PIDU
JÜRI ARRAKULE
lõunal peksti sodiks kogu ateljee
viimsed mööblitükid kella viie teel
õhtu hakul auto müüri rammiti
juhil ajud seljalt kokku kammiti
südaöösel lõhestati kahe mehe pead
ülejäänud põrandale langesid kui sead
pärast kesköist kella tormati koos vette
uppumises püüti jõuda teistest ette
nõnda pidu lõppes vastu hommikut
Liiva Annus jalast tõmbas kummikud
kehad koidul kokku Taara kogus siis
ning pead parandama õllesaali viis
ALBERT TRAPEEŽ 1977
ANDRES EHINILE: KesKus avaldab Leonhard Lapini loo Andres Ehini mälestuseks. Essee räägib Ehinist ja teistest, ja on Loomingus vedelenud juba aasta. Lapin: „Nad pole mulle isegi vastanud, kuigi olen Eesti Kirjanike Liidu liige. Mida nad minust veel tahavad? Kardavad lihtsalt Ly Seppelit ja Kristiina Ehinit. Enne neid oli Ehin kõva seikleja, viina- ja kepivend, nüüd muidugi puutumatu klassik.“
Ennemuiste, see võis olla aastal 1977, kohtusid head sõbrad Andres Ehin, Jüri Arrak, Jaak Adamson ja allakirjutanu Kuku klubis, kus läbi õhtu maitsti ergutavaid jooke ja innukalt filosofeeriti, vahel ka vaieldi. Sümpoosioni kõrghetkel, nagu seda alatasa juhtus, liitus meiega mitte klubi stammjoodik, vaid võluva välimuse ja vaba olemisega sire daam, kutsudes meid pidu jatkama oma villas Nõmmel, mille oli talle jätnud tema elust lahkunud abikaasa.
Kaks korda polnud seda vaja öelda. Enne jaanilaupäeva pääseda lämmatavast ja suitsusest klubist, kus ka kirves õhus rippuda võis, ning õdusasse parklinna koduaeda valget ööd nautima minna oli sel hetkel ülim pakkumine. Võtsime pudelid kaasa (sellal oli seadus, et veinile võis kõrtsis lisada vaid 50%) ja jatkasime oma lõbusat keskustelu, mis daami seltskonnas sai uue hoo, kaunilt haljastatud aias. Peo lõpp on hämarusse kustunud, ent tõsiasi on see, et me kõik magama jäime, kes kusagil. Valgest ööst nägime vaid poolt.
Hommik äratas meid ereda päevavalgusega ning peagi kogunes seltskond taas värskesse iluaeda, kus oli tollal moodne aiabassein. Andres, nähes veesilma, kooris end alasti ja sulpsas konnatiiki, puristades mõned minutid. Kui ta sealt siis värskenenuna välja ronis, oli ta kaetud tiigi dekoratiivsete vesikasvudega, meenutades vetevana. See imeline vaatepilt ei kao mu silmist iial. Sürrealism oli kehastunud!
Me teised otsustasime end värskendada poest hangitud õllega, mis oli tollal tõeline lake ning ükski tõeline intelligent seda tavapäraselt ei joonud. Nüüd oli aga eriolukord, lähedases kioskis veini polnud ja pealegi tuli kainelt arutada – mida edasi teha? Olla või mitte olla? Olla, ikka olla!
Et Andres pidi jaaniõhtuks kindlasti Raplasse, koju oma perekonna manu minema, kutsus ta meidki kaasa: oma uut elukohta vaatama ja suurt eesti rahva pidu pidama. Mõnda aega arutades tärkaski meil selline plaan: kõigepealt külastame sürrealisti ja tema peret Raplas, kus naudime jaanituld, ning juba järgmisel päeval sõidame edasi lähedasse Paidesse, kus pidi elama Jüri kirurgist sõber Volli. Tema juures pidi piiritus ojadena voolama. Mees ise aga olla nii paks, et ei saavat enam kätega üle suure kõhu opereerida ja tegevat seda jalgadega. Olla Moskvas isegi vastavatel kursustel käinud ning TPI insenerid olid talle ka erilise opipingi ehitanud. Seda kõike tahtsime me muidugi näha, eriti aga, kuidas meister piiritust eriti maitsvaks ja joodavaks joogiks tembib.
Seejärel oli kavas edasi sõita Pärnusse, kus elas ju meie vana sõber, lavastaja Ingo Normet. Pärast nukrat ja lamedat sisemaad oleks olnud mõnus mõned päevad veeta veepiiril, käia teatris ja jatkata sümpoosioni veidi veini limpsides. Pärnu õlu oli tollal Eesti halvim – kasutatud mereveest soolane. Seda jõid vaid siia saabunud lollid suvitajad, kohalikud soolasid sellega kurki.
Pärnust oleksime sõitnud üle Valga ja Võru, kus meil polnud ei sõpru ega vaenlasi, keeruga minu kodulinnakesse Räpinasse. Seal oleks meid ees oodanud minu ema Sofia rikkalik toidulaud ja keldritäis külma koduveini. Seda ajas pidevalt ajaviiteks minu isa Rudolf, aga ise ta seda juua ei saanud. See-eest said seda kõrvetisi tekitavat kraami rohkelt pruukida nende head naabrid, kes vanemaid ka kõikvõimalikes kodutöödes varmalt abistasid. Seepärast oli minu vanematekodus pidevalt külalisi. Milline võluvägi on ikka veinil!
Räpinas paar päeva puhanud, pühas Võhandu jões kümmelnud või paadiga sulistanud, oli plaan sõita Tartu. Arvake kolm korda, keda me tahtsime külastada – muidugi sõpra Vaino Vahingut, kellel pealegi oli Jüriga pidev kirjavahetus, mis on siiani avalikkusele saladus. Pärast nii pikka ja kurnavat reisi oleksime kõik vajanud ju psühhiaatrilist abi. Räpinast oleksime ema käest kaasa võtnud ka Vaino lemmikjooki – eetrit, mis on Võru- ja Setumaa rahvusjook. Selle müümine on nüüd Euroopa direktiiviga lõpetatud ning sellega ka nende rahvakildude iseolemisele põõn pandud. Kõigepealt söödi välja võro kiil (setud on ses suhtes sitkemad olnud), nüüd veel ka jook, mis pani kujutluste meele ja laulva keele liikuma. Vastutasuks saadi vaid Võro Instituut! Täname, Euroopa!
Pärast meeleravi oleksime selgetena sõitnud Tallinna tagasi, pakatades saadud muljetest ning inspiratsioon oleks meid jällegi viinud kunstiloomingu radadele. Kogu reisi kulud lubas kanda Jüri, sest ta oli just ministeeriumist saanud raha tellimustöö eest, milles ta maalis näituse „Inimene ja tehas“ tarbeks oma insenerist sõbra portree. Kunstnik ise pidas tööd haltuuraks ja vandus, et need hõbeseeklid tuleb hävitada!
Mõeldud-tehtud! Sõitsime bussijaama ja sealt kohe edasi ka Rapla poole, kosutades end teekonnal karastavate jookidega, nii et kohale jõudes olime jaaniõhtule sobivalt ülevas meeleolus. Tähtsaim rahvuspüha ikkagi – õhtul põleb lõke, hommikul seedetrakt.
Meid võeti küll Andrese perekonnas vastu veidi üllatunud ilmel, aga sõbralikult. Kohtasin siis esmakordselt Lyd, aga ka tema käbedat isa, lapsi nagu ei mäletagi. Ilmselt olid nad siis veel nii väiksed, et mu silm ei seletanud maimukesi. Esimese toiminguna algas meie kainestusprotsess. Andrese leidurist äi oli väimehe tarbeks konstrueerinud Eesti esimese koduse ringduši ja me kõik pidime selle teravate jugade vahel mõtlema oma elu üle järele. Pole ime, et paljukannatanud Andres mõne aja pärast midagi joovastavat enam suu sissegi ei võtnud. Aga ennäe imet – kaineks me saime!
Meid toideti, joodeti morssi, aga kui õhtuks Rapla jaanitulele jõudsime, olime jälle mõnusasti auru all. Kus me jõime ja mida me jõime, ei mäletagi, nagu jaanituldki. Aga eks nad sel ajal kõik sarnased olidki: põletati vana rämpsu, lapsed jooksid tule ümber ringi, mehed kallasid kõrri, naised pahandasid ning mõnes kohas mängis ka mõni külakapell või süldibänd, aga viimane oli juba luksus. Töllerdati niisama kas pool ööd või terve öö ringi, anti kellelegi vastu tatti ja kui jõudu veel jatkus, sahistati põõsas mõne purjus neiuga. Ürikutest on teada vanad eestlaste jaaniorgiad, kus korraga olla üüranud 3000 torupilli! Meie aga jõudsime kõik õnnelikult koju: molud terved ja ei mäleta, et oleks mõnd naist kabistanud – me neli hoidsime kõik kenasti kokku. Mind ja Jüri poetati magama lakka, Jaak kui kõige elavam kambast pandi sauna luku taha, et perekond saaks öörahu, mis tõesti kohe ka saabus. Suikusime kõik nagu imeväel surmaunne ning järjekordne valge öö sai maha magatud.
Kui järgmisel hommikul Jüriga lakas ärkasime, puhkesime ohjeldamatult naerma – me ei tundnud teineteist ära. Sääsed olid öösel meie näod nii ära söönud, et mulle vaatas vastu üks punane tursunud lõust, sama elamuse sai minust ka Jüri. Jaagul läks paremini, sääsed sauna ei pääsenud, aga tema ei pääsenud sealt ka välja ja oli end sunnitud tühjendama sinnasamasse. Haisev saun perekonda muidugi ei vaimustanud ning äkki läks kõik väga kiireks. Ringdušš ja hommikupala – jalad selga ja minema! Andres suunas meid bussijaama mööda Rapla ääreala kõrvalteid, et võimalikult vähe inimesi näeks teda sarnase äraaetud kambaga. Väikelinnas on ju iga aken silm ja kõik, mida sa seal teed, eriti kui oled veel võõras, pannakse tallele. Mõnikord ka kitsele, lehmale ja hobusele, kes kõik kannavad endas elavat ajalugu. Kui aga vääritu teabe hulk neisse juba kuhjub, nad tapetakse ja süüakse ära.
Raplast lahkusime rõõmsameelsetena ja kainetena, mõeldes sellele, mis imeline elu meid Paides ees ootab. Olime täis indu Eestile tiir peale teha – see oli meil ainus võimalus sooritada reis ümber maailma, sest meie maal võis elada vaid igast küljest okupantide määratletud piirides, avatud oli see aga „vennasrahvastele“, milliseid siia pidevalt sisse imbus. Neile ilmselt kooselu eestlastega meeldis, kuigi meile oleks sobinud paremini koos elada hoopis teiste Euroopa rahvastega – aga oodata tuli veel 20 aastat. Nagu Godot’d.
Jõudnud Paidesse, tormasime kohe Jüri arstist sõbra koju. Aga võta näpust – ta oli hoopis maale puhkama sõitnud ja vedeles mõnes Võrumaa järves, sest ujuma ta ei pidanud, suur pall püsis niigi vee peal. Aga siis tabas meid veel hullem üllatus – tõeline looduskatastroof – keskpäevaks oli õhutemperatuur tõusnud 30 kraadini! Püüdsime küll end pargis väikse veiniga jahutada, aga seis läks üha halvemaks ja äkki oli nii minul kui ka Jüril reisikihk kadunud ja peas tagus vaid üks mõte – kiiresti Tallinna tagasi, jaheda duši alla Jüri ateljees, heita pikali ja rüübata mingit jahedat jooki. Reis pidi jatkuma nüüd vaid ühes ruumis, kus oleks olnud võimalik veel kõiksugu mööda Eestit ringilaskmise unelmaid heietada. Kodule me ikkagi ei mõelnud, sest raha oli veel kulutamata. Meist kuumaverelisem Jaak aga polnud tagasipöördumisega nõus.
„Ta, kurat, ronib nüüd Paide linnamäele, joob ennast täis ja oksendab eesti kuningate hukkamispaigale, pühasse mulda,“ kirus Jüri. Ja nii ollagi läinud, ka Jaak ei jõudnud Paidest kaugemale. Pikemad teekonnad aga ootasid teda ees hoopis hiljem, meremeeste võsu, nagu ta oli. Elab nüüd Sloveenia ühes maalilises mägikülas ja ajab selle kandi parimat slivovitsi, järjekord ukse taga. Alguses oli seda teinud vaid teistele, aga hiljem hakanud kahju, et hea kraam läheb vaid võõraste kõrist alla, ja hakanud ka ise tasapisi proovima. Vabal ajal maalib Läänemerd, pisar silmanurgas.
Me Jüriga aga istusime võimalikult kiiresti esimesele Tallinna bussile ja sõitsime piineldes, nõukaaegse konditsioneerita sõiduriista lämmatavas palavuses, higi voolamas, nagu lapsed, teineteise käest kinni hoides, kodulinna suunas. Seega oli meie reis ümber maailma lõppemas. Ingo Normetit, Vaino Vahingut, muidugi mõista ka armsat sürrealisti trehvasime veel kordi ja kordi ning nii mõnestki neist kohtumistest saaks sarnase loo. Elu võib vaid ajalooraamatutes ja romaanides kujutada ühtse tervikuna, tegelikkuses koosneb elu vaid üksikutest lugudest, millest me valime välja need sündmused, mis meile antud hetkel sobivad. Teistel hetkedel võivad esile tõusta hoopis teised lood.
Olime täis indu Eestile tiir peale teha – see oli meil ainus võimalus sooritada reis ümber maailma.
Jõudsime kõik õnnelikult koju: molud terved ja ei mäleta, et oleks mõnd naist kabistanud – me neli hoidsime kõik kenasti kokku.
