SÜGISESELT KIREV BOTAANIKA: Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Ave Visnapuu teeb ekskursiooni mööda Botaanikaaia „Meelte aeda“. Sügisel on „Meelte aias“ tõeline värvide pillerkaar. Valmivad viljad, mullast väljaulatuvad juurviljad annavad aimu põnevatest erivärvilistest sortidest, veel leidub kirkaid toone salatite hulgas, hilissuvised õitsejadki püüavad pilku.
Esimesena hakkavad „Meelte aias“ silma kastpeenardes kasvavad erivärvilised ja -kujulised kõrvitsad. Troopilistelt ja lähistroopilistelt aladelt pärit väga mitmekesisesse kõrvitsaliste (Cucurbitaceae) sugukonda kuulub 990 liiki. Kõrvitsa (Cucurbita) perekonnas on 18 liiki ning veel teisendid, alamliigid ja hübriidid. Harilikku kõrvitsat (Cucurbita pepo) tunti kultuurtaimena juba 9000 aastat tagasi.
Suurim mari – kõrvits
Euroopasse toodi kõrvits pärast Ameerika avastamist 16. sajandil. Eestis kasvatati teda tõenäoliselt esialgu 19. sajandil mõisaaedades. Kõrvitsa sugulased on näiteks kurk, melon ja arbuus. Kõrvitsal on südajad, sageli viiehõlmased lehed. Kiulised pikad roomavad varred võivad kasvada kuni 5 meetri pikkuseks. Kõrvitsa juurestik on hästi harunev, tungides sügavale mulda. Õied on läbimõõduga kuni 10 cm, tavaliselt kollased või oranžid ning alati ühesugulised. Kõrvitsa vili on botaanilises mõistes mari ning see kuulub maailma suurimate hulka.
Kõrvits on üks ütlemata väärt toidutaim. Köögikunstis osatakse kasutada kõrvitsat nüüd juba rohkem kui marineeritud salatis ning paljude laste õudusunenägu kõrvitsa-manna-piimasupp on asendunud hõrkude roogadega. Ka kõrvitsaõisi võib süüa, Itaalia köögis näiteks on populaarseks eelroaks munas ja jahus paneeritud ning praetud kõrvitsaõied. Kasutamisviisi järgi liigitatakse kõrvitsaid tali- ja suvikõrvitsateks. Esimesed on hea säilivusega hariliku ja suureviljalise (C. maxima) kõrvitsa sordid. Suvikõrvitsateks kutsutakse hariliku kõrvitsa teisendeid, rullkõrvitsat (C. pepo subsp. pepo var. pepo) ja taldrikkõrvitsaid (Cucurbita pepo subsp. ovifera var. ovifera), sest neid saab toiduks tarvitada juba suvel.
Viljade kuju järgi jaotatakse kõrvitsad sordirühmadeks, näiteks spagetikõrvits ja tõrukõrvits. Spagetikõrvitsa viljaliha muutub küpsetades spagetitaoliseks, tõrukõrvitsad aga meenutavadki oma kujult tammetõrusid. Kõrvitsasortide valik on tohutu. Suureviljalise kõrvitsa sortidest on tuntud hiigelkasvu „Mammoth Gold“, „Riesenmelone“, samuti Prantsusmaalt pärit vana sort „Rouge vif d’Etampes“. Suureviljalise kõrvitsa hulka kuulub ka banaanikujuline ülimaitsva viljalihaga banaankõrvits „Pink Banana Jumbo“. Hariliku ja suureviljalise kõrvitsa kõrval kasvatatakse ka õlikõrvitsat, mille kestadeta seemnetest pressitakse väärtuslikku õli, kuid see sobib ka küpsetistes või lihtsalt toiduks tarvitada.
Eriti hõrgu magusa maitsega on muskus- ehk muskaatkõrvits (C. mochata). Tänavune soe suvi sobis tema kasvuks ülihästi. Muskaatkõrvitsa sortidest tõstaksin esile „Trombolino“, mida kutsutakse ka madukõrvitsaks oma kuni meetripikkuste peenikeste viljade tõttu. Viigilehine kõrvits (C. ficifolia) on üllatuslikult hoopis mitmeaastane liik, keda meil siiski üheaastasena kasvatatakse. Tema lehed sarnanevad hariliku viigipuu lehtedega. Kujult piklik vili on roheline heledate laikudega. Viigilehise kõrvitsa vilju süüakse küpsetatult.
Indiast tulnud: kurk
Harilik kurk (Cucumis sativus) on pärit arvatavasti Indiast, kus teda kasvatati juba 5000 aastat tagasi. Sealt jõudis ta läbi Egiptuse Vahemere maadesse. Esimesed andmed kurgi kasvatamisest Eestis pärinevad 17. sajandi lõpust. Kurgil on rohtne vars, mis roomab või ronib köitraagude abil, katmikalal võib vars kasvada kuni 5 meetri pikkuseks. Vartele kinnituvad vaheldumisi viisnurkse kujuga lehed, lehekaenlates arenevad erkkollased emas- ja isasõied.
Kurgi vili on botaaniliselt mari; kurk on kasulik köögivili. Ta on väga veerikas ning seega asendamatu dieettoitudes. Ka kosmeetikas on kurk hinnatud, viljas sisalduvad eeterlikud õlid värskendavad ja toidavad nahka. Kurgimahl on tõhus vahend vere puhastamisel jääkainetest.
Külastajate silmad lähevad suureks, nähes „Meelte aias“ kummalisi kurgisorte. Himaalajast pärit põlissort „Sikkim“ on justkui pragunenud kestaga roostepruuni tooni suure viljaga kurk. Aasias kasutatakse neid kurke toiduks just praetult. Horvaatiast pärit „Dragon Egg“ on suure muna kujuga, kreemikat värvi väga saagikas sort. Erkkollane „Gele Tros“ on pärit Hollandist ning samuti väga vana sort.
Hariliku kurgi sugulane, Vahemeremaadest pärit pritskurk (Ecballium elaterium) võib ehmatavalt mõjuda, kui ta otsustab just sel hetkel „plahvatada”, kui seda taime lähemalt uurima oled asunud. Aga midagi ei juhtu, kõigest seemned lendavad vastu nägu. Pritskurgi vili on hoopis kupar ning kui seeme on valmis, puruneb seemnekest sellise jõuga, et seemed paiskuvad kaugele eemale. See on üks viis, kuidas taim seemneid levitab.
Melon ja arbuus
Möödunud soe suvi oli soodne ka arbuusi ja meloni kasvamiseks. Hariliku meloni (Cucumis melo subsp. melo) päritolu pole täpselt teada. Melonitaim sarnaneb kurgitaimega, ta ongi lähedane sugulane kurgiga. Sorte on aretatud palju, viljad on väga erineva suuruse, kuju ja värvusega. Viljaliha on magus, mahlane ning hea lõhnaga. Melon on väga soojanõudlik. Müüakse mitmeid sorte, mis on lühema kasvuajaga ning mõeldud meie kliimas kasvatamiseks, kuid sellegipoolest edenevad need paremini ikkagi soojal suvel. Veelgi sobilikum on neid kasvatada kasvuhoones või lavas.
Harilik arbuus (Citrullus lanatus) on soojalembesem kui melon ning vajab kasvuks palju päikest. Ta on võrreldes teiste kõrvitsalistega kõige põuakindlam kultuur. Oma võimsate sügavale mulla sisse ulatuvate juurtega suudab ta vett hästi kätte saada. Arbuus on võimeline kasvama ka sellistel aladel, kus teised kultuurid hakkama ei saa. Kuivas kliimas kustutavad isegi loomad janu arbuusi viljadega. Ka arbuusi sortide valik on suur, viljad on väga erisugused. Meie kliima jaoks on juba aastaid müügil olnud sort „Sugar Baby“, mille viljad on üsna väikesed rohelised ning heleda magusa viljalihaga.
Peruu päritolu tomat
Kuna „Meelte aed“ on külmade tuulte eest kaitstud, saab siin kasvatada ka tomateid. Harilik tomat (Lycopersicon esculentum) kuulub koos mitmete teiste tähtsate viliköögiviljadega suurde maavitsaliste sugukonda.
Tomat on pärit Peruust, seal kasutati teda toiduks juba 5. sajandil. Euroopasse tõid selle 16. sajandil hispaanlased. Esialgu kasvatati teda ilutaimena, kuna arvati, et tomati viljad on mürgised. Alles 19. sajandi keskel hakati tomatist lugu pidama ning laialdaselt kasvatama kui väärtuslikku köögivilja. Eestis sai tomatikasvatus hoo sisse eelmise sajandi alguses.
Tomatisorte on tohutult palju. Selle aasta uus sort Botaanikaaias on meie kodumaine „Hiiumaa Roheline“, suurte maitsvate roheliste viljadega põlissort.
Mahedad ja kibedad paprikad
Harilik paprika (Capsicum annuum) on pärit Mehhikost. Teda kutsutakse ka punapipraks või kaunpipraks. Paprika on küll püsik, kuid kasvatatakse enamasti üheaastase taimena. Ta kasvab 20-50 cm kõrguseks või kõrgemaks, läikivrohelised lehed on südajad või munajad, õied võivad olla valged, lillad või kollased. Rahvasuus kutsutakse paprika vilja kaunaks, kuid tegemist on siiski 2–4-kambrilise marjaga.
Maitselt on paprikaid mahedaid ja kibedaid. Sagedamini kasvatatakse hariliku paprika ja kibeda paprika ehk kajenni paprika sorte. Kibeda maitse annab paprikale alkaloid nimetusega kapsaitsiin, selle sisaldus võib väga suurtes piirides kõikuda, mida suurem Scoville’i skaala tulisuse number, seda kibedam vili. Paprika on väga kasulik, ta on C-vitamiini sisalduse poolest teiste köögiviljadega võrreldes tipus.
Baklažaan ja füüsalid
Baklažaan (Solanum melongena) ehk pommu on pärit Indiast, Euroopasse toodi ta juba 13. sajandil. Baklažaan on soojanõudlikum kui tomat ja tema kasvatamine ei ole väga populaarne.
Baklažaan kasvab 30–50 cm kõrguseks, lillad õied sarnanevad kartuli õitega, aga ta ju kuulubki samasse perekonda. Vili on mari ning on ruljas või munajas, enamasti mustjas, kuid on ka triibuliste, mitmevärviliste, valkjate, roheliste või punaste viljadega sorte.
Maavitsaliste sugukonda kuuluvad ka füüsalid (Physalis), samuti mustik-maavits (Solanum melanocerasum) ning melon-maavits (Solanum muricatum). Nad kõik on söödavate magusate marjadega soojalembesed taimed.
Herned ning oad kõikjalt üle maailma
Aedhernes ning aed- ja põlduba on kaunviljade hulgas tuntuimad, nad kuuluvad tähtsasse liblikõieliste sugukonda. Samas sugukonnas leidub aga suur hulk teisigi huvitavaid ja kasulikke toidutaimi, paljudega neist saab „Meelte aias“ tutvust teha.
Viimasel aastakümnel on populaarseks saanud nii läätse- kui ka kikerhernest valmistatud toidud. Aga millised need taimed välja näevad, sedagi on võimalik „Meelte aias“ näha. Harilik lääts (Lens culinaris) on iidne põllukultuur. Taim kasvab 30–50 cm kõrguseks, köitraagudega sulglehed ning vars on kaetud pehmete udekarvadega, õied on pisikesed valkjad või helesinised. Läätse seemned võivad olla olenevalt sordist rohelised, pruunid, hallid, kollased, kirjud või oranžid. Lühikesi lamedaid kaunu on ühel taimel 20–30, seemneid ühes kaunas vaid 2–3. Läätsed on suure toiteväärtusega ning väga maitsvad, neist valmistatakse suppe, salateid ning jahvatatakse jahu. Seemneid võib ka idandada.
Harilik kikerhernes (Cicer arietinum) on pärit Lähis-Idast ning selles kambas herne ja oa järel maailmas tähtsuselt kolmas kultuur. Kikerhernest on toiduks tarvitatud tuhandeid aastaid. Ta on soojalembene ning kaunviljade seas kõige põuakindlam. Ta kasvab 30–60 cm kõrguseks, tugevatel püstistel vartel asetsevad vastakuti rohkete udekarvadega sulglehed. Põisjas lühikeses kaunas on 1–2 konarliku ebatasase kestaga seemet. Kikerherned on veidi pähklise maitsega. Neist jahvatatakse ka jahu, mida lisatakse teraviljajahule.
Herneste ja ubade hulgas leidub erilisemaid. Näiteks lillat värvi kaunaga hernesort „Shiraz“ ja lõunanaabrite põlissort pruunide seemnetega „Retrija“, millest valmistatakse koos peekoniga maitsvat jõulurooga.
Mungvigna (Vigna radiata) seemet tuntakse kui munguba ning purpur-asparherne (Tetragonolobus purpureus) tiivulised kaunad meenutavad maitselt hernest või sparglit. Sinise lambaläätse (Trigonella caerulea) lehti kasutatakse maitsetaimena erinevate maades, eriti levinud on see India toitudes, näiteks karris, seemneid aga lisatakse juustudele. Harilikku tuvihernest (Cajanus cajun) kasvatatakse troopikas ja lähistroopikas söödakultuurina, valmimata seemneid tarvitatakse värskelt. Lobauba (Lablab purpureus) on söödavate kaunade tõttu kasvatatud juba iidsetest aegadest ning praegugi kultiveeritakse troopikamaades seda taime. Lobauba on üheaastane ronitaim, keda tasub kasvatada ka tema dekoratiivse välimuse tõttu. Lobauba on 2–4 meetri kõrguseks kasvav suurte kolmetiste lehtedega taim. Kaunid violetsed, vahel ka valged aedoa õisi meenutavad õied on koondunud kobaratesse. Dekoratiivsed on ka pärast õitsemist arenevad suured lamedad terava tipuga violetsed kaunad, mis on toorelt mürgised, kuid keedetult söödavad. Kaunad kaunistavad taime sügiseni.
Supertoitude hulka kuuluvad taimed
„Meelte aias“ saab tutvuda ka selliste supertoitude hulka kuuluvate taimedega nagu tume rebashein ehk amarant (Amaranthus hypochondriacus), õlisalvei ehk tšiia (Salvia hispanica) ning Tšiili hanemalts ehk kinoa (Chenopodium quinoa). Tšiili hanemaltsa ehk kinoad kasvatatakse Columbias, Ecuadoris, Peruus, Tšiilis ning Argentinas. Seda vana kultuurtaime on Lõuna-Ameerika pärismaalased toiduks tarvitanud juba tuhandeid aastaid.
Inkade hulgas oli ta nii tähtsal kohal, et kutsuti lausa teraviljade emaks, kuigi teraviljadega pole tal mingit seost. Eestlaste toidulauale jõudis ta alles üsna hiljaaegu ning saavutas kiiresti populaarsuse. Üheks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et kinoa kui gluteenivaba toiduaine on hea teraviljaasendaja gluteenitalumatusega ja tsöliaakiahaigetele inimestele. Seemned on pisikesed, hirsist väiksemad, olenevalt sordist helekollased, punakad, mustad, oranžid või punased. Kinoa seemned on meeldiva pähklit meenutava maitsega, neid süüakse peamiselt keedetult, kasutatakse putrudes, salatites, suppides. Kinoa keeb pehmeks 15 minutiga. Seemneid lisatakse ka müsli sisse ja koogitainasse ning neid sobib idandada, juba 2–4 tunniga saab söömiseks sobivad idandid. Noored lehedki sobivad toiduks tarvitada. Ameerikast pärit õlisalvei oli asteekide püha taim, tema seemneid nimetatakse tšiiaseemneteks, neist pressitakse õli, kuid lisatakse ka erinevatesse toitudesse.
Botaanikaaia „Meelte aias“ kasvavad ka viljapuud ja marjapõõsad. Valminud vilju võib siin vabalt maitsta.
