51 KUNSTITIPPU: Inspireerituna prantsuse kirjaniku Georges Pereci (1936–1982) katsest ammendavalt kirjeldada ühte kohta Pariisis, proovib Regina Mets üles tähendada kõik 51 selle aasta Eesti Kunstnike Liidu (EKL) aastanäitusele valitud kunstnikud ja nende tööd.
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis toimuvale Kevadnäitusele olid osalema oodatud kõik Eestis tegutsevad kunstnikud 2022. ja 2023. aastal valminud töödega – maali, graafika, skulptuuri, installatsiooni, video, foto- või digiprindi meediumidega. Näitusetööd valis välja žürii koosseisus: Vano Allsalu, Elin Kard, Tamara Luuk, Kaarel Eelma, Rain Tamm. Näituse kujundas Kaarel Eelma. Näitus on avatud 13.05.–22.06.2023.
Kuna aastanäitusel ei ole kindlat teemat ega kuraatorit, on näituse õnnestumisel oluline roll ja vastutus kujundajal. Just tema otsustab teoste asukoha ja paigutuse näituseruumis, pakkudes sellega ootusärevust ka kunstnikele. Ka mina võtan oma ülevaate intuitiivseks teejuhiks näitusekujunduse.
Fuajee
Lasnamäe paviljoni sisenedes jääb esmalt silma sisehoovis toimuv ringmäng. Feministlik kunstnik Anna Trell (1998) väljendab kätest kinni hoidvate naisfiguuridega (“Anna Trell”) kollektiivsust, üksteisele toetumist ja kehalisust.
Järgmise teostegrupi moodustavad paviljoni roosa värviga hästi haakuvad Maria-Kristiina Ulase (1965) kiikhobu mõõtu värviküllane vineerobjekt “Kirgas elukas sisemusest” ning Kristi Kongi (1985) poeetilise pealkirjaga õlimaal “Mul on tunne, et olen siin varem olnud. Need lindude varjud selles vaates on nii lähedased”. Värvile, valgusele, ruumile ja kompositsioonile keskendunud Kongi kujutab siin maastikku ja iseennast. Kuigi mõlemad teosed on paigutatud ekspositsiooni auväärselt sisse juhatama, võib asukoht fuajees piirata teostele pööratavat tähelepanu ja keskendumist.
Esimene koridor. Üldmulje on värvikirev
Esimese “koridori” üldmulje on värvikirev. Danel Kahari (1990) naturaalsetes toonides assamblaaž “Surmav kavatsus”, mis köidab vaataja tähelepanu salapäraste uste, akende ja avadega, on siinsetest töödest kõige monokroomsem. Suuremõõdulisel teosel on jälgitavad eksistentsialistlikud kassi-hiire mängud. Jelena Nova-Ginzburgi (1981) “Raffa tants” näitab hiirekütti aga sootuks vallatumast küljest. Rahvatantsijatega mõõtu võttev kassivolask toob meelde tuntud rahvaviisijupikese hüppavast hiirest ja kargavast kassist.
August Künnapu (1972) portreteeritav (“Start”) näib mõõtu võtvat aga iseendaga. Udmurdi päritolu maalikunstniku Stanislav Antipovi (1976) “Eesti tantsude” tantsijad tunduvad olevat juurdunumad ja teadlikumad. Kasahstanis sündinud Vassa Ponomarjova (1984) otsib oma juuri aga perekonnaalbumist. Õrn ja helge maal “Ema” peidab luhtunud tuleviku(l)ootusi.
Lootust ei sisenda ka mäslevalt intensiivsed abstraktsionistid. Olev Kuma (1990) rebitud-kleebitud “Tahtest ja Algatusest” vihjab lugematutele minevikukihistustele. Lola Liivati (1928) “Tule taevas appi” ja Heleliis Hõimu (1987) “Substants” mängivad rahutute toonidega, millesse võib pikemalt mediteerides äragi kaduda. Eero Alevi (1983) “altarimaal” “Kuueaastane tütar isale” paneb aga ehk nii mõnegi näitusekülastaja oma tegevusi kriitilisemalt hindama.
Endast väiksemaid märkama ning looduse mitmekesisust austama kutsub ka klaasikunstnik Kati Kerstna (1970) hiigelmesilane “Alter Ego”, kelle kujundaja on hõljuma pannud Katrin Pere (1952) tekstiilist hiigelkallade (“Emadepäev. Ingele”) ning Liina Kalviku (1973) unenäoliselt naivistlike maastike taustale, kus üle puude latvade kappab Pegasus (“Pegasus”) ning Lasnamäel moodustavad püramiide elevandid (“Sündmus Lasnamäel”). Unistajad toovad kõrgustest maa peale Evi Tihemets-Viirese (1932) mütoloogiaga looritatud “Libahunt” ning Maie Helmi (1958) stoiline “Lask”.
Teine koridor. Tonaalsuse muutus
Jane Mutsu (1984) krüpteeritud pealkirjaga mastaapne teos “VRTSK V” ja “VRTSK VI” sulandub seinale. Monokroomne teos paljastab krobelise fraktuuri ja arhitektuurilised elemendid. Klaasikunstnik Maret Sarapu (1978) eksponeerib aga liiva – õrnade, justkui õnnevalust inspireeritud klaasobjektide toormaterjali. Puidust rehakese abil saab ka vaataja liivale mustreid joonistada.
Ka tandem Tiina Sarapu (1971) ja Sirja-Liisa Eelma (1973) jätkavad klaasi ja kujunditega. Tumedaläikelised peeglid (“Must peegel”) võivad nutiekraanide lõp(pe)matu infomüraga harjunud vaatajale vastu peegeldada aga hoopis tühjust. Manipulatsiooni, (perekonna)mälu ja tühimikuteemadega tegeleb ka Eesti Kunstiakadeemias õppiv Sander Karjus (2001). Õlimaaliga “Jälg” loob noor kunstnik uue narratiivi oma surnud vanaisast.
Raul Kelleri (1973) digitaliseeritud analoogfotod eksponeerivad pealkirja järgi rahu ja ilu (“Rahulik ilu”). Jäädvustatud hetked fikseerivad tormieelse ja -järgse vaikuse ilu. Johannes Luik (1988) loob mälestuse lapsepõlve kummitusest (“Hiilija”). Luige praktiline näide puurimistolmu koguvast, volditud ning seinale teibitud paberümbrikust (“Tegevus igapäevaks: voltida 1”) on inspireeriv ja silmiavardav.
Imetlusväärset keskendumist ning pühendumist näitab hellenistlikke iluideaale hindav René Kari (1950). Projekti “Keha kui kunstiteos (arengulugu läbi aastakümnete 1974–2022)” võtab kunstnik antropoloogilise uurimistööna, kus keha pidev modelleerimine ning hetkeseisu fikseerimine võimaldab arengut kaardistada ning hinnata. Ilu ja elu paratamatut kaduvust tuletavad aga vastasseinas meelde Kai Kaljo (1959) “Lilled 2”. Göteborgi ülikoolis metallikunsti tudeeriva Urmo Teekivi (1976) pronksist skulptuur “Tõrude Tõru” pungitab aga elujõust.
Maarit Murka (1981) hüperrealistlikud teosed “Luuletus 1” ja “Luuletus 2” konverteerivad maalikeelde ajatud elufilosoofilised mõtisklused. Meisterlikult teostatud silmapete pani lõuendeid esmapilgul hoopis külastajat kaasavateks magnettahvliteks pidama. Sõnade ja vormiga mängib ka Lembe Ruben (1974). Teostes “Presse morte” ning “Vaikelu näivuse ja tegelikkusega” komponeerib kunstnik hetki ja sõnumeid fookuse ja vormiga. Efektse ja värvika gobelääniga “Räägitud ja rääkimata jäänud jutud” kutsub aga aega maha võtma, hetki ja inimsuhteid väärtustama Aet Ollisaar (1966).
Elu kirevust ja inimeste sisemaailma rikkust näitab nappide vahenditega Kaisa Maasik (1994). Tema kaks teost – video lillekujulisest vihmutist “Pöörane karikakar” ning foto “Suur lilleaed väikese toa ümber”, väljendavad Maasiku hobikunstnikust vanatädi Tiiu Maasiku (1939) äkilist iseloomu, tema käsitöö- ja lillearmastust ning suguvõsa kogumiskirge. Vanatädi maalitud lilleakvarellid kaunistavad ka Kevadnäituse 2023 kataloogikaant.
Kolmas koridor. Olemise haprus
Kadri Toomi (1984) õrn ja elegantne värvigraafika (“Olemise haprus III”, “Olemise haprus”) pakub energiat ja lootust, jõudu ning tarkust, mida saab ammutada loodusest. Terje Ojaver (1955) on hõljuvale pjedestaalile tõstnud pehmesse tekki mähkunud puhkava naise. “Kuldtikandiga naine” lebab teenitult voodis – kandmata koormat ning kündmata vagu. Saja-aastase raudvoodi muster jätkub kunstniku näo ja mõõtudega naise kleidimustril. Tallinnfilmis kostüümikunstnikuna töötanud Sirje Eelma (1950) teoses “Uuskasutus” märkan graaflisi detaile kostüümidelt ning filmilikke kaadreid figuuridest.
Kaasaega räsivat julma sõda väljendab klaasikunstnik Rait Prääts (1952). Skulpturaalne teos “Kivistunud lahing”, kus kivinenud universumikolbast turritavad välja erinevate aegade sõdalased, jäädvustab kõikide sõdade ajaloo. Valev Seina (1964) hõõguv ja murelik “Loojangusse vaataja” konstateerib fakti ning Loora Kaubi (1998) morbiidsed silikoonpead ei näe kunagi enam päikest (“Inimene ei näe kunagi unes päikest”).
Vaimuka pildi kaasaja Eesti päevapoliitikast annab Urmas Viigi (1961) väikegraafika sari “Pseudoofordid. Liigikogu”, milles kunstnik peenhäälestab riigikogus esindatud erakondade logosid.
Niidistikest ja võrgustikest huvituv Peeter Laurits (1962) näib ka selle näituse töödes (“Kontakt. Isaga allilmas. Pinnalaotused ja soonestikud”, “Meelevald. Emaga naistesaunas. Kuumavee kraan ja külmavee kraan”) tegelevat juurestike vaheliste seostega. Graafika vanameister Vello Vinn (1939) üllatab aga uudselt mõjuva tehnika ning varasemast värvijõulisemate üldistustega. Triloogias “Džungel I–III” võib näha ka antropotseeniajastu kriitikat.
Mihkel Maripuu (1987) vitaalne ja rahutu, grafitisugemetega teos “Oskaksin ma vaid sulle öelda” väljendab inimolemuse ebakindlust, kõhklusi ja eneseotsinguid.
Ulvi Haagensen (1964) muundab aga ilmetud plastpudelid värvikirevateks “ööliblikateks” (“Ööliblika suurepärane lahendus uuele säravale tulevikule”). Elurõõmust pakatavatelt öölampidelt aimdub liblikatiibade mustreid ja värve.
Ühiskondlikku närvi tabab teravalt Marko Mäetamm (1965). Otseselt Venemaa agressioonile viitava triptühhoni “Lilled maailma lõpust” sümbolid tekitavad näitusesaalis vahetuid küsimusi ja elevust eelkõige lastes.
Klaasikunstnikust flamenkotantsija Sofi Aršasi (1965) interdistsiplinaarne teos “Punase koreograafia” võlub efektse visuaali ja meditatiivselt mõjuva saateheliga. Viimane annab fooni kogu näituseruumile.
Laiemalt pigem skulptuuride ja installatsioonide poolest tuntud Jass Kaselaan (1981) üllatab seekord animatsiooniga. Joonisfilmi “Hobune” visuaalselt võimsad sümbolid lubavad teha aegadeüleseid üldistusi, kuid näha ka olevikule omaseid kogemusi.
Virtuaalse fotograafia võimalusi uurib Martin Buschmann (1980). “Autoportree kaameraga. Appalachia, 2104” kujutab autorit võrgumängu keskkonda jäädvustamas.
Esimest korda Kevadnäitusel esinev Narvast pärit kunstnik Maria Kapajeva (1976) ütleb oma päeviku 5. augusti 2022 väljavõttes: “ma põhimõtteliselt ei mõista kuidas on võimalik mis tahes ajal mis tahes maal teha tapariistast ausammas.” Kaheosalises teoses “sunnitud mälu” ja “Kroonikad” jäädvustas kunstnik oma isiklikud läbielamised ja tunded seoses kogukondade vaheliste pingete ning tankimonumendi eemaldamisega Narvas. Ka Katariin Mudisti (1994) “kuhugi teel olevad” nälkjad tunduvad nüüd rohkemat tähendust omavat (“Seitse nälkjat”).
Tiiu Kirsipuu (1957) installatsioon “Kirjaniku maailm: Kivirähk” näib püsivat aga paigal. Kirjaniku üleelusuuruses pea ümber toimetavad lihtsad inimesed – Kivirähu teoste kangelased. Kirjutusmasina klõbin annab märku jätkuvast loometööst.
Aastanäituse väljapaneku lõpetavad aga vastastikku vaatavad Ilmar Kruusamäe (1957) fotorealistlik mälestusportree varalahkunud muusikust Riho Sibulast (“Tuules (muusik Riho Sibula portree)” ning Toomas Vindi (1944) igavikuline “Avarus”.
