näituse teemalist värviraamatut „Kalavõrk ja piimamannerg“.
Teie, kellele on kultuur südamelähedane, mida Te teeksite kultuuriministrina esimese asjana?
Annaksin ametikoha üle kellelegi pädevamale. Elu on toonud mu teele päris palju kohustusi ning neist ülejäänud aja keskendun asjadele, millega mulle tõesti meeldib südamest tegeleda. Ma ei sea endale eesmärgiks tegeleda kogu kultuurispektriga tema paljususes, vaid – nagu igal inimesel – on mul omad lemmikud. Kunstis näiteks 20. sajandi esimese poole Eesti kunst.
Kui palju Teie kunstikogu kaalub?
Kaalukauss on tasakaalus. Ühel poolel on kunstikogu, teisel poolel minu rõõm.
Mida peate oma elu edukaimaks tehinguks?
Pakuti võimalust sündida Eestisse. Võtsin ettepaneku vastu.
****
Minu elu edukaim tehing? Pakuti võimalust sündida Eestisse. Võtsin ettepaneku vastu.
Mis on kujutava kunsti eelis võrreldes jalgpalliga? Kunstis pole kohtunikku, kes ütleks, mis on õige ja mis on vale.
