KEELAMISE PÕHJUS SALASTATUD, SALASTAMISE PÕHJUS SAMUTI SALASTATUD: Kalle Mälbergi piltlik essee pärast seda, kui ta käis Tartus Olev Remsu 1976. aastal „Loomingu Raamatukogus“ ilmunud esikteose „Homne karikakar“ kordustrüki pidulikul avamisel.
August hiilis mäluaugus. On ellujäänud sigu, poes on nisupüüli ja odratangu, Supilinna rohtunud kiviteel sahisevad bemmid. Meedia huugab „Spritz macht frei!“.
Vana ja väärikas Tartu Kirjanduse Maja – kaupmees Jänese kodu, üle elanud Johannes Semperi punased nelgid ja kükakil „Internatsionaali“ laulmise, seinad ja keldrid mäletavad Abwehri ja KGB piinu. Salongis kireb kukk, täkk lobistab lakka ja nühib tõlva mära taguotsal, lammas tipib sõrgadega saalis nagu õuepeni ja määgib keset „Eesti palsakki“ Olev Remsu 1976. aastal „Loomingu Raamatukogus“ ilmunud esikteose „Homne karikakar“ kordustrüki esitlust augustis 2021.
1.
Loometiinest majast aimub ammuse aja kunstitähendust. Vanemuise tänava säravate akende puhtakspestud näos peegeldub sihvaka pürjeliproua kaunis figuur, koogitaldrik käes. Kirjandushuviline katlakütja krigistab tooli ja piinleb kõuena lähenevas globalismis, tolerastide kuumad südamed on liigagaratest peadest pöördumatult eraldatud.
Rutiinitalumatuse rasket vaimukoormat vedav kirjanik Remsu on poole sajandi jooksul koos esseede ja arvustustega kokku kuhjanud rohkem kirjasõna kui tal endal eluaastaid – usin raamatusõber võiks terve toa Remsu toodanguga tapetseerida, vaheta vaid nimed ja daatumid. Remsu ajalooiroonilise toodangu maht ületab Eesti elanikeregistri numbri.
Tartu ülikooli 1972. aastal ajakirjanikuna lõpetanud, botaanikaaia aednikust ema ja Karjala kannase sõjast Tartusse rännanud vedurijuhist isa poeg Olev Remsujev sai tööd kultuurilehes Sirp ja Vasar, aga lahkus sealt loomavagunis kauge Venemaa avarustesse mullikaid vedama, kui innukas stalinist Vello Pohla ohjad liialt ahtaks tõmbas.
„Homse karikakra“ pani kirja täiel määral eikeegi noorkirjanik Remsujev, kes oli mittekomsomolina kuulunud ülikooli komsomolikomiteesse ning rajanud Ain Kaalepi ideed ellu viies Kristjan Jaak Petersoni auhinna ja omistanud selle Friedebert Tuglasele.
Kuid Jack Londoni, Arvo Valtoni, Rabindranath Tagore ja Nikolai Baturini vahele mahtus endiste õllesõprade ja kohvikupoeetide üllatuseks soliidsesse „Loomingu Raamatukokku“ just Olev Remsujevi esikteos.
2.
1970-ndad olid Hruštšovi sulaaja loojang. Ülikoolis vahetas Leningradi ja KGB pihtide karastusega väärika rektor Klementi välja Pihkva Jõelaevanduse Tehnikumi haridusega „madrus“ Arnold Koop, ülikooli komsomoli juhtis „mõtteline kogus õlgi“ Märt Kubo ja parteiorganisatsiooni „suur punane kala“ Kalev Koger.
Nobelistid olid Tartust läinud – Jossif Brodski ei lugenud enam ülikooli peahoone auditooriumis luuletusi, ei suitsetanud enam kohvikutrepil ning Aleksandr Solženitsõn oli jätnud redupaiga Vasulas, elades nüüd Vermontis. Ainult Ivan Pavlovi katsekoerad haukusid marksumaja keldris lakkamatult, enne kui nad Uude Anatoomikumi meie, psühholoogide kursuse jaoks tingrefleksi katseteks ritta seati…
Tartus püüti leida pehmeid patju kõrgelt kukkunutele – Linnart Mäll vallandati küll ülikooli õppejõu kohalt, kuid sai jätkata tema enda loodud orientalistika kabineti vaneminsenerina, tänu mõjukatele Moskva sõpradele napilt „antipartiinostist“ „nepartiinostiks“ ümberkvalifitseeritud Ülo Vooglaiu sotsioloogialabori hävitamise järel tekitati Tartusse Kommunistliku Kasvatuse Laboratoorium. Ja millised tulevased taasiseseisvumise ägedad toetajad seal kõik leival olid! Saatuse irooniana loeb tänane Tartu ülikool sotsioloogia algust just nimelt Paul Kenkmanni professoriks saamisest!
3.
Kultuurisula jätkus veel paar aastat. Eesti keeles olid Salingeri, Hemingway, Scott Fitzgeraldi ja Vonneguti raamatute sekka poetunud Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elust“, samuti Mati Undi „Hüvasti, kollane kass“ ja „Võlg“ ning Teet Kallase „Heliseb, kõliseb“. Lennart Meri „Hõbevalge“ ja Jaan Krossi Russowi lood ning Arvo Valtoni „Rohelise seljakotiga mees“ andsid aimu, et meil on lootust…
Sestap me peame täna, pool sajandit juurde elanuna, lugema üle noorkirjanik Remsujevi „Kuristiku karikakrarukkis“ kui „eilse jorjenni“ (nagu toona selle üle sõbralikult irvitati), mis koltunud meenena raamatulehtede vahel kaua kuivand. Mis sest, et see pole Tammsaare sookuivenduse käsiraamat, Krossi pikkade ümberütte lausetega thomasmann ega ka Alo Mattiiseni isamaalised laulud, mille saatel hea tantsida.
4.
Ei, jah! Remsujev tuleb keelata!
…sest dotsent Tigane ahistab noort menstruaalpoeeti Virvet, peategelane Artur viskab viinapudeli (sealjuures pooliku!) Emajõkke, Viisjaagu järve upub koolivend Rene, asutatakse sanktsioneerimata salaselts, nolgid solvavad püüdlikke kodanikke ja põlgavad kooliharidust ning uitavad võõrastel matustel peerunaerumasinaga hirnatades. Eesti kirjanikke nimetatakse nälkjateks pudelis, kogu Eestile püha ülikooli peahoone leiab seal tunnustamist seetõttu, et seal asub tasuta ja puhas (erinevalt avalikest WC-dest) mõtlemise kabinet. Ja millised kirjeldused – päike loojus, kadus nagu lutikas seinaprakku. Seksivärki nõukogude noorsookirjanduses polnudki – aina „kustutati tuled… jäädi ööseks“ . Miinus ilmne! Keelata!
Remsujevi esikraamatu ängikangelane Artur Aamer viskleb ja soiub nagu koroonahaige isahani ikka tollest dotsenditütrest Jollist, kes on pidevalt kadunud ega ilmugi välja. Igimoodne „love-hate“ läks siis peale, veab igal ajal välja… sekka põiked Tartu reaaliatesse – õllesaal, ülikooli kohvik, Werner, seminarka, ja kogu aeg „pannakse tarka“.
Tollal aina abielluti – Peep Gorinov Sirje Kiiniga, Peeter Ilus Soome iluduskuninganna Ursula Rainioga ning Olev Remsu Reet Kuduga, mina juba teist ringi.
Me pilgar pikk, homset polnud…
5.
Las tallinnistlikud mürgisegajad ja meediamogulid koogutavad kahanevate lugejate taandumisväljal kaeblikult kaelu, aga Remsu, nagu Jüri Üdigi, ei tüdi. Ja plakatikleepimise imal tõde imbub läbi müüripragude.
„Ei juhtunud midagi“, mäletas Viimsesse Linna mittejõudnud Karl Ristikivi. Karl Gustav Jung ei jõudnud samuti Rooma, aga Remsu on jõudnud igale poole – maapall on Remsu jalajälgi täis.
„Väikelinna haabade“ õhus värelev tõde istub saalipinkidel ja nagistab naeru. Apteeker Melchiori mürgisegu pole Remsu maitsnud, linnaarhiivis alamsaksa ja ladina veergudega silmi rikkunud, kuid ajutrenni anaeroobsel ületarbimisel tekkisid Remsu „Buraševo hulludel“ genitaalelevantsuse nähud.
Katsuge aru saada, meelde jätta ja alla kriipsutada Remsu enda meelest parimad teosed – „Kurbmäng Paabelis“ ja „Haapsalu tragöödia“. Kõike ei jaksa üles lugeda – enne läheb issanda päike looja.
6.
Ehe elu ja kirjandus ja siis veel see… mis ta nimi nüüd oligi? Ahjah, see kultuur, mis lehvis Tartu Kirjandusmaja õues ja saalis, oli ikka jah, kaunile elule ärganud.
Tuli vihm, põud oli möödas. Küünlad kustunud, mööduvad pulmalised sättisid end aasal hobuste lakkade lehvides pildikasti ette. Tembime Heiti Talviku, Suumani Sassi, Ilmar Laabani ja Juhan Liivi vaimusegu:
„kui kägistamise viirus… surub elementide pimeda raevu… vägistamise kiirusel… saledasse stroofi… ja kui seda metsa ees oleks.“
August, ja mitte too Sang, vaid ikka see, mis tuleb pärast juulit, kisub õhtule:
„Saksad surevad, mõisad põlevad, matsid jäävad matsideks, võileib pauna ja suudlus palgele, nõnda inimlaps saab jõudu jalgele.“
Remsujev lõpetab.
„Ahastav mürin paiskus üle saksikusest huugava Tähtvere linnaosa … Artur kaalus, kas ta armastab Jolli, karikakra viimane kroonleht vastab, et ta armastab Jolli, ta otsib kähku endale uue pruudi…“
Remsujevist on saanud klassik Remsu, keda te võite vihata ja tõenäoliselt vihkategi.
See ei loe midagi.
