LAHTERDATUD RAHVAD: Indrek Jäätsa (Eesti Rahva Muuseumist) essee ERM-i fotonäituse „Rahvad“ tutvustuseks. Koostöös Venemaa Etnograafiamuuseumiga tegi Indrek kuraatorina tuhandetest soome-ugri ja samojeedi rahvaid kujutavatest fotodest valiku. Need on justkui üksikud pikslid kusagil visandatud hiiglaslikust ja aeglaselt liikuvast pildist.
Ma olen rahvuste ajastu laps. Sündisin riigis, mille kodanikud olid rahvuste järgi ära lahterdatud. Eestlased, venelased, lätlased, kalmõkid… Rahvus oli igaühel passis kirjas. See oli üks Nõukogude Liidu kodanike olulisi sotsiaalseid tunnuseid. Selle põhjal võis inimesi eelistada või taga kiusata. Parem ja mugavam oli olla venelane või ukrainlane kui ingerisoomlane, krimmitatarlane või juut.
Kui ma keskkoolis käisin, haaras Eestit rahvuslik liikumine. Minu rahvuslik identiteet oli selge ja tugev. Vaatasin telekast Lennart Mere dokfilme, mis rääkisid soome-ugri rahvastest, meie keelesugulastest. Nad hakkasid mulle huvi pakkuma, nende saatus läks mulle korda. Ülikoolis hakkasin õppima ajalugu ning spetsialiseerusin varsti etnograafiale (mis kohe etnoloogiaks ümber nimetati). See on teadus rahvast, rahvastest ja nende kultuuridest. Nõukogude etnograafia üheks suursaavutuseks ja omamoodi kokkuvõtteks oli paljuköiteline sari „Народы мира“ („Maailma rahvad“), milles kogu planeedi elanikkonnast antakse ülevaade rahvaste kaupa.
Oli justkui enesestmõistetav, et iga inimene on mingi rahva liige, et tal on etniline identiteet. Kõik mu ümber võtsid seda loomulikuna. Elasime rahvuste ajastus nagu kalad meres ega mõelnudki, et kuskil võiks olla ka teistsugune maailm ja elukorraldus.
Õpingute edenedes sain aru, et rahvuste ajastu pole alati eksisteerinud. Ta on millalgi tekkinud ja mitte eriti ammu, vast mõne sajandi eest. Rahvad ja keeled (enamasti küll murded) olid muidugi olemas ka enne seda, kuid neile ei omistatud sellist ühiskondlikku tähtust nagu meie päevil. Inimese perekondlik, usuline või seisuslik kuuluvus võis olla palju tähtsam kui tema etniline taust või kodune keel.
Leidus perioode ja piirkondi, kus inimesed end üldse etnilises mõttes ei määratlenud ning keel oli vaid suuline suhtlusvahend, mida võis muuta ühes elupaiga ja ametiga. Mind hakkas huvitama, kuidas rahvuste ajastu saabus ning nüüdseks olen ma seda protsessi erinevate nurkade alt uurinud juba aastaid, sh soome-ugri rahvaste näitel.
Ma ei taha öelda, et tänini püsiv rahvuste ajastu oleks mingite õelate geeniuste (natsionalistide) leiutatud konstruktsioon. Tegemist on moderniseerumisega kaasnenud loomuliku ja võib-olla isegi vältimatu arenguga, milles kõige olulisemat rolli mängib minu meelest keele ühiskondliku asendi muutumine. Aga kõike seda siin lahkama hakata läheks pikale. Asugem parem näituse ja raamatu juurde, mida ma tahan tutvustada.
Kõik sai alguse sellest, et Eesti Rahva Muuseum (ERM) sõlmis koostöölepingu Venemaa Etnograafiamuuseumiga (REM). Peterburis paikneva REM-i kogus on tohutus koguses vanu, Eestis ja Euroopas seni nägemata unikaalseid fotosid erinevatest Venemaa rahvastest.
Seoses Tartus, täpsemalt ERM-is toimuva VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressiga tekkis mõte valik neist piltidest avalikkuse ette tuua. Aga milleks piirduda üksnes näitusega? Leidsime, et need pildid on kindlasti väärt avaldamist ka fotoalbumina, mille eluiga pikem ja levik laiem.
Näituse kuraatorina tuli mul REM-i tuhandetest soome-ugri ja samojeedi rahvaid kujutavatest fotodest teha mingi valik ning mõelda välja näituse ja albumi kontseptsioon. Oli selge, et keskne mõiste, mille ümber kõik keerleb, on „rahvas“ ning mulle meenus kohe ülal visandatud suurejooneline ja mulle juba pikka aega huvi pakkunud protsess – rahvuste ajastu tulek.
- sajandil moodustasid Euroopa rahvastiku valdava enamiku talupojad. Uute aegade saabudes hakkasid mitmesugused õpetlased, eeskätt keeleteadlased ja etnograafid nende keele ja kultuuri (rahvakultuuri) vastu huvi tundma, neid uurima. Mõnel pool läksid kohalikud murded sujuvalt üksteiseks üle, teisal oli nende vahel selge ja järsk piir. Käibel oli hulk osaliselt kattuvaid nimetusi, millest osa tähistasid rahvaid, teised piirkondlikke või seisuslikke rühmi. Kus üks keel lõpeb ja teine algab? Kas tegemist on murde või eraldi keelega, etnograafilise rühma või rahvaga?
Õpetatud meestel tuli nendele küsimistele vastused leida, langetada otsused, mis suuresti kehtivad tänini. Niisiis süstematiseeriti kogu see etniline ja keeleline mitmekesisus tasapisi korrastatud süsteemiks, mis vaatab meile vastu juba mainitud „Maailma rahvaste“ köidetest ja rahvaloendustel kasutatavatest rahvaste nimestikest.
Näitusel ja albumis olevad fotod pärinevad 19. sajandi teisest poolest ja 20. sajandi esimestest kümnenditest. Need on justkui üksikud pikslid ülal visandatud hiiglaslikust ja aeglaselt liikuvast pildist.
Muuseas kerkis omaaegsete etnograafide ette küsimus, kuidas oma peamist uurimisobjekti rahvast visualiseerida? Kõige levinumaks viisiks oli näidata inimesi, soovitatavalt traditsioonilistes kostüümides, nii-öelda rahvariietes. Fotodel kujutatud inimesed olid etnograafidele pigem vastava rahva esindajad kui iseseisvad huviobjektid. Pildistajate jaoks polnud tavaliselt olulised mitte konkreetsed isikud, vaid nende rassilised erijooned, rahvarõivad, traditsioonilised tegevusalad ja tarbeesemed.
Otsiti tüüpilist, mitte individuaalset. Seetõttu ei pandud meile vanadelt fotodelt vastu vaatavate inimeste nimesid alati kirja ja kui pandigi, siis pigem selleks, et rõhutada foto dokumentaalsust.
Tuleb ka silmas pidada, et etnograafid-fotograafid, iseäranis tsaariajal, kuulusid haritud inimestena ühiskonna „tsiviliseeritud“ ülemkihti.
Need, keda pildistati, esindasid rahvast aga lausa kahes mõttes – esiteks etnilises tähenduses, teiseks lihtrahvana. See klassivahe on paljudel fotodel selgesti tuntav, kusjuures rahva esindajate pilgud ja kehakeel väljendavad sageli rahulikku eneseväärikust, vahel ka trotsi.
Kongressiga seoses püüdsin selle poole, et kõik tänased soome-ugri ja samojeedi rahvad oleks esindatud, kuid see osutus keeruliseks. Kõiki rahvaid tol fotograafia varasel perioodil võrdselt hästi üles ei võetud. Kõiki praeguseid rahvaid tollal veel ei eristatudki. Näiteks nganassaanide puhul tuli leppida fotodega hilisemast ajast – kuni 1930. aastateni ei tuntudki sellist rahvast, nad olid osake „samojeedide“ ebamäärasest summast.
Enamik fotosid pärineb Venemaa Etnograafiamuuseumist. Kuna neil aga kõigi rahvaste kohta vanu pilte ei olnud, siis otsisin täiendust Ungari Etnograafiamuuseumist, Soome Muuseumiametist ja meie oma Eesti Rahva Muuseumi fotokogust.
Vanimad pildid (eestlastest, karjalastest, ersadest) pärinevad 1867. aastal Moskvas toimunud ülevenemaaliselt etnograafianäituselt. Palju fotosid tegid omaaegse Keiser Aleksander III Vene Muuseumi etnograafiaosakonna (nüüdse Venemaa Etnograafiamuuseumi) vabatahtlikud kaastöölised 20. sajandi algul.
- aastatel korraldas see muuseum terve rea etnoloogilisi kompleksekspeditsioone, mille käigus uuriti ja fotografeeriti ka mitmeid soome-ugri rahvaid. Valitud fotoseeriad on mõeldud väikeste ekskurssidena ühelt poolt etnograafia ning teisalt pildistatud rahvaste ajalukku. Piltidele on lisatud info pildistajate ja pildistamise asjaolude kohta.
Lisaks fotodele leiab näituselt ja albumist ka rea näiteid omaaegsetest etnograafilistest kaartidest. See on teine võimalus rahvaid visualiseerida.
Riikide elanikkond jagatakse kaardil etnilisel põhimõttel erinevat värvi laikudeks ja rahvad, täpsemalt nende asualad, saavad seega nähtavaks. Need kaardid põhinevad statistikal, mis fikseerib inimeste etnilise kuuluvuse (19. sajandil enamasti emakeele põhjal).
Parimaks näiteks on saksa päritolu Vene õpetlase Peter von Köppeni koostatud „Euroopa Venemaa etnograafiline kaart“ (1851). Kohatisele ebatäpsusele vaatamata oma tegemist varase etnilise kartograafia suursaavutusega. Kaardi juurde kuulus brošüür, sealhulgas tabel pealkirjaga „Ligikaudsed andmed muulaste arvust Euroopa Venemaa kubermangudes“. Kogu mittevene elanikkond on selles süstematiseeritud rahvasteks, kelle arv on antud inimese täpsusega.
Selline täpsus on muidugi illusoorne, tegemist on keerulist etnilist tegelikkust tugevasti lihtsustava skeemiga, mis ei jäta ruumi mitmikidentiteetidele. Rahvuste ajastu saabumise ühe verstapostina on Köppeni kaart ja sellega liituv tabel aga tähelepanuväärsed.
Näitus „Rahvas – see tähendab inimesi. Soomeugrilased ja samojeedid vanadel etnograafilistel fotodel“ on ERM-is avatud 17. oktoobrini 2021. Fotoalbumit saab osta hästivarustatud raamatupoodidest ja ERM-i e-poest. Nii näituse kui ka albumi tekst on kolmes keeles (eesti, vene, inglise).
