LOOMAD ON LAHTI: Muusikapäev tuleb vääramatu jõuga nagu mõne märulifilmi kangelane. Jälle on saabumas see päev, millal ei saa kodust nina välja pista, ilma et mõne muusiku otsa komistaks. Muusik Brigitta Davidjants hoiatab, et temasuguseid jagub sel päeval absoluutselt kõikjale – koolimajast kütusetanklani ja linnaosavalitsusest kaubanduskeskuseni.
Et muusikapäev hallitama ei läheks, nagu traditsioonidega vahel juhtuda võib, on sel igal aastal mingi eriline nõks – selline, mis muudab iga muusikapäeva eelmisest pisut erinevaks. Mullu kolistati pühapäeva puhul mööda kirikuid, tunamullu põrutati esmakordselt metropolidesse. Mis on siis seekord teisiti?
Kool ja elus muusika
Vastuse annab kätte pisuke kava puurimine – sealt selgub, et muusikud annavad seekord väga palju kontserte koolimajades. Arvestades seda, et muusikapäev on paistnud seni silma pehmelt öeldes tavatute kontserdipaikadega, tundub selline lahendus vahelduseks täitsa mõnus. Miks? Aga seepärast, et kooliruum on üks ütlemata oluline ruum ning arvestatav osa meie elanikkonnast veedab seal uskumatult palju aega.
Ilmselt kõik me teame, et kool võib olla väga erinev. Kool võib olla õppimist toetav, mängurõõmu pakkuv ja turvaline. Kool võib olla ka kiuslik, paindumatu ja võimuhierarhiaid loov. Seepärast on iga initsiatiiv, mis kooliruumi natukenegi rõõmu toob, igati teretulnud. Ja nii palju, kui ma oma kooliajast mäletan, tegi igasugune elusmuusika seda vägagi edukalt.
Igal lapsel
Keda siis millises koolimajas kuuleb? Näiteks mitut eesti noore põlve juhtivat pianisti: Age Juurikat Viljandi muusikakoolis, Kristi Kaptenit Noarootsi gümnaasiumis ja Sten Lassmanni Suure-Jaani koolis. Viimane musitseerib kusjuures duona tšellist Valle-Rasmus Rootsiga. Loomulikult pole see nimekiri lõplik ja muusikuid jagub kamaluga teistessegi Eestimaa haridusasutustesse.
Õnneks ei tähenda koolikontserdid ainult seda, et eesti tippinterpreedid kooliperede ees musitseerivad. Sama tähtis on see, et ka noored pilliõppijad ise saavad võimaluse esineda – sest ainult klassis harjutades on muusikuks saada sisuliselt võimatu. Seepärast kannab muusikapäeva üks eriprogramm nime „Igal lapsel oma pill“, mille raames kuuleb noori muusikuid lasteaiast noortekeskusteni ja pillistuudiotest muusikakoolideni. Selle eriprogrammiga lõpetatakse ka EV100 algatus, mille raames on lastele kingitud üle 2700 pilli.
Ligipääsetavus
Muusikapäeva kontsertide juures on sümpaatne see, et need on mitmes mõttes ligipääsetavad. Esiteks seetõttu, et muusikat ei mängita sel päeval ainult suurtes linnades. Tundub elementaarne? Aga tegelikult ei ole, sest kultuurile ligipääs ei ole kõigis Eesti otstes ühesugune. Mis on muidugi igavesti jama olukord, sest annab aimu, kui erinevad võimalused on Eesti eri paikade noortel. Mõne suurema linna noorel on igal nädalal kontserdikavas valik ooperist orkestrimuusikani, maakonna noore jaoks on need võimalused piiratumad.
Muide, ligipääsetavus ei sõltu vaid sellest, mitu kilomeetrit tuleb kontserdile pääsemiseks läbida. Sama palju mõjutavad ligipääsetavust finantsid. Teisisõnu, Mustpeade maja võib asuda ju kõigest paari kilomeetri kaugusel, aga kui muusikasõbral raha pole, jääb majake ikka kaugeks ja kättesaamatuks. Rahvusvahelisel muusikapäeval on aga kõik kontserdid tasuta. Ja see annab võimaluse kuulda ka selliseid interpreete, kelle kontsertide eest tuleb muidu arvestatav kogus raha välja käia.
Veel mürgeldamiskohti
Kui nüüd koolimajad kõrvale jätta, leidub muusikapäeva programmis jätkuvalt neid imelikke ja ootamatuid kohti, kuhu muusikud 1. oktoobril mürgeldama lastakse. Näiteks kuuleb politsei- ja piirivalveorkestrit Ülemiste City parklas, Vanemuise kvintetti MOE viinavabrikus ning sopranit Marin Lilosoni, baritoni Rene Soomi ja pianisti Siim Selist Valga raudteejaamas.
Rõhutan siinkohal, et muusikapäeva programmis on eriline rõhk akadeemilist repertuaari esitavatel interpreetidel. See, et nad esinevad ebatavalisis paigus, annab asjale omamoodi lisaväärtuse. Tavaliselt oleme klassikat harjunud kuulama kontserdisaalis, tagumik tooli külge naelutatud ja kontserdikava pihku surutud. Kui eemaldada aga klassikaline muusika selle tavapärasest keskkonnast, hakkab kuulaja märkama asju, mis muidu kahe silma vahele võivad jääda.
Ahjaa, kui eelnevat juttu lugedes jäi mulje, et muusikapäev tähendab ainult klassikat, siis päris nii see ei ole. Tegelikult leiab kavast ka kõike muud – etnot ja poppi ja džässi ja mida kõike veel. Näiteks laulab Swingin Sisters kohvikus Wabadus tantsulist vana kooli estraadi, Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses kuuleb MandoTrio esituses raju mandoliinitärinat ning Lahmuse mõisas mürgeldavad Viljandi pärimusmuusika õpilased.
Muusikapäeva maailmne lugu
Muusikapäeva traditsiooni algatas 1975. aastal maailmakuulus viiuldaja Yehudi Menuhin, kes tahtis maailma muusika abil kaunimaks muuta.
Sama palju taotles Menuhin seda, et muusikakunst leviks kõigis ühiskonnakihtides, sõltumata rahvusest, kultuurilisest taustast ja sotsiaalsest klassist. Selle nimel mobiliseeris ta kogu ühiskondliku muusikaelu, alates professionaalsetest ja lõpetades amatöörühendustest, ning muusika kõlas sel päeval küll teles ja raadios, aga ka kontsertidel. Eestis tähistatakse rahvusvahelist muusikapäeva alates 2002. aastast, mispuhul jagatakse sel päeval muusikapreemiaid. Üle-eestilise kontserdiprogrammiga tähistatakse päeva tänavu kuuendat korda.