EI SAA ME LÄBI LÄTITA. PRIMA VISTA TARTUS: Läti kirjanik Rasa Bugavičute-Pēce usub, et kirjandus ning dramaturgia peavad olema midagi, mis annavad lugejale ja vaatajale kasvõi mingi valguskiire ja usu. Küsisid Contra ja Evelin Arust. Läti keelest tõlkis Contra. Kirjanik külastab Eestit Tartus toimuva kirjandusfestari Prima Vista raames.
Rasa Bugavičute-Pēce on läti kirjanik ja dramaturg, kelle looming on jõudnud Eesti raamaturiiulitele, lavalaudadele ning teleekraanidele. Rasa Bugavičute-Pēce autoriõhtu toimub 13. mail kell 18.00 Tartu ülikooli raamatukogu muusikaosakonnas. Lisaks etendab Vaba Lava 11. ja 12. mail Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis tema näidendit „Mul oli nõbu“.
Millal panid kirja oma esimesed ilukirjanduslikud katsetused? Kas mäletad ka, millest toona kirjutasid?
Kõige-kõige esimene loominguline töö sündis ajal, kui ma ei käinud veel koolis, aga olin õppinud trükitähtedega kirjutama. Nende abil panin kirja omalaadse koomiksi (koos piltidega ja puha) sellest, mida lapsed erinevatel aastaaegadel teevad.
Hiljem eelkoolis käies, seega kuueaastaselt, hakkasin kaustikusse kirjutama lühijutte oma kassi igapäevaelust! Kõige kummalisem on, et olen neid lookesi ise mingi aja tagant üle lugenud ning parandanud! Seega on kirjutamine, lugemine ja ümberkirjutamine minuga eluaeg kaasas käinud.
Kuivõrd raske oli raamatut „Poiss, kes nägi pimeduses“ (eesti keeles 2021) („Puika, kurš redzēja tumsā“, 2018) kirjutades panna end lapse rolli? Kust said selleks inspiratsiooni ning eeskujusid?
Lapse ja poisiga assotsieeruda ei olnud üldse raske. Dramaturgiakooli, mille olen läbi käinud (ja käin väsimatult edasi), põhialustes seda õpetataksegi – mitte sortida vanuse järgi, vaid arvestada kogemustega. See õpetab assotsieeruma, koos läbi elama ja sellest kõigest lugusid looma.
Selles mõttes oli pigem raske kokku sulatada piire selle vahel, kus algas mõni minu enda lapsepõlvesündmus, kus sellest sai minu abikaasa jutustatud kogemus ning kus see jõudis kirjandusliku fantaasia viljani.
„Poiss, kes nägi pimeduses“ kohta oled öelnud, et otsisid kaua selle loo jaoks õiget vormi. Lõpuks valisid selleks vormiks romaani, kuid lisaks sündis ikkagi ka näidend. Kuidas nii?
Asi hakkas paika loksuma hetkest, kui rääkisin jutustuse põhiideest lavastaja Valters Sīlisele, kes ütles – teeme näidendi! Ma nõustusin.
Aga siis kuulsin Läti Rahvusteatrist, et nende nägemuses toimub etendus väikeses saalis ja ma ei tahtnud, et see materjal õhku haihtub ning kaob olematusse, nagu see teatrietendustega mingi aja möödudes juhtub. Seepärast võtsin kätte ja läksin kirjastusse pakkumisega anda esietendusega üheaegselt välja ka raamat. Nad olid nõus! Ja ma hakkasin kirjutama. Kõigepealt raamatut, siis draamateksti. Õnneks märkasin teatriproovide käigus paari kitsaskohta raamatu materjalis ja sain need veel ära lappida.
Kui kerge on rääkida ühte ja sama lugu mitu korda, kuigi erinevas žanris?
Kui lugu, mida kirjutad, on sulle endale piisavalt huvitav ja protsessi käigus huvi selle vastu ei kao, siis on suur õnn seda lugu ka muus žanris jutustada! Praegu püüan näidendit „Mul oli nõbu“ taasluua kirjandusteosena. Võrreldes raamatuga „Poiss, kes nägi pimeduses“ on see protsess palju aeglasem ja raskem, sest kirjutan teistmoodi – muudan fakte kirjandusliku väljenduslaadi vahenditeks.
Kuid nagu juba eelpool ütlesin: kui ma tahan, et lugu elaks üle teatri repertuaaris veedetud aja ning vaatajate heatahtlikkuse, tasub panustada raamatu kirjutamisse.
Kirjandusfestivali Prima Vista ajal saab Tartus näha ka sinu näidendit „Mul oli nõbu“ (esietendus juuli 2020) („Man bija brālēns“, 2020). Kas avaksid natuke selle loo tagamaid? Miks oli sinu jaoks oluline seda lugu rääkida?
„Mul oli nõbu“ on ühteaegu nii kõige isiklikum kui ka kõige dokumentaalsem teos, mida ma kunagi olen kirjutanud. See on minust ja minu nõost, kellega olime eakaaslased. Mina olen nüüd 34, aga tema jääb igavesti 27-aastaseks, sest ta lasti maha. Tema valikuks siin elus oli siduda end kriminaalse maailma ning sealsete seadustega. Seepärast ei olnud tulemus üllatav, kuigi see ei vähenda minu sisemist valu, mida põhjustas tema ootamatu ja täiesti mõttetu valik.
Põhimõtteliselt on see teos lõputust hulgast küsimustest, mis mind närivad ja millele ma ei saagi kunagi vastust, sest ainuke, kes saaks neile vastata, on minu nõbu. Kuid tema on praeguseks teises eetriväljas. Minu küsimused tulevad liiga hilja. Ehk aitavad need aga kellelgi teisel oma lähedastele ebamugavaid küsimusi esitada, kuni see on veel võimalik.
Miks „Mul oli nõbu“ tuli lavale just Eestis ja Eesti näitlejatega? Kas on plaanis seda kunagi ka lätlastele presenteerida?
„Mul oli nõbu“ oli just nüüdsama külalisetendusena nii Leedus kui ka Lätis. Vaba Lava edasistest plaanidest tean vaid seda, et lavastus jätkab oma elu Tallinnas ja see on suurepärane.
Eestis tuli näidend välja mitme asja kokkulangemise tõttu. Leedu dramaturg Marius Ivaškevičus oli kaks aastat Vaba Lava teatri repertuaari kuraator ning kutsus Eestisse mängima lätlaste ja leedulaste tiime, et nad teeksid lavastusi iseseisvusajast. Minu kasvamise lugu sobib ideaalselt sinna aega. Kusjuures palgamõrvarid, kes tapsid minu – läti dramaturgi – leedulasest nõo, olid eestlased. Loogiline, et otsad pidid niimoodi ühte punkti kokku jõudma.
Millised sinu teosed või stsenaariumid on veel eesti keeles kättesaadavad?
Eesti keelde on tõlgitud minu ja eesti kunstniku K@rti koostöös loodud miniraamat (Tiny Book) „Sündida nende käte peal“, mis valmis ühe imelise projekti käigus. Nimelt, Balti riikide kirjanike ning kunstnike ühistööna loodud tasuta miniraamatute sarjas.
Lisaks on eesti keeles kättesaadav film „Svingerid“, mis on täiesti teine kosmos armastuse otsingutest kommertskino kastmes. Ja veel mokumentaalžanris komöödiasari „Munavere“ („Lielie muļķi, Great Fools“, vaadatav Go3 platvormil – tõlkija)! Ainult et niipalju, kui tean, on selle sarja teine osa ümber kirjutatud – nii on juba raske määratleda, mis on minu oma, mis võõras. Peab eesti keelt õppima! Aga kui kõik hästi läheb, siis vilksatan järgmisel aastal siin-seal Eestis veel oma töödega. Loodan, et see tendents püsib elus!
Kas sa tunned vahel ka enesetsensuuri? Kas kuskil on mingid piirid, millest sa üle ei lähe?
Kogemus on selline, et põhimõtted murduvad just siis, kui need tunduvad eriti stabiilsed ja põhjalikud. Nii et teadlikult ei ole ma enda jaoks defineerinud, kus jookseb minu jaoks piir. Praegu on minu lakmuspaberiks mu enda maitsetunnetus, millele tahan truuks jääda.
Maailmas on maitselagedust niigi palju. Aga kui fantaseerida, siis arvan, et mul oleks väga raske kirjutada midagi läbi ja lõhki negatiivset, meelega depressiivset ning musta ja masendavat ilma ainsagi lootuskiire või naljata. Sest usun, et kirjandus ning dramaturgia peavad olema midagi, mis annavad lugejale ja vaatajale kasvõi mingi valguskiire ja usu, et läheb hästi.
Kui palju on sinus lätlannat, kui palju leedulannat? Kui oluline on sinu jaoks rahvuslik identiteet?
Olen lätlanna ja leedulanna 50/50 ning ka tunnen end nii. Kuigi olen terve elu Lätis elanud, meeldib mulle endas elus hoida kuuluvust leedulaste hulka. Need on minu juured, minu esivanemate hääled, minu alateadvus, eelkäijad. Oleks tobe seda ignoreerida!
Kusjuures usun, et osa minu isikuomadustest on just sellised, nagu nad on tänu minusse süstitud leedu olemusele. Leedulased on julgemad! Ma kasvataksin hea meelega julgust endas veelgi! Aga kõik omal ajal.