ANNAB JUMAL LAULU, ANNAB KA PEO: Juuni algul esitleti ERM-is raamatut „Laulupeod Postimehega“. Selle peamine koostaja Lauri Vanamölder pajatab, kus on mees, kus post, kus laul ja kus pidu. Ja veab läbi laulupiduliste oma toimetajanäpuga Eesti kultuuriloolist järge.
Laulupeoraamatu idee oli alusest peale, et kõik üldlaulupeod oleksid esitatud selliselt, nagu nad omal ajal Postimehes/Edasis kajastatud said. Seega mulje ja ajarännak, tausta ja selgitusi andmas kaks saatesõna. Ühelt poolt raamat kõigist üldlaulupidudest. Teiselt poolt raamat ajalehest Postimees. Kaks ühes.
Materjali oli teadagi palju. Nii sai valiku peamiseks kriteeriumiks kirjutiste värvikus, ajastule iseloomulike nähtuste kajastamine ja olustikukirjeldused, aga ka ideoloogilise pitseri esiletoomine tema kogu kirevuses. Tagaplaanile jäid laulupidude sügavama muusikalise analüüsi ja laulupeomõtte käsitluse filosoofilisema kallakuga artiklid kui pigem erialakirjanduse huvisfääri kuuluvad. Iga laulupidu pidi hakkama oma lehekülgedel taas kordumatult pulbitsema, andes edasi just selle aasta fluidumit.
Ajastumärgid
Kui esimeste laulupidude kajastused on pigem tagasivaatelised pidulikus toonis ümberjutustused toimunust, siis aja edenedes muutuvad need järjest mitmekesisemaks, ulatudes põhjalikest ülevaadetest toimuma hakkavast ja toimunust kõige detailsemate pisiseikadeni välja. Ja need ongi vast kõige põnevamad, sest annavad edasi seda kordumatut ajastut.
Et esimeste pidude puhul puudusid lehtedes fotod, sai nende pildiline pool lahendatud reklaamide esitamisega. Ja need on kohati ikka väga lõbusad. Laulupeoõlu ja -sigarid, puhveti avamised, korteriüürimised laulupidulistele, mälestusmündid, raamatud, laulupeoga seotud teatrietendused jne. Hiljem lisanduvad saržid, karikatuurid, fotod, fotokollaažid. Nõukogude aja saabudes kaovad paraku reklaamid, kuid neid asendavad oma ajastule iseloomulikud fotod, aga ka plakatid ja embleemid. Iseseisvuse taastamise järgsed peokajastused lähevad järjest enam pildilisemaks, ulatudes viimaste pidude puhul juba mitmeleheküljeliste galeriideni, kus domineerivad kvaliteetsed suured fotod.
Mõni ilus kirjeldus
Vahest üheks ilmekamaks olustikukirjelduseks võib pidada järgnevat, mis 1933. aasta laulupeol lausa kahes artiklis kajastust leidis.
Aga üks waene linnuke oli kewadel pesaehitamise ajal jätnud lehed lugemata ja ehitanud oma pesa kesk lauluwälja. Suure kaebamisega keerles ta oma wäikeste pesapojukeste kohal. Kartis ja oli õnnetu. Kuid skaudid olid kohe abiks. Nad piirasid linnukese pesa aiaga ja hoidsid rahwa eemale. Linnuke sai julgust ja wiimaks hakkas päris usinasti kandma toitu oma pojakestele. (Lk 77)
Kuid ega ka see 1950. aasta oma alla jää (olles ilmselt siiski ajakirjaniku fantaasia sünnitis).
Rannu vallast sõidavad Võimsa Jõu kolhoosi segakoor ja Olevi kolhoosi naiskoor.
„Laulupeo laulud oleme hästi ära õppinud. Raskusi tekitasid alguses vaid mõningad põhilisemad laulud nagu E. Kapi „Rahva võim“ jt. Kuid piisavate harjutustega oleme jõudnud niikaugele, et igaüks võib neid nüüd vabalt ilma noodi abita laulda,“ jutustab Võimsa Jõu koori juht sm. Leopold Karu.
„Ega’s meilgi pole halvemini töötatud,“ tähendab Olevi koori juhataja sm. Senta Unn, „sest võrreldes möödunud üldlaulupeoga oli käesoleva jaoks tunduvalt rohkem aega ja võimalusi harjutusteks.“
Sm. Unn on tubli töötaja kolhoosis. „Eile õhtul kell 10 lõpetasime heinateo. Seepärast sõidame täna kerge ja rõõmsa südamega Tallinnasse laulupeole,“ räägib ta, kui jutt kaldub kolhoosi töödele.
„Aga meie lõpetasime eile õhtul silotegemise,“ vastab Võimsa Jõu kolhoosi ja koori liige sm. Ilme Kolk, riietatud kaunisse Muhu rahvarõivasse. (Lk 109)
Antagu keisrile, mis keisri kohus, ja jumalale, mis jumala kohus!
Raamatut süvenenumalt lugedes torkab silma laulupidude kajastamise jahmatav riigitruudus sõltuvalt valitsevast korrast.
Nii võib lugeda 1.–7. laulupeo osas lausa nõretavaid pöördumisi „auuliku“ keisrihärra poole, aga üllatavalt selgub, et ka hilisem Stalini-aegne paatos ei ole kuigivõrd erinev 1938. aasta omast! Nõukogudeaegsed artiklid ongi valdavalt üks suur ülistus ja kiidulaul Nõukogude võimule, sest olid ju laulupeod muudetud vaid üheks osaks ENSV juubelisünnipäevade tähistamises.
Selle perioodi võtab kenasti kokku 1990. aasta laulupeo avaartiklis Mart Soidro (lk 169–170).
Küsimus lugejale
Üldiselt leidus iga laulupeo kohta artikleid kaugelt rohkem, kui raamatusse mahtus. Ent ometi ilmnes siin põnev avastus. Kui davidvseviovlikult küsida, mis aasta laulupeo kajastus on Postimehe/Edasi artiklite poolest kõige kesisem, siis pärast lühikest mõtlemispausi võivad kõik õigesti vastanud end premeerida ise, oma kapist, kui vastasid, et 1985, kust raamatukõlblikuks osutas vaid üks (!) artikkel, mis ka täies mahus sisse läks.
Postimehest Edasiks ja tagasi
Raamatu teise poole moodustab Postimehe kui ajalehe arengu lugu. Huvitav on jälgida, kuidas Postimehest saab Edasi ja sellest omakorda Postimees, kuidas muutub küljendus, kuidas arenevad kirjatüübid, millal ilmuvad esimesed pildid, fotod, millal nad värviliseks muutuvad, kes kirjutavad jne. Paraku ei võimaldanud raamatu formaat artikleid otse lehest faksiimilena esitada, mistõttu sai piirdutud vaid iga peatüki ees ühe ilmekama esiküljega.
Teisest küljest pakub põnevust eesti keele muutumine. Et gooti kirja lugemise harjumus pole enam kaugeltki valdav, said kõik tekstid tänapäeva kirja ümber löödud, kuid vana kirjaviis koos oma kohati veidra ja harjumatu ortograafiaga jäi muutmata. Teadlikult sai hoidutud originaaltekstide tänapäevaseks lihvimisest – kui ikka „Kalevi“ staadion oli jutumärkides, siis nii see sai ka esitatud. Või lühendid. Imeline võimalus jälgida (õige)keele arengut!
Kas laulupeoraamat saab olla ilma Jannsenita?
Postimees on olnud kõigil laulupidudel alati kohal, nagu seisab ka raamatu kaanel. Ent siin on üks kaval detail, mis vajab selgitamist. Nimelt asutas Johann Voldemar Jannsen Perno Postimehe 1857. aastal Pärnus, kuid esimese laulupeo toimumise ajaks tegutses ta juba Tartus, kus andis välja hoopis teist lehte – Eesti Postimees ehk Näddalaleht.
Tänane Postimees aga loeb enda eelkäijaks Perno Postimeest, mille Karl August Hermann 1885. aastal ära ostis ja mille ta muutis 1886. aastal Tartus ilmuvaks Postimeheks. Niisiis on esimesed kolm laulupidu raamatus toodud ära Jannseni teise Postimehe vahendusel, kuid see on paratamatu. Eesti Postimees oli siis leht number üks ja Jannsen laulupeo hing. Peamine tüvitekst „Kuida olli Eestirahwa 50-aastane Laulopiddo Tartus?“ ilmus ju seal. Seega oli Jannseni lehe kasutamine ainumõeldav. Eks ka Perno Postimees kajastas neid kolme pidu, kuid tase oli hoopis midagi muud.
Igavikulised probleemid
Laulupidudega on käsikäes käinud ühe suurema probleemina repertuaariküsimus, mille üle kirglikult ka leheveergudel on arutletud – et kas pidu peaks olema rahvalik või pigem nõudlikumale maitsele ja ka sellele vastava repertuaariga, mille omandamine aga on teadagi oluliselt keerulisem ja kõigile kooridele mitte jõukohane. Seega, kas rahvapidu või valitute pidu.
Ent sellest veelgi teravamalt kerkib esile traditsioonide rikkumise küsimus. Näiteks kui 2004. aasta laulupeorongkäik lakkamatu vihma tõttu ära jäeti, sai sellest vaat et lauljate revolutsioon, kus „masinale vastu hakates“ tehti rongkäik ise ära.
Kolmanda probleemina tõuseb esile laulupidude vajalikkuse küsimus. Just eriti 20.–21. sajandi vahetusel oli üpriski päevakorral mure, kas laulupidu sellisel kujul on üldse tarvis. Reeglipära on muidugi see, et pidude lõpus siiski õhatakse, et ikka läks kõik korda ja noored on vaimustuses.
Neljas ja võib-olla peamine probleem on olnud ilm, mille kajastamine on ajakirjandusel üks meelisteemasid läbi aegade.
Rõmohõiskamised!
Ilmekas näide Jannseni stiilist, kus omal kohal nii võimutruudus kui ka ajastu detailikesed.
Wanna Eesti abbiello paar
Kolmandamal piddopäwal, kui 4000 innimest „Wannemuine“ seltsi aedas kous ollid, istus ka üks ellatand abbiellopaar, mõllemil wannaduse lummi pea peal, waggusi pude al ja kulas pealt. Ligutud süddamega ei sanud hulk aega kumbgi sõnna suust. Kirjo rahwa hulk, lehwitawad kennad lippud, lauloheal, passunamäng, rõmohõiskamised ja iseäranis piddo tähhendus ja mälestus tungis wannakestele ni süddamesse, et neil wõimalik ei olnud suud lahti tehha. Wimaks pühkis wannamees kue käisega silmi ja ütles: „Kule, emma, minna ei kahhetse mitte, et meie need paarkümmend wersta olleme sia tulnnd. Suremat asja meie mõlemad enne surma ommeti ennam ei näe. Mo südda ligub rindus, kui selle peale mõtlen, mis meie silmad norel põlwel piddid nägema ja mis nüüd näeme. Wata emma, 50 aasta eest ollid sinna alles karjalaps ja minna juba tööpois. /–/ Pärrast tulli prius. Parrako polnud ka eestotsa suur assi. Priiks ollime kül sanud, Jummal andko õnsa keisrile rahhulist hingamist, agga maa tõmbati jalge alt ärra, jädawat paika polnud ennam kuskil. Peksa saime wanna wisi ja igga silmapilk hüdis mõisnik: „Wallast wälja! Minge kus k…..!“ Saggedaste ollid rentnikud, opmannid ec. Weel õelamad, kui mõisnikud isse. Oh, emma, meie olleme tullist wallo weel küllalt näinud, künni assi järk järgult paranema hakkas ja meie praeguse issaliko Keisri wallitsuse al on jubba mitmed ülleliga koormad meie õllade pealt mahhalangenud, muido olleks üsna jõlledus nisuggust piddo piddada. /–/ Sellepärrast on mo südda halledat rõmo täis, kui omma silmaga wõin nähha, et kõige endise wallo ja waewa al meie rahwas ommeti põlle jalge alla jänud, waid on edasi läinud ja saab weel minnema. Anna Jummal tale kallist terwist ja head meelt, mõistust. Sedda Eestirahwast, mis nüüd omma jubelipiddo peab, ei te kegi ennam pärrisorjaks. Emma, selle troostiga wõime mõllemad mätta alla puggeda, kui meid ärrakutsutakse.“ Wanna emmake nikkutas peaga, agga ei sanud middagi ööldud.
(Eesti Postimees ehk Näddalaleht, nr 31, 6. august 1869)
Pealkirjanduse kunst
Ent pildid on raamatust vaid üks osa, peamine tuum peitub ikka tekstides. Vaid mõned värvikamad pealkirjad:
Keeldud korter (1869)
Laulupidu lähenedes tõusewad hinnad (1928)
Tartu jälgib laulupidu raadio kaudu (1933)
Kujunegu üldlaulupeod Eesti waimseiks olümpiaiks! (1938)
Tahan õppida teie lauludest (1947)
Au rahvaste sõprusele! (1969)
Meil laulud aitavad elada, võita (1975)
Eesti Televisioon müüs lauluväljakul Tartu laulupeo kassetti (1994)
Pidu viib kokku Järvi ja Klasi (1999)
Politsei soovitab hoiduda tormakusest ja taskuvarastest (2009)
Kõlav laul ei riku võrdõiguslikkuse seadust (2009)
Pühapaigast pralleplatsiks: lauluväljakul algasid ettevalmistused Õllesummeriks (2009)
Superpildilt leiab peoline ennast ka pärast laulupidu (2014)
Laulupidu 2.0 (2014)
Laulupeod Postimehega. 150 aastat Eesti üldlaulupidusid Postimehe kajastuses
232 lk
Postimees Kirjastus
Koostanud Heili Reinart, Bretty Sarapuu, Lauri Vanamölder
Kujundanud Mart Kivisild
Toimetanud Lauri Vanamölder
