RIIK – AEGLANE, KEERULINE NING MATTEV: Disainer Asko Künnapil läks riigiasutuste sümboolika kujundamisega üle aasta. 95 protsenti sellest ajast kulus peaga vastu bürokraatiat jooksmisele. Juku-Kalle Raid otsustas sellest kõigest kirjutada ning tassis Asko koos reklaamispetsialist Marek Reinaasaga riigikogu Kalevipoja saali, et arutada: mis asi see riik õige on, et süsteemis töötavad inimesed ennast ei liiguta, vaid pigem peaaegu igale lihtsale lahendusele vastu võidelda püüavad?
Asko Künnapi lähteülesanne enne aastast paigaltammumist ja kaklemist riigiametnikega oli õige lihtne, esmapilgul võiks öelda isegi, et absoluutselt lollikindel: disainida üks vankumatu logo, mida riigiasutused saaksid edaspidi ühtselt kasutada – olgu siis visiitkaartidel, blankettidel või muus visuaalis.
Vana süsteemi järgi tegi iga ametkond lihtsalt dokumentidele oma „huvitava“ „kriksadulli“, seda vahetati pidevalt ning lõppkokkuvõttes sai kõigile selgeks, et selline süsteem on absoluutselt süsteemivaba. Vähe sellest, ka kallis ja ebamugav. Pidades silmas, et iga uus pooljuht tahab kõigepealt korrastada valdkonna sümboolikat, mitte sisu.
„Mõte võtta 2013. aastast kasutusele Eesti valitsusasutuste ühtne logo ja ühtne visuaalne stiil tundub siiani igati mõistlik,“ selgitab Künnap. „Ühtne logo hoiab valitsust ja kõiki tema esindajaid ühtse tervikuna. Pealegi saavad inimesed edaspidi aru, millal on tegemist Eesti riigiga ja millal lihtsalt mõne äriettevõttega, kelle nimes esineb sõna Eesti. Kokkuhoid pealekauba, sest edaspidi ei pea iga ministeerium eraldi oma nimekaartidele sümboleid nuputama või kodulehe uuendamisel värvide üle vaidlema.“
Ent paljud lihtsad asjad võivad kaela murda. Sümboolika ühtlustamine kujunes kohati naljakaks, kohati totraks ning kohati täiesti absurdseks Kolgata teeks, kuna riigiasutustesse on ennast sisse sättinud sajad spetsialistid, kes teavad kõikidest asjadest kõike.
Asko mõte oli lihtsustada ära kolm lõvi Eesti vapilt; ta võitis väljakuulutatud konkursi, ent kokkuvõttes käitus aparaat, nagu oleks hakatud asendama vappi üldse, aga võib-olla ka lippu, riigikorda, peaministrit ja valuutat.
„Riigiametnikel on kalduvus varem või hiljem pahaks minna – nõrgeneb reaalsustaju, tõuseb põhjendamatu enesehinnang, mälu muutub valikuliseks, jättes kõrvale need seadusepügalad, mis ei meeldi, ja tõstes altarile sellised, mis parasjagu konteksti sobivad ja isiklikke huve toetavad,“ kirjutas Asko mõni aeg tagasi. „Raskemal juhul hakkab moonduma ka keelepruuk ja käekiri, pilk kaleneb ja kalastub, nägemisväli aheneb, analüüsi-, eriti eneseanalüüsi võime lülitub pikkadeks ajavahemikeks täiesti välja. Eriti kerge on selline riknemine tabama ametnikke, kes on kroonu leivale jäänud liiga kauaks, üle seitsme saatusliku aasta, ja kes ei ole vahepeal erasektoris töövõtja või tööandjana kätt valgeks saanud.“
Kolmest lõvist blanketil kasvas välja midagi hoopis muud – näide riigikoridorides elavatest Guglunkidest, kes ajavad seal oma isiklikke asju omas tempos, unustades tegelikult, et raiskavad kõikide raha. Ja aega, mis on ka raha. Vähemalt nende jaoks, kes tööd teevad.
Lõpuks ärkas isegi kuulikindlast materjalist ehitatud Andrus Ansip ning teatas, et tal on igasugustest „punnivinnadest“ sümboolika asemel kõrini. „Praegune praktika, kus mõned kasutavad puud, mõned punnivinna oma logodel, ei ole ühele kaasaegsele innovatiivsele riigile kohane,“ teatas Ansip.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Ütle, kui kaua aega läks enne, kui peaminister Andrus Ansip teatas, et ta ei taha enam neid punnivinnasid seal logode asemel näha?
Asko Künnap (A.K): Kaua. Ikka üle aasta. Võistlus kuulutati ju välja 2012. aasta lõpus ja juba üle aasta tagasi langes otsus. See, mis edasi pihta hakkas, ei olnud edasiarendamine, vaid Guglunkide heitlus. See oli riigisekretär, kes kuskil koosolekul oli välja ütelnud, et tema tahab, et Eesti vapp läheb nüüd igale poole peale. Naljakoht on selles, et ühelgi kolmest parimaks kuulutatud tööst ei olnud mingit vappi. Ja riigisekretäri jaoks tähendanuks ilmselt sellise konkursiga nõustumine liigset enesealandust, no eks ta oleks pidanud oma sõnad tagasi võtma ja eks talle on see valus.
J-K.R: Selle asemel läks ta endast välja.
A.K: Läks jah. Ja tal on selline tubli abiline Gert Uiboaed, Riigikantselei sümboolikanõunik. Ma olen temaga varem ka kohtunud, mis oli ka väga ebameeldiv kohtumine.
Marek Reinaas (M.R): (Pistab ehmunult vahele) Mis asi? Riigisümboolika nõunik? (Naerab)
A.K: (Nõustuvalt) Mulle ka tegi algusest peale suurt nalja, et on selline inimene olemas. Kes iga tööpäev aastast aastasse tuleb tööle ja hakkab sümboolikat vaatama. (Mõtlikult) Ei tea, kui tihti tal tegelikult ka midagi teha on? Ma küsisin seda küsimust ka kultuurinõukogu ja põhiseadusnõukogu kohtumise eel. Siis ka kuidagi hakati seletama ja vabandama, et aeg-ajalt ikka on midagi mõnel maakonnal vaja sümboolikaga üht-teist toimetada ja vabariigi aastapäeval räägib ta lipu ajaloost ja…
(Üldine naer)
J-K.R: Peale seda kohtumist, mäletan, tekkis sul mõte, kuidas karistada riigiametnikku.
A.K: Ma toon lihtsalt ühe näite, kuidas. Teda tuleb karistada suunamisega erasektorisse tootvale tööle, kus tema palk sõltub ta oma konkreetsetest otsustest ja tehtud tööst. (Veendunult) Pange tähele, kui nad sügisel tööle saata, siis enamus kevadet ei näe. (Meenutab) Ühe teise projektiga pandi minuga tegelema samuti Riigikantseleist kaks inimest, kelle kogu töö oli siis aeg-ajalt mulle helistada ja küsida, et kas saaks kokku, et näha, mis tehtud. Et siis kahele inimesele on tehtud ülesandeks jälgida, mida mina teen. Olemata seejuures kuidagi abiks, pigem segades. Samamoodi on selle sümboolikanõunikuga: tal on Toompeal ilus kabinet, seal on laud ja riiulis isegi paar raamatut, aga segab, mitte ei tee midagi.
J-K.R: Me tegelikult peaks seda intekat tegema tema kabinetis, oleks palju põnevam.
A.K: Ma mõtlesin aasta lõpus, et saadan talle kingituse, selgitava tänukirja, et kuidas ta suutis kõiki asju pidurdada. Mida ta siis aasta jooksul ära tegi? Troppis ühte projekti, vaevalt ta muud jõudis teha… Võrdluseks, et temaga tegelemine oli mul kõige ajamahukam, aga see heitlemine andis umbes 1% meie aastasest müügitulust.
M.R: (Arvutab) No siis umbes kolme päeva töö.
A.K: Lihtsalt võrdluseks, kui palju suudetakse jooksutada ühe asja pärast. Lõpuks ma ei teinud seda raha pärast, vaid seepärast, et ma armastan Eesti riiki. Lõppude lõpuks ma joonistasin Eesti lippu juba kooliajal salaja pintsaku sisse ja seda enam olin hämmingus, et ühel hetkel olin nagu riigivaenlane. Asja mõte ei olnud ju Eesti vappi millegagi asendama hakata, asja mõte oli optimeerimine. Kokkuhoidmine ja selgus. Et sa ei pea iga logoga erinevat lugu jutustama, et kõik need 70 logo ühtlustatakse ära.
M.R: Korra küsin, et on ju riigivapi seadus, on välja antud etalon.
A.K: Ma kahtlustan, et ka eesti keele etalon on olemas kuskil Eesti Keele Instituudis. Kus sellised krunnidega tädid, keda me 80-ndatest mäletame, seisavad ühe kapi ees, kus on eesti keele etalon, ja valvavad seda.
J-K.R: Meie vapp kinnitati ju lipust märgatavalt hiljem, tükk aega pärast Vabadussõda. Sealjuures oli igasuguseid vapivariante.
A.K: Vappi on päris mitu korda ka ümber joonistatud peale seda. Aga sümboolikanõunik viskus sellele vapile kõhuga peale ja hakkas seda kaitsma. Ma kogu protsessi ajal mõtlesin, kui palju neil mõttetutel ametnikel on aega, et pidada nõu ja leida üles igasugu asjapulki, ajada välja igasuguseid spetsialiste, osakonnajuhatajaid, õigusalal igasugu tegelinskeid. Sealt ei tulnud ka ühtegi konkreetset vastust. Tegelikult käis kogu aeg tohutu põhjenduste otsimine, kuidas takistada logo kasutust. Temaatiliselt sama mis vapp, põhimõtteliselt Eesti sisekommunikatsiooniks kasutatud, omaenda kodanikele, et kogu seda virvarri lihtsustada, et inimesed saaksid aru ja aega hoitaks kokku.
J-K.R ja M.R: (Segiläbi) Sellest võiks ka ühe pika loo kirjutada, kuidas riigiametnikud ei saa aru, et aeg võrdub raha.
A.K: (Kurjalt) Kui mingil järjekordsel koosolekul jälle me istume ümmarguse laua taga, kui palju selle koosoleku ettevalmistamine aega võtab, et kas me saame need kõik inimesed ühel ajal ühe laua taha kokku jne. Pärast üht sellist järjekordset koosolekut küsisin, et kuulge, mis teil viga on, jälle ma räägin seda sama asja ümber. Vähemalt viiendat korda. Et ma hakkan juba arvama, et räägiks nagu mälupeetusega inimestele. Kaua võib, see läheb ju väga kalliks maksma. Siis nad ütlesid üllatunult, et mis mõttes, see ei lähe ju midagi maksma, et me ei ole ju midagi tellinud. Ah soo, küsisin, et teie aeg ei olegi siis raha? Et aeg maksab vaid väljaspool ametkondi?
J-K.R: (Meeldetuletavalt näppu tõstes) Sa peaksid teadma, et sellistes kohtades jääb paratamatult aeg seisma. See on nagu ETV keldrites. Seal ikka nägid mõnda vanameest, kes tuli kuskilt seina seest välja, mingid latid õlal, hiilis mööda koridori ja oli korraga haihtunud. Siin ka imbuvad aeg-ajalt välja mingid tegelased, kes on siin juba Karl Vaino ajast, äkki avaneb tapeedi sees uks, nad vaatavad korra välja ja kaovad jälle kuskile tapeedisügavusse…
A.K: Olen Toompeal käinud juba küll. Ehk peaks kõikidelt riigiasutustelt küsima, kes neid hankeid korraldavad, et mõelgu natuke, mis on pildil valesti. Mõelgu hästi järele, mis on valesti. Tulgu minu juurde, ma võin konsultatsioone anda. Panen taksomeetri tiksuma ja räägin, mis nad valesti teevad.
M.R: (Veidike arusaamatuses) Üks logo on väga arusaadav mõiste. Kui palju seal ümber suudeti sodi ja valet kokku ajada?
A.K: Kui mingisuguse väikese Eesti kapitalil baseeruva firma tegevjuht samamoodi asju ajaks, siis vähe sellest, et ta oleks sellest projektist kõrvaldatud, vaid ta oleks kahe sekundiga kõrvaldatud ka oma tööpostilt. Oleks talle need kuradi kolm raamatut riiulilt ja lapse pilt pihku pandud, uksest välja lükatud ja öeldud, et palun, siin on sulle koondamistasu. Ära tee rohkem kahju.
J-K.R: Eesti on nagu kaks paralleelmaailma, tegelikult on neid rohkem. Kogu aeg räägitakse esimene ja teine Eesti, OK, siit näeme, et need ongi olemas. Töötav ja mittetöötav.
A.K: Ma olen viimasel ajal kokku puutunud igasugu kodanikeseltsidega ja vaadanud, mida nad teevad. Näinud, kuidas inimestel silmad säravad ja aju töötab ja kuidas tahetakse teha. Ja siis ma jälle näen riigiametnikke, kes askeldavad, ja tuhmilt, need on nagu kaks paralleelmaailma, mis koos eksisteerivad ja vaid aeg-ajalt kokku puutuvad. Ja selle normaalse maailma kahjuks alati.
J-K.R: Inimesed on reisinud ja näinud ja saavad aru. On õppinud, tulevad tagasi, asjad liiguvad. Start up’e tekib maailmatasemel, ideed liiguvad. Eriti kui vaadata, kui väike konnatiik me oleme, süsteemid toimivad, aga palun, kusagil süsteemis valatakse lihtsalt betooni.
A.K: Alati on muidugi lontusid ka, aga räägime sellest paremast osast. Ja siis räägime sellest teisest maailmast, nii-öelda ametlikust riigist, kus räägitakse, et kõik on kohutavalt hästi, kõik toimib. Aga see, mis meil tegelikult hästi läheb, on väga vähe seotud nende riigikoridorides koperdajatega, nende otsuste ja tegemistega. Võib-olla väga ammu Mart Laaril mingid head otsused olid… Sama asi on kultuuriministeeriumis, et maja on punnis inimesi täis, aga kui hakatakse mingitki projekti vedama, siis otsitakse inimesi taga, sest oma majast ei ole mitte kedagi võtta.
Ma lähen nüüd oma jutuga muidugi väga laiaks. Ma ei ole kommunist, ma olen kapitalist, olen eraettevõtja. Ma ei kuulu ühtegi parteisse, aga kurat, aeg-ajalt kipub käsi rusikasse.
M.R: Mul oli hiljuti vestlus ühe koolidirektoriga, ta ka tükk aega rääkis, kui halvasti kõik on jne. Ja ma siis küsisin, et alles avaldati mingid testid, eesti lapsed on keemias kõige targemad jne, et oskad kuidagi seletada, millest see kõik tuleb? Tema vastus oli väga galantne, et mujal on veel halvem.
A.K: Hiidlased on ka uhked, et neil puudub kuritegevus, mina aga vastan neile, et kui teil puudub inimtegevus, siis jah, ei saa olla ka kuritegevust.
Kunagi ma lugesin ühte artiklit, et milleks meil neid kunstnikke nii palju vaja on. Saamata aru, et tool, millel ta istub, et selle on kavandanud keegi disainer; arvuti, millel toksib, on teinud keegi tööstusdisainer. Lisaks tema riietele, mis on käinud konstruktorite ja õmblejate käest jne. Ja siis ta arutab, et milleks on vaja kunstiakadeemiat. Lihtsalt see hoolimatus Eestis praegu kahe asja vastu – eesti kultuuri ja jätkusuutlikkuse vastu riiklikul tasandil – on hämmastav. Ja siis, palju õnne, meile jääbki Savisaar, varsti teeb mausoleumi Vabaduse väljakule ja klaar.
Eesti Riigiarhiiv esitles mõni aasta tagasi oma näitusel Eesti Vabariigi lipu ja vapi kavandeid 1919–1922.
Pärast Eesti Vabariigi loomist hakati vastsele omariiklusele sümboleid otsima. Eesti rahvuslus sündis ja arenes ammu enne riigi sündi. Pärast Vabadussõja võitu ja omariikluse loomist otsis rahvuslus teid, kuidas ühilduda rahvusriigiga. 1920. aastate algul otsis Eesti kõiges – riigivapist kuni sõduri püksinööbini – oma nägu, mis poleks koopia ühestki teisest maast ega rahvast. Tihti see õnnestus, näiteks laulupidude osas, kuid otsingud oma eestiliku väljanägemise järgi tõid kaasa ka segadusi ja veidrusi. Üheks taoliseks püüdeks kõike hästi eesti moodi teha oli kampaania uue riigivapi saamiseks.
Kolme lõviga Eestimaa rüütelkonna vapp võeti kasutusele juba XIII sajandil. Hiljem sai see Eesti kui haldusüksuse sümboliks ja jõudis XIX sajandil ka üldlaulupidude märkidele. Eesti riigi loomisel otsustati, et riikliku sümbolina on vajalik ka riigivapp, kuid milline see olema peab, selles läksid arvamused lahku.
1919.–1921. aastal vaieldi selle üle ajakirjanduses pikalt ja laialt. Kuigi üldiselt nõuti, et vapp oleks „eestilik“, läksid arvamused selle eestilikkuse sisus lahku. Vapikavanditel pakuti kolme lõvi kõrval välja mõõku ja tähti, kotkast ja karu, viikingilaeva, rukkilille, tuletorni ja palju muud. Riigivapi küsimuse lahendamine pandi haridusministri tööülesandeks, kes kuulutas välja kavandite võistluse.
1921. aastal pandi Tallinnas näitusele välja 138 võistlusele laekunud vapikavandit. Uut riigivappi aga nende hulgast ei saadud. Kokkutulnud kavandeid on hinnatud „silmapaistvalt jubedateks“ ja vapikonkurss kukkus läbi. Ajaloolise kolme lõviga vapi pooldajad soovitasid seda vanuse ja rahvaga ühise mineviku pärast, mis näidanuks ka meie kultuuri vanust ja seotust Euroopaga. Vastased nimetasid lõvisid Balti hertsogiriigi jätisteks ja endist orjaaega meenutavaks.
Vapi ümber arutleti ja vaieldi veel pikalt, kuid lõpuks lepiti lõvivapiga, sest ka heraldiliselt polnud midagi paremat selle asemel pakkuda. Vapiseadus ilmus Riigi Teatajas 11. juulil 1925 ja jõustus 21. juulil 1925. Lõvivapp kehtestati riikliku sümbolina taas 1990. aastal ning selle kasutamist määrab 1. jaanuarist 2002 kehtiv riigivapi seadus.
Sinimustvalge lipp pühitseti 1884. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna ning kasvas varsti rahvuslipuks, mille all kuulutati välja Eesti Vabariik ja võideldi Vabadussõjas. 21. novembril 1918 määras Eesti Ajutine Valitsus sinimustvalge Eesti riigilipuks.
Koos põhiseaduse väljatöötamisega kerkis 1919. aastal taas üles riigilipu küsimus. Olemasoleva lipu kritiseerijate arvates olid selle värvid kaugelt raskesti eristatavad, Põhjamaade orientatsiooni pooldajad nõudsid aga poliitilistel põhjustel ristilippu. Lisaks neile kaalumisväärsetele põhjustele riigilipu muutmiseks esitati aga ka hulganisti kõikvõimalikke kavandeid, mida piiras või õhutas ainult nende loojate fantaasia. Nii pakuti riigilipuks näiteks kollast lippu, mis pidi sümboliseerima meie „kollast ehk mongoli tõugu“, kiirtepärjas tõusvat päikest, mis meenutas kangesti Jaapani sõjalaevastiku lippu, ja kõikvõimalikke geomeetrilisi kujundeid.
Tuntud kunstnikud ja ühiskonnategelased soovitasid siiski jääda senise lipu juurde, kuna see on juurdunud rahva hulgas ja tal on rahvaga ühine minevik: „Ajaloolisi traditsioone silmas pidades ei tohi meie oma rahvavärvidest mitte lahkuda…“
27. juunil 1922 võttis riigikogu vastu riigilipu seaduse, millega riigilipuks sai sinimustvalge trikoloor. 1989. aasta 24. veebruaril heisati see rahvuslipuna taas Pika Hermanni torni. 23. märtsil 1993 võeti vastu riigilipu seadus.
Eesti Vabariigi riigilipp ja -vapp on vääristatud oma pika ajalooga. Teiste võimaluste otsimisest on aga jäänud hulgaliselt kõikvõimal